Sõnale inglid leiti 52 luuletust
Inglid teevad ilma
Välismaal õeldakse
et kui õues müristab
siis taevas keeglit mängitakse
adrenaliin müra eelistab;
inglid teevad ilma
ainult nemad just
loovad sooja ja külma
ja sajab alla kust;
ehk vihma ja rahet
märjaks sa saad
inimene, aga ei tee vahet
millega ingel märgistab maad;
või kui on tuuled
siis tehakse suitsu üleval
vastikut vilinat kuuled
kõik lendleb tänaval;
äike lunastab patuseid
olgu see ükskõik misasi
ja selleks keeristormid
et kahjusi korvata oleks huvitav asi;
rahvas, ärge avavage suud
kui lumekübemed langevad
lumi ei tähenda kõike muud
.....
täna inglid
täna inglid kurvalt nutavad
taevast langeb pisaratena vihm
piiskadena mööda akent valguvad
aeglane ja raske on nende rütm.
maailma kohal muredest mustad pilved
on tänaval üksikute inimeste laviin
silmades - peegeldumas katkised elud
ei ole valgusfoore reguleerimas siin.
allasurutud äng depressiivselt väljendumas
mille olemasolu hävitab hommikune tablett
igatsus on ideaalselt armastuseks jäljendumas
öösiti ilmutab ennast kui graatsiline siluett
kuigi on vaid sensuaalne visuaalne meeltepett
veelgi ilusam on mälestustest loodud silmapett.
inglid
Paljudele Sa näole naeratuse tõid
lastele oma saatega hubased kodud lõid
aidata nõrgemaid oli Sinu missioon
heldus ja armastus olid visioon
Sellel maapealsel taevasel teekonnal.
Aeg sai pööratud ümber nõnda ruttu
kadusid igavikku täitvasse uttu
südamed täis ängistavat leina
vaikivad ka kaotusevalust palati seinad.
Jumalal inglitest jäänud väheks
kutsus Ta Sinusuguse erilise enda juurde
nüüd kui lähed taevasse süütad tähed
teame mõelda Sinule õhtuti neid nähes
et oled pääsenud kuningriiki suurde -
SAMA SUURDE NAGU OLID SINA INIMESENA.
Taevaväravad
Taevaväravas valvavad inglid.
hingedele näitavad teed.
Igale hingele seal küünal põleb-,
kustumatu ja igavene.
Taevalael ei ole põrgut,
seal on vaikne, tasane,
koduks kurvale hingele,
maapealsest põrgust pääsenuile.
Taevas tervitavad inglid,
rahuriiki algab tee.
Lein ja nutt jäävad maa peale alles,
kauaks piinama südant veel.
Jõulyaeg tõttab
Üha ligemale jõuluaeg tõttab,
üksinda kurvastama hakkan.
Taevainglid kaasa viisid minu kaasa,
vaid lein käib minuga kaasas.
Süttimas on jõulutuled südame all,
inglikoorid laulma hakkavad hingekeelte peal.
Taevas tähed põlema hakkavad kui küünlaleegid,
kustutada ei suuda keegi.
Ootus
Tule tagasi mu juurde,
õrnalt sosistavad huuled.
Kuhu viinud on Sind tuuled,
kas armastad veel mind?
Saadan kuumad suudlused kõik Sinu poole,
lasen tuultel kanda neid.
Jõuluaeg tõttab hinge poole,
Süda kisub Sinu juurde.
Tulemas on ööd valged,
vähem pisaraid siis palgel.
Lapsuke kui kaunis ingel,
magab, õrn naeratus ta suul.
Jõulud on teel
Mis kummalist silitust
ma tundsin põsele,
justkui oleks keegi teinud
pai mu hingele!
Meenub mul üks ingel,
kes ammu taevateel,
ta silitab mu hinge,
et rahu tunneks meel.
See silitus jääb meelde
ja püsib südamel.
Inglite aeg jõudmas kätte,
jõuludki on teel, nad on teel!
Hommikusse
Vaikselt ärkan hommikusse
kallimaga mõtetes...
Hoian sind, mu armas, kaisus
armastuse võtetes.
Unes nägin poodud neidu
kiigeplatsi raamile...
Palvetan, et aitaks inglid -
ehk ta jõuab praamile.
Kurbusega näen, et sama
Postimehes uudis:
palub pere annetusi
varjupaika kuudis...
Tõusin tasa hommikusse,
ärganuna varem...
Ja tunnen, et on maailm täna
tuhat kordi parem.
(Pühendus: RIP Eva Elise Oll)
/Mari*Uri/
Üks hingeke rahus magab
Lillede-ja pärjakoorma all
üks hingeke magab,
see hing on nii noor ja nii puhas.
Kui ükskord need lilled
närtsivad seal,
siis hing tõuseb taevasse,
seda ma tean.
Inglid kõik ootavad pilvede peal,
et hingele uut elu
pakkuda seal
Taevalaotuses palju hingi on koos,
nii noori-,kui vanu,
laulab taevane inglite koor.
Hingedepäev
Inglid saputasid tiibu,
valges vahus tantsisid,
lumehelbekesed kõik trilli,tralli,
maa peale sadasid,
Inglikoorid hingedele
häid pühi soovisid,
hingedepäev nüüd algas peale,
ööst pimedast väljuti,
inglikoorid ühes-taktis,
hingedega hõiskasid.
Hinged lennul siia,sinna,
rõõmusõnum kaasa viia,
sinna, kus on kallike,
maha jäänud ema,isake.
jõulud
lumepuistega värvitud puud
valgeks sümboliseerimaks rahu
tähed naeratusega ehtind suud
sädelusega üksildasel kuul -
kelle piiratu valgus ei mahu
muidu aknast kiirena sisse
tulukesena igasse südamesse.
härmatise tolmu maailmale
saputand üleannetu pakane
vilkuva virmalisena silmale
hingeline hinguse hetk vagane
--------------------------
härdavõitu tunne ilusale
mõeldes - elu klaaspind
õrn... sile... tasane...
Lootust lootusetusse ...
Tulime kui maailm oli veel pime,
karmi Põhjala rüppe - sellal.
Väikerahvana õnneks - kestsime,
orjusest vabal nüüd isade maal.
Lihtrahvas , kes saanud - priiks,
pisut haridust ja valmis plaan.
Riigijuhtimises olla neil sobiks,
üle tormas meist mässu orkaan.
Nullis ida riik , vabadus võidud,
korda läks , kommunistide võim.
Rahva eliit , vangi piina viidud,
järelkajas neil osaks , vaid sõim.
Väike - riigis juhte nüüd palju,
rahva õnnele , plaanid kas neil.
Veel töörahvas püsib, kui kalju,
jaksab kukrud - täita ka teil.
Aastaid rahvas kes olnud vaev .....
Pihtimus
Esimesed katsetused
põletasin ära –
ma ei ole ometi
nii nõrk ja tundeline…
Olen parem neljajalgne
(jooksen kiirelt ära),
läbipaistev, keeletu
ja kana-värvipime.
Aga värvilisteks jäid mu
unefilmivõtted,
nelja ilmakaarde milles
laulsid inglivoorid…
Parmudena jälitasid
maha maetud mõtted,
elu tuleriida katsed,
keeva vere proovid.
Nii et palun ära hoia
jutu vastu vimma,
kui pihin oma žestivaese
äpardunud loo…
Värsid, mille neelasin,
mind muidu veavad vinna
ja seda köit ma üle piiri
võiduni ei too...
/Mari*Uri/