Sõnale ise leiti 5092 luuletust
Kevade igatsus
Mu süda rahul on,
et oled siin mu kevad.
Sind ootasin
ja igatsesin kõige enam.
Liblikad on siin ja puha-,
meeleolu tõuseb lendu üha.
Oksal linnukene-,
äsja saabunud,
linnukene oksal, kevadlaulud nokal.
Rohelisel rohututil kastetilk on peal,
laane taga kägu kukub,
kukub kuusikus.
Ilu kukub kevadele,
iga päev on uus.
Tormiline elu
Kirgede torm ja klatšijutud
kes ütles, et maal pole elu?
Väljaütlemata sõnad ja tegemata teod
nüüd kütavad sektoris melu.
On ülemus äkitse möku
alles seisti veel samal pool joont
ja naabrid kõrvalauulist
ei oma vähimat õigluse soont.
Me ise nii tragid ja õiged
seismas kogukonna asjade eest.
Kui heidaks ehk pilgu peegli,
kes vaatamas vastu sealt seest?
tri:nu
mus kurbus
mus kurbus elu pärast
siiski päriselt ei sure
ka siis kui taeva alla
tuleb päiksest helde
kevad heleroheline
mis enda järel talve
ukse suleb rahutuks
teeb öödes une
jah hing lõo liiri-lõõrist
lumest läinud põllu kohal
kuldnoka valjust vilest
vana kase otsas
uuesti on hõiskel
ent mitte kõikjal
Linnutee servas
endiselt häbi on öelda
mitte ainult endale
oleme planeedilt
Linnutee servas
parem on kui te
meiega ei kohtuks
vähem kohkuks
nähes mis saanud
on paradiisiaiast
kelleks inimene
parem on kui te
meiega ei kohtuks veel
enne põlema
peaksime puhastustules
meis palju et sureks
enne kui kohtuksime
Kevad seab samme
Türilt hakkas tulema
laiali end laotama
ilu kõikjale pilduma
lillelise kleidiga kevade
Päike kuldne taeva all
järel tuli tal
kevadele kaunile
saatjaks linnulaul
Ojakene vulisedes
rajab kevadele teed,
varsti, varsti näha saame
kaunilt ehitud kevade alleed!
Hei Jaan kas tead...
Ühel hetkel
kui tundsin
ei enam ei jõua
ei oska
nõnda armastada kui peab
olin väga väsinud
aga ausalt ei osanud
Keegi tark ütles
vaja Jaani käest järele küsida
Jaan oli kusagil
Jaani polnud ammu nähtud
too tark teadis veel
et vaja Jaani käest
kolm korda küsida
enne kui tead ja oskad
Terve elu otsisin Jaani
ei olnud ta ligidal
ei kaugel
ei keskel
oma hallist habemest kinni hoides
sain lõpuks ta ligi
sain lõpuks küsida
Jaan ei vastanud
Seesama keegi tark ütles
vaja kolm korda küsida
mine uuesti teele
teadsin täpselt
kus Jaan asub
aga omet .....
Ja sorinal see läheb
Meie rahva au ja uhkus
on ebaharilik kaunis keel
ent edetabelis koht nihkus
alla ja mida ei tea veel;
ootab hääletustel mais
kui ----- ja PuuLuup
skoor tuleneb vaatajais
me stiil tahumatu nagu kuup;
ei usu ennustusi, aga see selge
et me margi juba täis teinud
rasvase rinnaga see julge
kes neid meie poolt saatnud;
ise aga ei oota mingit ime
kunas pole head arvamust
esinajate talent on pime
ei vägu mingit ausust;
kuidas saab folkmuusika ja räpp
koos luua mingit ilu?
Teine žanr on ju nii kräpp
kontrast on kole vilu;
ja sorinal see läheb
nagu kusi kunst ja ma .....
Kevadekuulutajad
Iga pung ja leheke puul
kuulutavad kevadet,
vilistab kuldnokk kollasel suul,
tervitab kevadet.
Iga lilleke, mis metsa all sirgub,
karuott, kes unest virgub,
rõõmsalt vulisev ojake,
kõik kuulutavad kevadet.
Künnivares mustas kuues,
kraaksub nii, et must on maa,
päike kuldab metsaveerel,
kütab soojaks kogu maa.
Kevadel on ilu palju,
rõõme rohket jagada,
päevad pikenevad kukesammul
tore on koos kevadega elada!
Muditud suund
Öösel
Tormisel merel
Oht meid ühendand pereks
Sama rütm
Sama veri
Keelel "perse sa keri!"
Meil veel on mingi alus
Ootab keegi meid talus
Kuigi kibe on meel
Ja ka süda veits valus
Kütus otsas on paagis
Õlu otsas on vaadis
Alles aerud vaid paadil
Jätku armu me Taadil...
Tähtsusetu on kunst
Ja Pallas
Kui tuletornis pole gaasi alles
Mis ühendab jõud
Päästes vägivallast
Aga sitta see majakas
Vaadake!
Kallas!
Kui puudub julgus.....
Ma pilguga püüan sind saata..
Silmadega paitan su keha…
Äkki mind korrakski vaatad…
Aga midagi pole vist teha
On kuristik sügav me vahel
Sul teised on sihid ja soov…
Pole palju ühist meil kahel…
Läheb luhta mu tahe ja proov…
Ma tean, peaksin ütlema sulle…
Mu kauneim, vajan vaid sind…
Aga kardan ja tõesti ei julge…
Ei tea kas sa tahaksid mind….
Aastaid nii mööda vaid käin
Eemalt naudin su kaunist sära
Ammu endale lollina näin.....
Ei julge ikka ütelda ära…
Kodu kallis
Juba tuttavat linnukaulu kuulen,
terve kodutee ta saadab mind,
oja vulisedes lookleb,
metsaveerel valgete ülaste pilv.
Igal sammul tunda kodu lõhna,
mis hingele nii armas on-,
kodu, sulle vastu tõttan,
sinagi ju ootad mind.
Mul andeks anna,
kui jäin kauaks ära
ja koduvärava kriiks
ei tervitanud sind enam.
Mul mure südamel oli kogu aja
ja hing vaevas, mu kodu,
sinu pärast sest ajast,
kui läksin.
Kuis võiksingi kodu jätta
ja meelest ära minna lasta
oma kodu kallikest,
või unustada ära kriiksuva värava kõla,
mis koju tulles sind lahkelt tervitas.
maa peal olla
ärkasin ehmudes
üles sellest keegi unes
silitas pead väga hellalt
nii et hakkas hea
oled see sina ema
küsisin vaikisid
ära läksid
vastamise eest
vist maa peal olla
on väga vilu viimaks
eemalt kohmasid
mida seal üldse teed
ons alles me keel
elus eesti meel
kuhu veel oled
täna kiiruga teel
ärkasin ehmudes
üles sellest keegi unes
hellalt silitas pead
korraga tundsin
ilmas kaua pole olnud
olla nii kerge ja hea