Sõnale iial leiti 579 luuletust
maiööl
nagu kuristiku serval
seistes vaatasin
õunapuu alla kukkunud
kortsus tulpide õielehti
käsi neid matta tahtis
meel mitte
mitu päeva nii ootasin
kuni õitelumi enda alla
viimaks nad mattis
*
valgus kardinate vahelt
magada ei lase justkui
Linnuteel asuks ase
jaheduse eest peal tekk kare
mida peale ma hakkan
selle kuumava padja
valge juuni õites ilmaruumi
puudel lehtede suureks
saamisega selle otsatu
joobumusega
ei iial sellest loobumisega
Rõõm
Meie keskel ema hea,
ikka teda meeles pea,
toeta lahke sõnaga,
liialt ära südant kurvasta.
Emal' rõõmu kingi palju,
hoia ikka kätt tal peos,
loo head meeleolu, tee nalju,
ikka emakesega koos.
Rõõm ei maksa midagi,
ta südamele hea,
oma kallist emakest
sa alati meeles pea.
Sõda ja rahu
On sõda läbi
saabunud on rahu
kuid küsin kas ehk iial
on see üldse võimalik
et kaotajate leer
saab mingi
saab võitjate käest milgi
rahu
Saab siis ehk
võitja tohtinud on kõik
saab siis ehk
võitja võinud on
ja võtnud on ka kõik
kuid siiski ära endasse ei mahu
saab siis ehk
võitja paariaks pööranud
kui võitja hinge igavene rahu
no mitte enam kuidagi ei mahu
siis võitja pööranud
on võidud kaotusteks
Igatsus
Sul on igatsus,
ma tean
ja sa ei oska seda kuskile panna
kuni sellest saab koorem
mida üldse ei taha kanda
See igatsus on nagu verine pistoda
mis palub hävitada sind ennast
või armastatu sinu käe läbi
liialt jõhker on see lugu
kui igatsus võib muuta su elu vanglaks
Sina
Igal aastaajal on sinu nägu
igal hommikul on sinu värskus
igal padjal sinu soolapisar
mis langenud läbi öö
sind otsides
igal päeval on uus hommik
igal õhtul uus öö
mis toob rasked mõtted
taas palgele
kus olid nad eemal
askelduste aja
ma kopeerin sind
liialt palju et mõelda ise
andestust, kui sekkunud olen
sinu raamatukogude riiulitesse
kahe peale kokku ehk saaksime ka
Dorian Gray portree
mis ennast imetlevalt
paneb kahtlema
iseenda tões ja väes
Emake on päikseke
Ilma emata ei oleks elu,
elus kõige tähtsam koht on tal.
Ilma emata ei sünniks miskit,
siin sinitse taevakaare all.
Ema naeratus on kui päikesepaiste,
mis õitsele lööb pungad puul.
Ema kuldsest naeratusest saab rõõmu
iga väikene ja suur.
Emast laule loodud palju,
luulet viisideks kedratud.
Ema püha on ja iial
ei jõua teda ära tänada.
Rohkem päikest sulle, mulle-kõigile,
läbi ema säravate silmade!
Jüri viimane päev
Laste koolivaheaeg vajab mälestust
muud polegi, kui arvuti taga
või peetakse poodide vahel jalutust
ja ei püstita öösel vaga;
kui ekskursioon kutsub metsa
siis täna on ka täiskuu
mingem jalgsi, autoga või ratsa
kuulnud, mida räägib 1 suu;
et nõmmes elab nõid
kes meie soove täidab
külastada teda võid
selleks midagi vastu võtab;
kaart lubab orgu minna
on kuulda vareseid kraaksumas
üht püstkoja pilti näitab sinna
jõudes ongi see onn olemas;
kaunitar seisab poisse oodates
peidab ühe käe selja taha
mida mõni halba aimates
kardab, et teeb meile paha; .....
Otsi mind mu päikesekiir!
Otsi mind mu päikesekiir,
otsi mind!
Mul liialt kõvasti valutab hing,
leia mind!
Las tuuled teateid toovad Sul'
ja kõrva siristab laululind,
et kustpoolt leida võiksid mind,
seni rahutu mu hing.
Mets süngelt mühiseb
ja must on taevatelg,
vahest merelaineist nutmas leian end,
otsin tormide eest kaitset,
meel nii eksinud mul on.
Otsi mind mu päikesekiir,
otsi mind!
Mul liialt kõvasti valutab hing,
leia mind!
Päike
Pilvedesse päike peitnud enda,
tal hea on pilveteki sees.
Ta soojad tuuled saatnud laia ilma,
et temata ei muutuks kurvaks meel.
Mis teeb see päike,
kui ta ei paista silma
ja ei suuda taevas särada?
Vahest pilveteki vahelt piilub ilma-?
Vahest ilmaelu häbeneb-?
Õnneks kuum on päikese süda
ja naeratav ta meel.
Nii laia, sooja naeratust kui kui on päikesel,
ma pole näinud veel.
Päike iialgi ei väsi
käimast oma rada pikka,
ta jõuallikas on suur.
Loodus ja Inimene vajavad teda ikka,
päikeseketas on imeline ja kuum.
Sel kevadel Sa ei tulnudki
Sel kevadel Sa ei tulnudki mu juurde.
Kas tõesti minu armastus läks tuulde?!
Kas liialt õrnalt sosistasid huuled?
Ma siiamsani vaevlen armuvalus suures.
Ei usu ma, et läksid teise juurde,
uut kevadet otsima.
Minu südames on kevad palju suurem,
ilma Sinuta mul hing ei rahu saa.
Valge kirjatuvi ilmutas end unes,
tiiba ripsutas
ja lendas minema...
Mina hingeahastuses suures
ei saanud pisaraid pidama.
Sel kevadel Sa ei jõuagi mu juurde,
kuid kõik kevaded ei ole otsa saand.
Tean, kunagi jõuad minu juurde ühel kevadel-,
seda kindlalt ma tean.
Helge õpetaja
Õpetajal oli õigus.
Puhastada laused prügist.
Need kirjanduslikud liialdused ei anna midagi juurde,
kui nendes pole sisu.
Olen elu lõpuni tänulik Sulle selle juhatuse eest,
et juhatasid mind oma kirjanduse õpetajani,
kelle kaudu sai mulle selgeks nii eetilisus kui ka moraal.
Ta lubas mind nutma ajada, ma alguses kahtlesin,
kuid ma nutsin, kui kirjand oli liiga halb.
Ma olin nii ambitsioonikas, et olin nõus võtma eratunde,
(ma pole kunagi pöördunud võimalusest õppida topelt)
siiani vahel mõtlen ta peale ja tuleb meelde helgus ja suursugusus.
Ma ei teadnud veel siis, .....
Hinnangud *
Sa ei tohi olla häbelik
ega tagasihoidlik
Sa ei tohi olla nunn
Sa ei tohi olla kole
Sa ei tohi olla tüse
Aga äkki kui minu suurim vabadus
on kõik see, mille endast
eemale lükkan?
Häbelik,
tagasihoidlik
eraklik
nunn
Vahel ülevoolavalt õnnelik
ja vahel muserdunult kurb
Kes seda taluks?
Kas mina seda talun?
Mina talun,
aga "teie" ei talu
"Teie" arvate, et ma olen nagu paju,
keda painutada
suundades, kus on "teile" sobivaim
Kui ütlen "ei", olen isekas
kui ütlen "jaa", olen liialt vabameeelne
Kui seiklen üksi, olen kartmatu
Pole olemas teemat,
millele .....