Sõnale kastepiisad leiti 5 luuletust
Kutse öhe
Laskusin öösse maha,
ööst sai valgetiivuline lind,
kuu peitu puges päikse taha,
must vares vaevu kraaksus veel.
Loomad metsas leidsid oma raja,
rahus askeldada,
kiskjatele püünistatud teed,
õhk virvendavalt hõljus kastena maha,
kastepiisamärjaks sai mu tuldud tee.
Tule mulle järele mu ema
Tule mulle järele mu ema
kasvõi sõbrapäeval sõbraks võta mind
Kas sa tõesti pole nutnud minu pärast
mina nutnud sinu pärast küll
Kevadel,kui tärkamas on loodus
linnupere pesal askeldab
Ööbik tuleb laulma toomepuule
õhkõrnad kastepiisad lehe peal
Ema,kas tunned siis ka puudust?
Kas ka süda valutab?
Tule mulle järele mu ema!
Sõbrapäeval kaasa võta mind!
Meie jäljed....
Su järgi tahan joosta läbi kastese heina...
Põlvini rohus püüda su jälgi...
Suudlusteks suruda sind vastu seina....
Sõõmudena hingata.. Lõhnad hommiku järgi
Su puudutus kui leebe hommiku-hõngus
Libistades sõrmede vahelt läbi su juust
Olen seotud su külge kui ihade lõngus
Seisame vaikides ei sõnad välju suust
Aplalt kikivarvul märjal rohul seista nii
Tunda tõusva päikese kuumust
Ei tema saabumine minema meid vii
Pole ruttu… tulemisel piisab ühest sammust
Kriitvalgel seinal on nüüd me jäljed..
Nii pinnapeal.. Samas nii sügavad
Kuivand kaste .....
Unelus II
Kuid vikerkaar kustus eemale ära
kukkus pilvedelt maha mu unelus
kastepiisad kaotasid viimsegi sära
vigadest kivisse raiuti tunnistus
Päiksekiired tuhmusid tormide taha
tuuleiilides rebenes irveks mu naer
kassikullana kuusära koorus maha
ööst sai sügav ja tume solgiveekaev
Ma sindki ei mõista veel vähem siis lindu
ei pardist saa luike ning tõuguks jääb tõuk
pole südamel enam võidelda indu
nii mu hinges nüüd haigutab õõvastav auk
Gailys