Sõnale inimsugu leiti 4 luuletust
Tere!
Tere,
ma ei tunne sind,
aga tean su lugu…
Nagu oleks algusest
näinud inimsugu.
Tunnen ära kõik su pinnad,
sood ja sügavused –
kui näppudel loen üles
oma nõrk-
ja tugevused…
Nagu ilmaratta peal
tuule suunad, iilid
on mul tuttavad ja
samad maa- ja
meremiilid…
Tahaks suruda su kätt,
kus mul’gi elujoon –
ja soovin, et sa teaks:
mu süda
sinu hääletoon.
/Mari*Uri/
Avatud
Aeg on selline nagu ta on
nii siin kui kaugel kodust,
pinged tekitamas sõjatolm,
avades meile julmuse ust.
On elusid raisatud palju
selles kurjuse sõjarattas,
ajas ehk inimsugu harjub,
kuid ei jäta unustamata.
Hinged, nii noored kui vanad,
haiget on saanud ajatult,
kui neil ongi midagi vaja,
hoiame südamed avatud.
- Tarmo Selter -
2022
Sõna
Kui viskad sõna õhku,
ei tea Sa kunagi,
kas see tuules lahtub
või tuleb tagasi.
Kui sõnadest on lause
saanud vaikimisi,
ei mõte eales rauge,
see levib salamisi.
Kui lausest saanud lugu,
ridadest saab jõud,
millest inimsugu
ajas saanud nõu.
Kui igal lool on sõna,
lause ja ka tekst,
nii iga hetke kõla
kajab meie seest.
- Tarmo Selter -
Fööniks
Nägin tuld ja fööniks
ärkas tuhast…
Nüüd ma mõistan
lapsemeelsust puhast
ja miks on nõnda
rabe-toored noored
ja vanadelt miks
pudenevad koored.
Nägin tuld ja mõistsin
ühte äkki,
et uskuda ei tasu
merenäkki,
kes ennustades keerab
kümme käkki
ja ise voogudesse vajub
miks ühtäkki…
Nägin tuld ja nüüd on
ükstapuha,
kas jaaniussid valgustavad
luha
või on see ümmargune
täis ja punnis kuu
või latern, mida hoiab
pihlapuu.
Nägin tuld ja korraga
on selge,
miks loojas õhtu on,
kuid hommik helge
ja miks on maailm
vahetamas telge
ja inimsugu .....