Sõnale jõgi leiti 72 luuletust
Ma taha olla nigu Ahja jõgi
ma taha olla nigu Ahja jõgi
katõ tuhandõ katekümnekolmanda aasta keväja
et panõ tävve pasaga Saesaare tammist alla
niikaua ku toda viil om
ja minno om pallo ja ma ole vatunõ
a kiaki panõ õi süüs
pühäpäävähummokutsõ matkaja kaesse
ja pildistäse …
ja sõs- mõne käänäku takan kaugõmbal
olõssi ma jälki sulnis ja vaga
kinmähe uman sängün
vulisõsi müüda porikarva pervist
kos om pallo Ehini-vanaemehe sinilollilehti
nigu olõssi ma ei tuu jõgigi
kiä inne tan mauras …
stta tuu tamm
26.03.23
Taivaskujan
tsüklist „Armastus ja jõgi“
kuppudes jõena
Su arm mu soontes
nii ööl kui päeval voolab
mu suud ja hetki
tulvaveena vahel joodab
ka mina olen päevi olnud
raagus nagu pung oksal mis
ootab lehtimiseks uudseks
päikese puudutust
end kerib ööl mõnel
ent kokku nuukseiks
peoga sasib
alles jäänuid juukseid
Palju lihtsam oleks kui...
Kui mitu poriveest jõge
pean tühjaks veel jooma
et värsket ja puhast
nirekest leida kus allikavesi
Kui mitu ämbritäit nõge
pean korstnast veel tooma
kaua sobrama tuhast
kas hõõgub veel kusagil süsi
Kui palju pean suudlema käsi
et leida mis mulle on soe
kustkohast veel otsida õiget
saalitäis suudeldud valeks
Palju lihtsam kui süda ei küsi
kui õige või vale ei loe
ei hooliks teen/tehakse haiget
hetkes vaid elaks ja põleks
Vääritu
Käib mööda kallast nutust nägu märg
üks eemalt elu näinud nõutu eit
käib ümber- peas on häbist säetud pärg
ja meeleheide kratsib karvast reit
Ei ole seltsilist ei ole elu kaasat
tast linnarahvas mööda väänab rajad
nii ainult loodus tunnistabki draamat
ei küsi keegi miks ta pilli ajab
Na tühjendas see naine oma hinge
päev maalis vasta õhtat taeva lõkke
tilk tilga järel tekitasid ringe
veepinnal vaevu näha alla jõkke
Üks kuju lausa pimeduse veerel
käis jõest ja tõstis naisel tühjast tüli
mis halad häbitu siin kalda veerel
va nurjatu vii mujal .....
Nemunas
Need olid sinu silmad
teispool laia Nemunase jõge
teispool musta magamata ööd
Miks olid enne helged- täna julmad
miks heledad nüüd endas kandmas nõge
kui vaatangi- miks pilgu vette lööd
Sa teadsid ju et anda polnud voli
mul ennast sul ei sel ei teisel ööl
ma ise nutsin ilma seatud kombeid
Su nutust auras mustav veteväli
siis aga astud vette- kandis vool
su meeleheitel rahulikke tõmbeid
Need olid sinu silmad keset jõge
mis andsid mulle julgustavalt märku
need silmad mis veel viimse pilgu saatsid
Nad kutsusid: "nüüd tule sina siia ka kui sõge"
ma .....
Jalutuskäik mõtetest maailmasse
Kõnnin kenal kaldal.
Paremal iidne säng,
milles voolab kena vesi.
Rahulolust süttib äng.
Miks see vesi ei väsi.
Kuhu voolab, miks ta voolab.
Kas olengi loodud jalutama kaldal.
Otsiks silla ? Läheks üle ?
Ehk peaks sukelduma,
jooksma kaldal
voi kas üldse vaja seda jõge.
Äkki loodud mägedesse ma, vallutama tippe meeletuid,
seltsiks šerpa nõder.
Hõljuma hõredates pilvedes.
Üleolevalt vaatama alla
maailma katuselt.
Erinevad veekogud
Mere kõrval on allikas,
milles ujub millimallikas.
Allikas on laineid vähe,
tugevad lained on erandlik nähe.
Siin mere ääres,
päikesele kätte saamatus veeres,
on kui tundras,
kuigi olen Kundas.
Siin on veel jõgi.
See teeb mulle kõdi.
Jõgi virvendab kuldselt,
kuid ma ootan jõekutset.
Seal kõrval on järv,
kuid mul otsa sai närv.
Miks siin on nii palju vett?
Ma tahaksin hoopiski mett.
Kui ma jõuan koju,
ootab mind seal ema poju.
Ta on mu vend.
Mu kallis,kallis vend.
Kahju ,et tema mu päevast osa ei saanud,
kuid küll ta mu rõõmu näeb.
Mul oli ju .....
Lukuabi
Tunne lükkab,
tõmme tõukab
armastuse käima,
võtmeteta sillalukud
igavesteks näima...
Kerge käega
spelli peale
paneb silmaplõks,
kibe-kiirelt
käibki vilgas
tabalukuklõps.
Võti visatakse jõkke,
vähid seda söövad,
nimi-osalised ise
pulmatantsu löövad.
Kui nad tahvad
hiljem siiski
minna lahutama -
peavad enne
karges sängis
meeli jahutama.
/Mari*Uri/
Ma tean, et tuleb kevad
Ma tean, et tuleb kevad.
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
„Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja viibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!
Talvine õhtu
Üle hämara, varjudest tume,
Õrna ja sinava lume
Heidab veerev, kustuv päike
Punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
Nii tühja ja palja,
Viib üksik tee
Üle jõe,
Kus pruunikad pajud
On unesse vajund.
Mööda lõpmata teed
Lähevad reed
Kuu kahvatul kumal,
Eha punal,
Kaugele...
muud
muud polegi vaja
kui põld saaks olla põld
mets mets taevas taevas
voolama jääks jõgi
igast pungast kevadel
sünniks leht ja õis
hommikul läheks valgeks
õhtul pimedaks
sind maha ei jätaks
elamise õhin kestaks
igavesti elu võim su üle
maa suures süles
*
öösel tähti nähes
uhkusega hääles
nüüd neile öelda võid
kord minagi elasin
helesinisel planeedil
kauge Linnutee veeres
vahtisin minagi täiskuud
Sinuga hommikuni
järve peeglist
krõmpsutasin augustis
astreid täis aias
mahlaseid suhkruherneid
kadusin ära kevadel
Emajõe suure .....
Mis edasi tegema peaks, et läheks vaid heaks, kui teaks.
Tegelt ma pole nii negatiivne vaataja
Kuid sinna võin ma ennast vahel saata ka
Sissejuhatus tehtud
Pilt on pestud
Nüüd algab vaatleja vestlus
Tõmban ma nööre
Mängin et olen ma röövel
Lauseid näkku üksteisel lööme
Või minu omasid ajuga sööme
Tunnen ma hetkes seda kõike mida ma mõtlen
On ju kõigile selge mida ma sihin
Kui käes on mul vihik
Kommunikatsioon ja pihil
Või kuidas saab aru üks isik
Olen filosoof
Mida ma vihjan
Ma ei tunne mitte midagi lihtsalt
See on näide et iga sõna mis valin on vä .....