Sõnale jaks leiti 610 luuletust
Uus ajajärk
Ilma äärtpidi tiirutab
valvsalt üüratu lohe.
Aja hambumust ähvardab
muuta täielik kaos.
Tundmatuid teidpidi tulijaid
ehmatab sajandi ohe,
nad ootavad lõpmatust
suletud silmil vaikuse paos.
Jäämägi mureneb
vetevoo pilgaris tolmuks.
Laienev silmapiir
igatseb vabadust püüda.
Tippu ei ole,
on koskede avatud uks,
ainus pargaselt pääsenu
tulutult appi võib hüüda.
Elu ehedat värvi
jätkub vaid määratud ajaks,
sest pindmiste kihtide jäävus
on kahtluse all.
Kuristik annetab ohvrite hõikeid
sumbunud kajaks,
laviini kaob jäljetult
viimsena visatud pall.. .....
PUU
Eile veel oli lehti täis puu,
puu vastu hea oli tuulesuu,
aga täna oli puu
paljaks pöetud,
minul juuksed lühemaks aetud.
Eile veel õõtsus linnupesa puul,
pesakesel laulis tuule-ja linnusuu,
aga täna oli linnukene läinud,
minu hinges igatsus karjub.
Eile veel oli lehti täis puu...
Eile veel laulis oksal linnusuu...
Eile veel ei igatsenud mu meel...
Eile ei tundnud päris sügist veel...
Ainult loodus tunneb mind
Kui meest tõesti nii raske ohjata
on me veedetud aeg ilmaasjata
kuis oled läinud, teen mis tahan, kuidas ja millal tahan
vahest tunnen, et sind ikka vajan;
pärast kõike me enam välja teeme
kuni üksteist võtame nii, kuidas oleme
isegi sina igatsed tiiva all kedagi
aga nüüd pole alles midagi;
ainult loodus tunneb mind
Refr:
olla omaette pole vaev
aga mu süda murdub iga päev
ning sellest lugu ei pea
kui üksteist me endiselt ei tea;
sest, mis mehe & naise vahel
ei küsi valu sool me kahel
nüüd üksi taevast vaatlen
ja nii ma mõtlen...;
ainult loodus t .....
Mina
Mis minust saanud on,
nii vanana istun siin,
mattes hea sõbra,
mõtlen iseendagi valusatest päevadest
kui enam ei oska ei jaksa
sooviks vaid vaigistada seda valu
Aastad kogunevad, aga minu tuum on sama,
see avaneb ja avardub, aga mina olen mina
aina mugavam, aina mina ise,
aina rohkem mitte hooliv sellest
kuidas võib nähtav olla mu väline ilme teistele
püüan hakkama saada eelkõige iseendaga
Kui taotlus on tehtud, et lapsi ei tule,
võin ma oma helesinise kleidiga kivil istuda
ja ennustada veepeegeldusest sügavuti minekut
aga...
kas ma tunnen ennast rõõmsana? .....
Spordiaeg
Rohkem midagi õues ei tehta
kuna september tagasi
taevas läheb kiiremini õhta
kuidagi peab minema edasi;
täna panime puukoorma kuuri
ning imesin toad puhtaks
aga energia kogub tuuri
vaja teha veel nädalavahetuseks;
sain oma aktiivsuse laksu
a. tänasest tagasi jõusaali
on veel jaksu
tühjus noort hinge ei maali;
naised ja tüdrukud, nad maitsevad paremini
kui nad minu tagasitulekust ei tea
üllatus saalis möödub meelsamini
ilma minuta neil olla pole hea
Lõbus sügistuul
Sügistuul mängib kirjude lehtedega,
lehed keerlevad kui liblikad õhus.
Siia-tänna, üles, alla...
Tuul muudkui kiigutab.
Lehti puudelt aina kokku,
oma sülle korjab tuul,
mängeldes nad laseb lahti,
puhub õrnal tuulesuul.
Lehtedest saab mängulusti,
kuigi paljaks jäävad puud,
Küll tuleb talv, siis lumemütsi,
saab kingituseks iga puu,
laulab lõbus tuulesuu.
"Lost"
Sa saad aru, mille Sa kaotad
siis, kui Sa ei oska sellele enam nime anda
See kaob nagu tühja, udusse, pimedusse, pimikusse
Isegi pisarad ei võta vaeva
Isegi tühjaks joodud pudelid ei morjenda vaeva
Ole nagu oled
Võta omaks
Võta omaks oma kaotused ja valud
südame keerdkäigud ja nende taktimõõdu koondumise tõved
Ai, kuidas ma igatsen Sind mu sõber,
mida enam mõtlen, seda enam toon endale juurde kaost,
kuidas Sa võiksid veel olla siin,
lugeda neid ridu
ja parastada koos tehtud vigu
Tõeline päike
Tõesti päikene on see,
mis toob naeratuse palgele,
soojad sõnad huulile,
kirka sära silmisse.
Tõesti päikene on see,
mis kütab soojaks südamed,
jagab ilu meeltele,
puistab õnne hingele.
Tõesti päikene on see,
mis toidab ja terveks teeb,
lubab paista südame,
annab lohutust muserdunud hingele.
Veel on päike, veel on suvi
Veel on päike
veel on suvi
veel on soojust jagada
veel on valgeid päevi palju
veel ei rõõmud otsa saa.
Rannaliivadki veel kuumad
jätkuvalt meri meelitab
kõrgel sinitaevas lõoke
liiri-lõõri lõõritab.
Tunda on, et suvi tahab
tühjaks raputada end
annab kõik ja rõõme jagab...
Võta vastu nüüd see kõik,
muidu hiljaks jääda võid!
on tühjaks jäänud kure pesa
ei päeva enam
loojang lõpeta
kus kurepesal armas
nokaplagin vali
meel sellest õheta
kui kure poegi
rõõmsalt vahid
ei enam lõigat odra
põllul nende uhket kõndi
lähenedes nende
õhku tõusmist
pessa tagasi jõudmist
on tühjaks jäänud kurepesa
ei õhus nende lendu enam
uue kevadeni
Kirevad kirjud kirjaread.
Sulg sulega tähti tindised
kevad kirju lehed valged
Ta kirjutab meeli tasandab
visandab kaunistab emakeelt
see on armas varmad read
kohtaksin Sind luule ema
teretaksin kummardaksin imestaks
oled luuletaja sügist kaunistad
kohates Doris Kareva üllatuksin
pimedast nägijaks kurdiks kuuljaks
jätkugu tinti sule kergust
voolida kirjaridu Eesti idu.
Suvi soojendab veel ilma
Suvi soojendab veel ilma
särav päike paistab silma
kütab soojaks südamed
peidab ära silmaveed
Suvi lisab juurde puhkust
oma heldest südamest
kannab päevadesse valgust
helendab ööpimeduses
Suvi kaua olla tahab
meie meeltes, mõtetes
Sügis kuskilt vastu kostab:
"Las ta olla, las kestab veel,
kurbus pikk on alles ees,
jõuab kannatada veel."
Õnnitlusi igat sorti
Õnnitlusi igat sorti,
maitsvat sünnipäeva torti,
lilleõisi kirevaid,
armsaid silmi säravaid,
luuletusi ja laule kõlavaid,
kummardusi sügavaid.
Kallis sünnipäevalaps
nüüd võta veel üks naps,
et õnn, see jookseks eluteel
ja otsa ei lõpeks jaks!
Palju, palju õnne sünnipäevaks!
Normaalne mehe hõng
Pärast palavat tööpäeva
koju pesuruumi ma tulnud
näen end koorides palju vaeva
sest higile riided kleepunud;
võtan trussad jalast
et saaks munad paljaks
mida hüppan lahti kintsudest
käivad üles - alla naks - naks;
et tuua oma saunariide
siis paljalt toas kõnnin
toimub dušši all ajaviide
vahepeal kodu ära märgistasin;
nii iga pereliige ringi käis
lõhnade peale nina nagu õng
aga see pole mingi hais
vaid normaalne mehe hõng
Luuletus kallile neiule.2
Oo neiuke mu kallike,
Mu armas karvapallike.
Kas mind sa iial salliksid,
Kui sulle nõnda ütleksin.
Et sind ma tahan kalliks pidada,
Ja elu lõpuni sind armastan.
Või mind sa üldsegi ei taha,
Pole seegi siis ju paha.
Sest ma sinust sissevõetud,
täiesti ma paljaks pöetud.
Ma mõtteis sinust unistan,
Ja sulle nüüd ka tunnistan.
Et sind ma ainult armastan,
Ja sinust aina unistan.
Et sinu poole mind ju tõmbab nii,
Et sinuga ma oleksin kuni elu lõpuni.
Luuletus kallimale.2
Ma mõtlen siin ilmas
Ju neiust vaid ühest.
Kel tahaksin rääkida
Asjast vaid ühest. .....
sõnad saavad õeks
jaksab kõrs väljal
ära taluda üle elada
pika pimeda talve
vihmajanuse juuli
jaksad sinagi
ka su hea kaaslane
emakeel
ütled kordi ja kordi enesele
kui elust longu vajuma
hakkab meel
*
kui sõnad saavad õeks
nad puhkevad õide
muutuvad voolavaks jõeks
mis puutub kõike
nii vihma täis pilve
kui puude uusi lehti
hetke katkisi kilde
kui ilu armsaid ehteid
Kahetsus
Mu süda on kildudeks rebitud
ja usk Sinusse on vajunud põrmu,
sest uskusin Su hingeilusse
ja Su kaunitesse sõnadesse,
mis kord siidina paitasid kõrvu.
Jaa, mu kallike, tõsi see kõik,
et Su hingele haiget ma tegin
ja olin kui marukoer armukeerises,
end nõrkusel kanda ma lasin.
Kui saaksin taevast alla tuua kuu ja tähed korraga,
siis kõik nad Sinu südamesse,
paneks kaunilt helkima.
Ei ajaks Sulle kärbseid kõrva
ei puhuks mullikesi suu.
Ei üksi jätaks Sind ma iial,
oleksin Sul ikka truu.
Loodan, et andestust toob homne,
homne õhtust targem ju.
Ei taha ma sü .....
Vabandust
Kas suudad mulle andeks anda,
kui haiget tegin Sul?
Kuis jaksad seda valu kanda?
Kõik andeks anna mul'.
Ma põlvili Su ette langen,
mul süümepiin on suur.
Ja süda lõhkeb juba ette,
sest valukookoorem suur.
Kas võiksin Sulle lilli tuua,
õisi ilusaid?
Kord mu õienupukene olid,
süda, süütuke.
Las ma Sinu põsilt pühin
kuumad pisarad.
Las ma Sinu juukseid sasin
tuulesahinal.
Kuu, kui kukub öösse,
mulle andesta.
Pimeduse varju ise,
vajun häbiga.