Sõnale ilmad leiti 1010 luuletust
Selged maikuu ilmad
Selged maikuu ilmad! Põõsail peas on silmad.
Igal hiirekõrval hiirekõrv on kõrval.
Meie sõpra kaske pole tunda raske.
Tal on haljad tukad, tal on valged sukad.
Seisab seal üks neidis. See on toomepõõsas,
oksad õielõõsas. Küsid, kus on kastan.
Kohe sulle vastan:
näe, see puu, mis seal on,
millel küünlad peal on.
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
Kevad toob soojuse südame
Kevad toob naeratuse silma,
päike paitab kogu ilma.
8.märts rajamas on teed rõõmupäeva,
et naistele soojust ja õnne tuua.
Siis kevad kingib lilleõisi kauneid,
paneb põksuma armastavad südamed.
Kevad on ülepeakaela kallis,
päikesekulda tuleb südamest.
Kevad
Sulas lumi,
masendusest saavad üle puud,
rohelus ja soojakraadid,
minu naerusuu.
Ei rivist välja suuda viia
seda tormituul,
ei öine jahedam õhk,
tõmblev alahuul
ja nõme naaber,
las ajab oma jonni väikest.
Kuulan muusikat
ja naudin rõdul päikest.
Kevad hinge rõõmu toob,
tärkab elu-huvi.
Läheb paremaks kõik
ja lõpuks saabub suvi.
Suvi
Suvi istub päikse sülle,
lillepärjas pea,
pistab varbad sooja järve -
sulistada hea!
Laseb lapsed jälle lahti
mõnulema randa:
nad ei jaksa terve aasta
koolikotti kanda!
Suvi külib aias, metsas
igat sorti marju,
katab põllul kauni laua,
pakub lehevarju.
Suvi mängib ilmadega
vahvat pilvekeeglit...
Vihm ja tuul ja sinitaevas
tunnevad ta reeglit.
Suvi pakib rännukohvri,
milles kõige algus,
täidab päevad rõõmudega,
naeratuseks valgus!
/Mari*Uri/
Sünnipäeva luule lastele
Lilleke siit,
leheke sealt,
kõrrepealt kastepiisk,
tükike päiksekiirt,
sülega sõnadesooja ja palju palju õnne!
-----------------------------------------
Tipa-tapa aasta kõnnib,
kõnnib pikaks väiksed põnnid.
Palju õnne, mängulusti,
mingu kõik sul ikka hästi!
-----------------------------------------
Väikestel lastel on väikesed peod,
väikesed südamed, väikesed teod...
Väikestel lastel on veeselged silmad
nende jaoks selged ka vihmased ilmad!
Väikestel lastel on looduse juuksed,
tõeline naer ja tõelised nuuksed...
Jäägu neil silmad vee .....
Kevadilmad
Kevadilm on kui
märulifilm.
Temas on erinevaid iseloomujooni,
kuid üldiselt on ta ühte tooni.
Õues möllab kõva torm,
emal ahjus koogivorm.
Päike särab kauem taevas,
kõik on päris, mitte nagu Rootsi-laevas.
Kui üldiselt on ikka külm,
külm kui õudusfilm.
Varsti tulekul on suvi,
tekib jälle peohuvi.
Sa mu eesti ilm
Sa oled eesti ilm
ma eesti mees
keskpäeval päike
õhtul silmad vees
Kuusillerdusest jõel
saab möirgav raju
mind rebid tükkideks
mu tundekortermaju
Su pilved lõhuvad
mu pilvelõhkujaid
hetk hiljem armulik
see oli tuju vaid
Sa nõuad vastuseid
kas meeldid- ei või jah
et miks ma mõtlen
siis käiksin põrgu kah
Kuid mina mõtlen
pikalt pikalt pikalt
mis tahan ootan loodan
selt tormikeeruplikalt
Nii vaatan vaatlen hindan
armas nagu
ma juba seadsin sõnad
uus ilme- seni nägematu nägu
Sa raevutsed ja paitad
surmkindlaid vastuseid
hell käsi karmilt pigi .....
Sinu silmad
Su silmad on merekarva hallid,
Sa vist väga armastad merd.
Su pilk nii kauge,
neis sügav on vaade,
Sinu silmadesse vahest uppudagi võib.
Sinu silmad räägivad nii palju,
Sinu süda tuksleb
kui merelaine sees.
Ja armastust on palju,
Sinu pisarates peegelduvad need.
Öö Minus
Öö soovib olla minuga
Olla minus
Olla ise
Ei suuda silmi sulgeda
Karges unenäo vilus
Kostab vaikne kutsumine
Kes mind hüüab
Nii tuttavas keeles
Suigutada püüab
Öö kustutab meelelt
Tänan sind võõras
Et olid mu juures
Su aeg on möödas
Ei enam sind kuule
29.01.2024
Esmakohtumine
Habras ja samas nii elujõuline
vastsündinud veresugulase tekki mähitud koguke,
esmakohtumisel kui kätele pandi,
silmad vaatamas otse mu südamesse
uskumatult läbinägelikult ja kõiketeadvalt.
Enne kui elu oma arenguetappidega vahele tuleb
ja inimeseks olemise töö tuleb väärikalt ära teha,
tuletab ta oma pilguga mulle meelde,
et me kõik teame sündides elu saladust
mille elades unustame,
ja mille üles leidmine jääbki elutööks.
MUNADEPÜHA
Täna leidsin hoovist munad
kes küll on need munenud?!
kas on tõesti võõrad kanad
meie hoovi pugenud
Kaagutamist pole kosta
ega tiivasabinat
aga põõsas keegi norskab
haaran kätte labida
Hiilin lähemale siis
mida näevad silmad
lakku täis on naabrimiis
pükstest jäänud ilma
Eile jõudis hilja koju
pigem täis kui kaine
"Tule siia, vana roju!"
karjus talle naine
Alandlikult roomas ligi
teda see ei päästnud
kurba nägugi veel tegi
seegi meest ei säästnud
Proua vaatas talle silma
ütles: "Nüüd on kõik!
Munadest jääd kohe ilma
ja siis kao siit - .....
Ma olen siinsamas,
sinu südames.
Päeval valgustan
su rada,
öösel sulle kaissu
poen tasa.
Sule silmad ja sa näed,
ma olen siin,
sinu südames.
Miski ei peatu,
ära poe veel peitu
pea püsti
ja ära heitu, sest
ma olen siinsamas
sinu südames.
See siin on vaid algus,
iga tunneli lõpus on valgus
me kohtume seal
ning siis ei lahku me eal.
Minu päike...
Need meelad söekarva silmad…..
See pilk mis nii siiras ja aval..……
Teeb kaunimaks sombused ilmad…
Huulil naeratus, kelmikas, kaval…
Juustes kevadist kuldkollast sära…
Soojust kiirgamas süda ja hing.
Talv põgeneb kaugele ära…..
Nähes eemalt tulemas sind...
Kaelas kuldsetest kiirtest kee…
Ma tean…....minu päike on see…