Sõnale karussell leiti 4 luuletust
Laululind
Veereb pisar naerusuine – laulab.
Lendab liblik lapikuine – laulab.
Paistab päike piksepalgne – laulab.
Keerleb karussellikujur – laulab.
Meil ei ole mõõtu majas – laulu,
raamatutes võõraid sõnu – laulu!
Laulge, minu käed ja jalad – laulu,
minu silmad, kõrvad, meeled – laulu!
Meil ei muudki ole vaja – laulu…
Laululindu, laulikut, ta laulu.
/Mari*Uri/
Peol
Pidu meis endis väljus raamidest,
sellest tekkis üks korralik mürgel.
Nii mõnigi ontlikest daamidest
leidis end keerlemas karusselli pääl.
Sai kõnesid peetud ja räägiti heast
kaunis kontsert paitamas meeli.
Üks väärikas isand viimasest reast
tõusis püsti ja laulis ka.
Tolle õhtu lustakal foonil
unus argihalluse taak
ning peojuht kelmikal toonil
lausus sõbrad, me elame veel!
Mälestus
Väiksena ma olin väga loov
tegin ise laule ja
jooksin koos rebastega, mitte huntidega
Orienteerumine meeldis
poiste seltskond oli põhiline
alati mõisa peale, alati võiduni välja võimalusel
Ma võtsin tabureti
see oli minu "Laulukarussell" laulsin seal oma laule
surnud vanaemale ja vanaisale,
sest lapselik vaist ütles, et nad kuulevad
laulsin ka surnuaias hauaplatsil
see oli minu jaoks loomulik
Kui sina sõidad vanaemale-vanaisale külla,
sõitsin mina kalmistule
selline oli minu kui eelkoolilapse elu
Ei tea midagi vanaema kohevatest pannkookidest
või .....
Veiniklaasi kallutan
mandund olen kole
on mu kaldund elu
edu kadund
tunnen vaid karusselli tiire
oma elu piire aga mitte
siin kiirteel piidlen vaid mööduvaid miile
ise liigun aga mitte
viiv veel
siis teen liivteest siidtee
liuglen pilvedega rinda pistes
viies endaga su kollasesse hiide
sind liites endaga
ma liuglen pilvedega võidu
nii iseennast kaasa kistes