Sõnale imed leiti 609 luuletust
Looduse imed
Kui hing sul nõnda haige
ja süda nutab sees.
Kui mõttelõng on katki
ja rahutu on meel.
Siis otsi loodus üles
ja nuta tema sees,
sealt leiad jõudu, väge
ja muutust enda sees.
Või pane paberile mured,
nad lõhki kärista...
Hüüa kogu hingepõhjast-Ma tahan elada!
Öine tähistaevas
Öises taevas on miljoneid säravaid tähti,
iga täht peidab endas kindla õnnemärgi,
arvan, et kui väga tahta saavutada eesmärki,
tasub kindlasti sammuda erksate tähtede järgi.
Tähed ei ole lihtsalt säravad täpid taevas,
tähed on kauneimad aarded kosmose laegas,
muutes kosmose müstiliseimaks paigaks
ja olles öist taevast kaunistavaks vaibaks.
Tähtedes peitub tundmatu võlu…
Ehk peitub neis ka mõni kindel sõnum
või äkki unistuste täituminegi neist sõltub?
Soojal suveööl neid vaadata on mõnus,
tähtkujude avastamine omamoodi lõbus,
võib olla sünnibki .....
Taas sajab laia valget lund
Seda oligi arvata,
et lumi salaja hakkab sadama.
Jõuluimed tasapisi kohale jõudma,
hingest ei saa ju rõõmul lasta minna.
Imeline jõuluaeg on ja jääb
meie juurde nüüd iga päev.
Jõuluaega hoiavad taevased väed,
palju imesid veel tulemas näed.
Jõuluajal kallikesel
imed hakkavad sündima,
sündima ja tulema,
meie keskel olema.
Kiä ma olõ?
Ma olõ tuu hing,
kes käve kakupujana imäle unen ütlemän,
et olõ valmis, varsti ma tulõ.
Ma olõ tuu lats,
kes löuti kurõ puult tuuduna
Männisaarõ mõtsa palukide vahelt
ütesä kuud pääle vele pulmi.
Ma olõ tuu tütrek,
kes läts Karlova treppest üles uma punatsõ papikohvriga,
mis oll veereni sõsara antuisi pluusõsid täüs
ja nakas opma, kuis tõisi opada -
tiiä es eski midägi.
Ma olõ tuu noorik,
kes jäeti katõ latsõga -
üts käe kõrval, tõne viil süäme all,
a säänest oppusõtundi raisata ei egäüte pääle!
Ma olõ tuu naanõ, kes lät .....
Suvi siiski rõõmu toob
Kuigi iga päev ei sära päike,
suvi ikka rõõmustab,
ta kaunis on ja jätab jälje,
pimedusest võitu saab.
Sellel suvel on imed teised,
vahest inimesedki-,
ilmgi viskab vingerbussi-,
ennustada ei oskagi.
Sügiseni aega küll veel,
jõuab rahus mõtelda,
jälgi jätta suveteedel,
lasta laulukaare all lauludel kõlada..
Armastust täis kevad, suvi
Päike sinitaevas lõõmab,
lilli täis on metsatee,
rohetavad puud ja põõsad,
suveimed poolel teel.
Kevad suvesse jäljed jätnud,
neid jälgipidi suvi käib,
kaunilt puhkevad pungad õide,
mis veel puhkemata jäid.
Armastus kõik puhkend õide
kaunil kevadel,
suvekuumad tunded kaua
püsivad südamel.
Kevad, lehvitan nüüd sulle,
mulle sinagi,
küllap kohtume me jälle,
seniks hüvasti
Kaunis mai
Kätte on jõudnud kaunis mai
sirelipõõsas jutuvada käib
linnukeste nokad avatud kui sireliõis
sellist ilu ainult kevad pakkuda võib
Päikesel kõrvuni on suu
kulda kallab terve kuu
naerul on kõik liblikad
ärevil kõik putukad ja mutukad
Kevad maikuud õnnistanud
emade südameid rõõmustanud
kaunist sündi ja sünnipäevi jaganud
loodusele ilu ja võlu taganud
Kodu, kallis, kodu...
Vahel loendan linde kokku,
kui miskit pole teha.
Jagan gruppidesse,
jälgin maandumise rada.
Piilun pesapaikadesse,
kuulan jutuvada.
Küll see linnulaul on armas,
nii kaunilt siristavad!
Näe, seal on rõngastatud linnud!
Kolm on kokku neid,
teevad kõige rohkem kära,
kuis küll tänan neid.
Veidi mõtteisse siis vajun,
kummaline tunne südames-.
Ainukene kallis paik maailmas on kodu,
kodu, kuhu tahaks alati tagasi.
Armastus õitseb kevadel
Armastus käib kevadega käsikäes,
loodus õitseb täies väes,
päikesekiired maani ulatuvad,
külmad südamed soojenevad,
kuu endas armurõõme kannab,
armunutele kirelusti annab.
Kevadet on täis iga päev,
päikest harva norutamas näed.
Loodus näitab sündimise imet,
kui sa vaid oskad näha ja vaikides kuulata.
Jõuluööl
Öises taevas kuu naerab,
valgusvihte maale heidab,
sillerdab ja särab lumi,
sadu jätkub hommikuni.
Öös valges ilusas,
nähti jõule liikumas,
kuldses kuusäras tulemas,
rahus ja vaikuses astumas.
Nüüd imekaunis aeg on päral,
hing nutab ja naerab samal ajal,
süda ärevalt, ärevalt lööb,
juhtub imesid jõuluööl.
Rõõmus suvi kestab veel
Las jalakene kepsu lööb,
las suukene joodeldab.
Lase südamel rõõmud valla,
las tuul su meeltes möllab.
Korja lilli põllult, aasalt,
liugle mööda metsateed.
Võta linnulaulud kaasa,
võta kõik, mis rõõmu teeb.
Liblikate lendu vaata,
kuula ritsikate sirinat.
Viska pilku rohu alla,
otsi punetavat maasikat.
Suvel magusam on elu,
taaka vähem südamel.
Suvel suurem elujanu,
mõelda ja uinuda vabas looduses.
Suvering saab varsti otsa,
kuid rõõmud jäävad südame.
Ei ma enam kiirelt tõtta,
elus on palju ära teha veel.
Pulbitsev kevad
Mets on siginat, saginat täis,
metsas kevad külas käis.
Oma võlukepiga,
puudutas pungad puhkema.
Puges samblasülesse,
upitas lilled õitsele.
Silus haavapuude päid,
kuid haavad ikka värisema jäid.
Kevad kaseokstel kiikus veidi,
siis puutüvel veitsa askeldas
ja mahlakannid tüvekoorde
paigutas
Kevad üle metsa lendas tuhinaga,
leebe tuul teda tõukas tagant.
Linnud olid juba kohal,
kaunis viis neil noka vahel vohas.
Päike piilus pilve vahelt
ja siis tõusis kõrgele,
et saaks näidata kuldset kera,
kevadele endale.
Pilvgi mõne piisa poetas,
otse keva .....
jõulud
lumepuistega värvitud puud
valgeks sümboliseerimaks rahu
tähed naeratusega ehtind suud
sädelusega üksildasel kuul -
kelle piiratu valgus ei mahu
muidu aknast kiirena sisse
tulukesena igasse südamesse.
härmatise tolmu maailmale
saputand üleannetu pakane
vilkuva virmalisena silmale
hingeline hinguse hetk vagane
--------------------------
härdavõitu tunne ilusale
mõeldes - elu klaaspind
õrn... sile... tasane...