Sõnale kadunud leiti 201 luuletust
Tulevikuplaanid vastu taevast
Kord väiksena tahtsin saada ülekõige LOOMAARSTIKS
Olla alati haigustes ja vigastustes neile abiks
Soovisin ravida haavu, mis nukraks tegi vaesekesed
Olgu kannatajateks koerlased, kaslased või isegi ahvikesed
Kahjuks seda mõtet ei jätkunud enam kauaks
Kui aeg olnuks panna kutsut magama, muutunuks ma araks
Edasi piilusin ma POLITSEINIKU alale
Ega siis väikelapsel mõte suundugi mujale
Rallitada mööda tänavaid politseiautoga
Katusel põlemas vilkur sinipunase tulega
Päästa maailma kõige kurjematest pättidest
Säästa kalleid .....
Hingele.....
hingetuna ihalevad hinged
rännakust väsinud tiivad
leidmas lähedalt ingleid
kes meenuma neid viivad
peatudes küünalde leegis
kui julge kiigata võid peeglist
läida tuli põlenud tahil
andes puhkust tulevahil
lase hingedel kiigata tuba
rahuks neile anna luba
olgu tulijaks tema või temake
su kadunud isa või emake
Hingates ööd
Ma hingan sisse pimedat ööd,
mis lõpuks taaskord on minu.
End vastu ta varje löön,
vaikselt sosistades palun.
Mõrkmagusad pisarad palgel
ja kõrbenud usk minu sees.
Huultega vormin ma palve,
mis siiski kindlamaks ei tee.
Kuid üks kristallselge kaneeline hääl
vaidleb mu kurbusest tilkuva minaga.
Mu sisse ta särav peegeldus jääb
ja pehme lohutav puudutus sinama.
Ta palub: "Laula närbunud õitele,
valge lumega kaetud, mis on.
Sa vajud surmaga sõideldes,
suudle, teeksle, et elus nad on."
Ma rahunen unepilvede varjus,
päikeses kuivanud taim .....
juliale
julia
kui sa olid siin
me hiilisime pimedas kuuri
ma suudlesin su õhkavaid huuli
sa ütlesid "ma armastan sind"
aga nüüd lendad sa vabalt kui lind
julia
kuhu sa läksid
palun tule siia tagasi
ma luban et ei vaata tagasi
julia, kallis, ma ootan su ära
sest sinuta kadunud on ka see sära
julia
kullakallis julia
annad mulle andeks eks
et murdsin ma kõik kildudeks
sinuta on rohkem kui kurb
tunnen end kui elu orb
armastuse valu sinule
Soovin edaspidi sulle õnne ja armastust,
usun ja tean ju sinu kannatust.
Rabeleda lahti igaveseks su haardest,
kontrollimata enda suurt tahtmatust.
Igal hommikul ehmatan end üles,
lootes end leida su sülest.
Kuid kahjuks on see alati uni,
mis mind sulle mõtlema pani.
Öösel, seisad mu unepildil,
kadunud kõik me kirjutatud sildid.
Neid enam me maailmas pole,
sest kõik tules on süteks põlen'd
Koosveedetud ajad,
mis hästi on meeles.
Nüüdseks meil uued rajad,
kuhu elu meil veeres.
Hingata on valus,
kogun jõudu, et seda vaevaliselt teha.
Õhk on praegu .....
Mälestus
Kui kunagi nägin ma unes sind,
siis kangastub kohe mu meeles
su südame tukse ja armas hing,
kes minule tuntud on viimasest elust.
Su hingust ma mäletan, säravaid silmi,
su hellust ja õrnusi… kohtingu tunde...
sult kingitud kauneid ja ilusaid lilli…
ja minul su vastu nii sügavaid tundeid…
Ses maailmas jälle ma kohtasin armu,
kuid hetkiti raske on saatuse pööre:
sa tundsid, et teadnud mind kunagi ammu,
ja siiski läks mööda kui õhtune loode.
Ma ikkagi tean, sa ei kadunud uttu,
ei katkesta sidemeid hingede vahel…
Sa meenutad mind, ja kui hõreneb udu,
s .....
Kui...
Kui seatud on ületamatu tõke,
meie kauaaegse sõpruse ette,
kas Sa tuleksid sellest läbi?
Kui nagu söestunud lõke,
annab meile uue katte,
kas Sa tunneksid häbi?
Kui maailm tundub must
ja kuskile kadunud Su usk,
kas meiega on siis tõesti kõik?
Kas Sa näitaksid mulle ust,
omal hinges kõrbenud tusk,
Kas on lõplikult läbi see elulõik?
Maivis L.
Sa ütlesid..
Sa ütlesid, et seda pole enam,
kõik kadunud on öösse…
Ja tunne, mida hoidsid alal.
Tapetud on töösse.
Visatud on nurka!...
Koos reha-ämbri
kolinate saatel
Hetke mällu, sinust pildid jäid,
kui ilusamad vaated.
Ma hoian avatud nüüd mõtte-albumi,
kus peegelsaalist läbi kõnnib Mina..
Mõnel korral tekib taju,
Et see oled Sina!
Mõnel korral viirastuvad
olnud tunded…
sügis tuulte vilus!
Aga minu jaoks on kõik see
endist moodi ILUS.
Sa ütlesid, et lähed….
Juba homme asud teele!
Ma uskusin, sest
sinu silmad andsid voli pisarate keele..
millelt .....
Täbarad lood
Olen maha jäänud oma rutiinsest argipäeva elust
Ei suuda loobuda enda heast sõbrast - lelust
Hetkel küsin endalt, kas näen ka helget lõppu
Või olen sunnitud minema oma pahega igavikku
Vihkan oma käitumist, mõtlemist, tegutsemist ning
Seda, kui mitmeks killuks on purunenud minu hing
On teada tõsiasi, et olen rumal, nõrk ja ennasttäis
Ei suuda lahti öelda nendest mõtetest, mis on peas
Kas kuskil vedeleb veel elu elamise käsiraamat?
Mina oskan elada vaid igalt poolt leides draamat
Pole mõistust, pole jõudu, tahet - mitte midagi pole
On valu, on mustad toonid, on maa .....
***
On elu selles raamatus, mis lebab sinu laua viimases sahtlis
On elu selles toas, kus sa Talle küünlavalges tantsid
Kui Ta iha su vastu on homseks ka kadunud
Sulle jääb igaveseks tema armastav pilk
On elu selles raamatus, mis lebab I k k a sinu laua viimases sahtlis
On elu selles toas, kus su kortsunud käed avavad albumi täis pilte teist kahest
Kui ta iha su vastu on ununenud ja sa muutunud üheks teraks tema liivas
Sulle jääb igaveseks tema nurjatu kink
Mis on see.. armastusega seonduv
Ütle, ütle veel naine mulle, mis on see armastus?
Mis mul hingel ammu kripeldab.
On see salapärane viirastus,
mis valus on ja see, see nii nii hingel valutab.
Anna andeks kõik mu vead,
selles elus mis tehtud saivad.
Need kummitavad ja sain need seltskonnast sead,
ning unenägudes kummitamas tihti mul käivad.
Ütle, ütle mees, mis on see truudus,
mis enamusi nii armukadedaks teeb?
On see teise naisega, see magus suudlus,
või viha, mis sellest tulenevalt potis keeb?
Need pikad teed, mis ammu said sinuga käidud,
On need möödas, või on need unistustes kinni.
Sinuga .....
Oss..
Kõnnib,
käed taskus,
suits hambus,
suured sõnad kostuvad suust
muusika kostumas
bemmist, nii truult.
Kaunid sõnad suul,
lai naeratus näol
kogenematu neiu mõistuse
nii minema viia võibkorraks
või igaveseks tuul.
Tark saab õigel ajal aru,
et selline õige mees
ei ole.
Ei too ta sulle iialgi tähti,
kõike, mida lubab!
Ainult tekitab jamasid,
tülisid perekonnas,
kõige hullem,
et kunagi võid olla
teadmatult kadunud,
mullas või vanglas.
C.S.
Lootus
pimeduse varjud minust mööda hiilivad
kas on see pelgalt ettekujutus-meelepete
või minu suurimad hirmud mis tõeks saada võivad
oma samme ma aeglustan ja vaatan seljataha
kuid vaid märg asfaldi peegeldus jääb minust maha
püüan säilitada selget mõistust ja sammuda edasi
ent tundmatu jõud mu sees sunnib mind minema tagasi
sügiseste puudeokste sahin ja petliku tuule kohin
ei lase mul mõelda,kuidas üldse siia tulin
mitte ühtegi hingelist ei möödu mu teelt
kas olen jäetud siia üksi või tuleb ikka keegi veel
hingematvalt kaunis taevas ja päikese soojus mu põs .....
Taevas
Sünge taevas kadunud,
mind on üle vaadatud.
Astun sisse väravast,
ees on taevas avatud.
Siin on parim, puudub sõnu
silmad sulen, mõistan mõnu.
Pole mehi,draamat, kooli,
ega kahepalgelisi hoori.
Sattusin ehk siia julmalt,
mõni alla jäi vast kurvalt.
Võimalik et veidi vara
ei näinud elu sära ära.
Järsult sisikond mul kajab,
valust õrnalt karjatan.
Jumal nuga käes mind vaatab,
selga selle lajatab...
Talvine hommik
Paljas ja lõhki kui kiriku rott
Ma ärgates rentslist end hommikul leidsin
On kadunud põuest mu uhkus mu kott
Vast joomase peaga taas magama heidsin
Nüüd kogukas keha aeg ajada üles
Mälu soppidest tuhnides leida on lahend
Kas tõesti minust saanud vaid joodiku lühend
Mis olema peaks mu pääsetee vahend.
Vaid viivuks veel luban, oma silmad ma sulen
Külmast kaotanud varbad juba nii kui nii olen
Ja kui kauem veel magan mis teha-siis suren
Mul vanust ju piisavalt - kolmkümmend saan suvel
Kodutu
Ma nägin täna jälle,
meie ühiskonna pattu.
Lihtsalt vana naist,
kellel silmas oli pisar.
Mis oli ta ometi teinud?
Et nüüd Viru ees kerjama pidi.
Ma nägin vaid kurbust tema silmist
ja tundsin kaasa,
kuid aidata teda, mina ei suuda.
Hiljem tahtsin anda talle mündi,
kuid tädike oli kadunud, teenis vaid sendi
Kurbus on igaveseks minus
Kurbus,mis kunagi oli mulle võõras
on nüüdseks saanud mu igapäevaseks sõbraks
kõndides kilomeetreid,miile kaugemale tunnen,et miski jälitab mind endiselt
tema nimi on kurbus ta ei ole kuhugi kadunud ta on otsustanud siia jääda
kuni minu viimaste elupäevadeni mil ma lõplikult lahkun siit ilmast.
Ärgates iga hommik
Iga uue päiksetõusuga
tunnen et miski on endiselt mu kõrval
see on kurbus mis on igaveseks minus
ma ei saa tast ennem lahti kui olen surnud
sest kurbus on igaveseks minus
Uppudes
Ootamatut oodates tekib kibestumise tunne,
kõige selle asemel vajun sügavasse unne.
Hullus, puudutus, märatsus ning kaos.
Miks on kadunud kõik tunded neis vaos?
Ootamatut oodates hoian mõtteid haardes.
Kas eelnev elu on elatud naerdes?
Nüüdseks on sulgunud mõtete uksed,
ainus mis jäänud-nõrgad südame tuksed.
Sekundi järel sekund olen hääbumas igaveseks,
.....
Minu kevad
Ärkasin üles koos päikesega,
mida varem polnud näinud.
Jooksin õue sportima ning
tagasi tulles lilli noppima.
Viisin emale need lilled,
ema rõõmustas ja läks õue vaatama,
kustkohast need lilled olin noppinud,
avastas, et naabri peenralt kadunud
lumikellukesed
ja nurmenukud.
Tuli tuppa tagasi minuga riidlema,
aga mina ammu ilma läksin viimast lund vaatama.
Ema süda rahunes,
nüüd ta kasvuhoone poole tõttas seemneid maha panema.