Sõnale kaugel leiti 434 luuletust
Ema
Maalisin emale ilusaid pilte,
õhina ja kirega,
kirjutasin kirju hoolega,
peenikese sulega,
tint läks vahest laiali,
kui pisar pääses voolama.
Kaugel emakene oled?
Mina aina joonistan ja kirjutan,
kätte saand sa neid ei ole,
veel ei ole vastust saand,
joonistan,kirjutan enesele,
südames neid kaasas kannan endaga.
Ükskord ikka tuled,tulen -
südant puistama...
Jõesäng
Kui jõgi mind kannab,
siis elu ta annab
tema pritsmed nahal sillerdamas,
vetikad kivil ripendamas
viib kaugele mind siit
karikasse vooland viimne piisk.
kosel kanda lasen end,
vees kui toimuks viimne lend.
kõik on vait...Kuula!
ka lained enam valjult huuga.
vajun ära jõesängi
pühad vood veel muga mängi
Kristall Süda
Värvidest kirkalt virvendab,
Närvides ikka piinlemas,
Kõrvades pikalt undamas,
Muuta Ei saand- Muuta Ei Saand,
Sind.
Jultunuid, aitan püsti kui sa kukkunud,
Uskumus, et toon külvi kui julgustust,
Juhtunud, toon milles sõbrana suhtunud,
Ei kuulnud muud, Lubasin, et olen hullunud,
kuid see kurbus Must, minusse juurdunud,
Surub surmasuus, kus unustus,
Jättes mu sulle tundmatuks, unarus,
mida ei nad uurinud, enne kuulmatu,
mida polnud vaadata lubatud, juhatus,
mõistusele puhastus, kõne avarus,
truuduse muutmatus, orkestri jumalus,
siiruses pühendumuse kullanud, suutmatu .....
Puust Laevad
Puust laevad veel, kadumas kaugele-kaugele,
Pole randund veel, tunne millest neid laule teen,
Vees nii külm, saaks vaid kuidagi ma pardale,
Kaua siin vees juba hulpinud - ei tea, ei mäleta,
Laeva huku üle elanud, endiselt pole suutnud pääseda,
Nii kaua vees ligunenud, et täpselt ka, ei saa määrata,
Kes ma olen, kus ma tulen, kuhu mu kurss kulges,
Kõigest triivin tuules sinna kuhu laine uhub - minna tuleb,
Ei otsi mind pääste paadid ega majaka tuled, kui hõikaksi,
kas keegi kuuleks? Väikesed tunduvad kõik argi elu mured,
harjunud juba, et nagu ilmgi, kõigi meel täis k .....
Võõrsil
Kord läksin kodust kaugele,
mind tee viis ära võõrsile,
ei rääkind sul mu emake,
suu vaikis ka mu pruudile,
Mu jalge all hanged
ja porised teed,
oh, kuhu küll viivad need tundmatud
teed.
Päev ruttu kaob öösse,
kuuvalgus mu teel,
tähti ma korjan,
mu silmades need.
Ma tuleksin tagasi,
kui tulla vaid saaks.
Kuklalask[2]
mis on õige, persse kõik need kultuurid, religioonid Ismid ja vaimsed puurid, litsid ja pruudid,
kes vaid paberit taga ajada suutsid, reaalsest väärtusest teadmata midagi, ära ole nüüd nii vibalik,
kardan ja üksik olen ju minagi, pole selleks kellelgi mis tegelikult piisavalt ridasid, kirkad pliiatsid pinalis,
hakkavad ju tuhmuma, kui laseme sellel KÕIGEL siin juhtuda, taeva pasunad on juba kuulutand,
pole mõtet kõige vägevamat närvi ajada..Kogu elu siit maalt minema uhub Ta- see poleks esimene kord,
kui ülbeks läksime- peas puudus kord, pederasmiast ja ajupesust sai orve .....
Kuldne Miljard?
Süsteem võrdub rahvas?
Süsteem versus rahvas?
Minu panused on teisel,
Suremus on tavalise gripi oma,
kuid kasutusel sõja olukorra meetmed,
Foolium mütsike meisterdatud,
seemnekeste kilod varuks pandud,
Nii palju poliit häma,No Ütle,
kes sellest tõeselt aru saanud?
Ütle, mis saab vastu panust?
Tumedad loitsud seda skeemi rikastanud,
rüüstama lähed saad kuumadelt raudadelt valu,
Jäävad tööta koristajad, kuid mitte anastajad,
rahva pihta tulistajad, vallutajad, sõjaväed,
sektor kus ühes päevas piisavalt raha,
et terve maailm ravida terveks, nälja hädast,
Ma .....
Mustast tindist nõretuv kontuur
Kaugel, nii kaugelt, mälestus tundest,
seistes siin külmal uksel, räsitud tuulest,
ootus, lootus, et viimaks ta kuuleks,
viimaks ta tuleks,ta nimi õrnalt mu huultel,
olles teel kohta mis piinab vaid hinge,
endiselt lõõmamas hoidmas mu kirge,
aastad mööduvad, siiski miski ei muutunud,
kõik endine ikka siin, kui su esimene puudutus,
Sirge see selg südamel mis on ammu murdunud,
Olin viimne kelm, tunnen end jultunult,
Mu õhetavast näost võid lugeda, et mul on häbi,
Kahetsus närib mu päevi, seni kuni need päevad..
saamas on läbi,silman pimedas taevas üksikuid tähti,
.....
Meie maa kured ...
Kaugele kodumaa taevas lahkuvad kured,
kaasa hüüavad siit oma sünnimaalt pered.
Rännul võõrsile , ületavad maad ja mered,
lõunamaa rannal lõpevad külmade mured.
Uhked pesad neid meenutama, jäid maha,
tagasi kevad kutsub linde , kodu piiri taha.
Usinad tööl, rohkelt materjali nad vajavad,
pojad siia juurde, uusi kodu - pesi rajavad.
Hansi!!!
Sügisene õnn ...
Sügisajal kodumajas üksi , nukras tujus,
vihm katusel trummeldab, lõputus rajus.
Pisarais aknas ,halli vaatan sügistaevast,
tuleksid rõõm päästaks murede vaevast.
Hüüded sinuni ei kostu , üle tormituule,
palveidki jumalad , siit kauged ei kuule.
Side meil kahel pikemat aega katkenud,
jääb telepaatja kui igatsust oled tajunud.
Ootuses hommik silmad unele suigutas,
päev koidikul päikest , viivuks ilmutas.
Uduvihma pilve , tema helk siis mattus,
vaatan teele lootuskiir sombuga kattus.
Äkki kaugel näe armas , kallis sulle kuju,
astub reipalt , kandes kirjut vihm .....
Tühimik hinges
Miks jälle olen siin?!
Mõteteis jäigastunult piin…
Oi, kuidas appi karjuks…
Kuid tean, et sellega ma harjuks.
Seega hoian parem kinni hinge,
oodates kuni suudan lämmatada pinge.
Tahaks kaugele, kaugele, ära siit,
kui vaid keegi võtaks käest ja mind viiks…
Ei kannata enam karmi sõgedust,
mis seest mind närib ja sööb…
Ega enda vastu tõusvat õelust,
mis alatasa mind näkku lööb.
Ma isegi ei mõista, kust
tuleb mõttemaailm nii must…
Ma tahan olla õnnelik hetkes,
olles siin, iseendana, nüüd, kohe ja praegu…
Aga mõtlen vaid, et olen ma kes?!
Ja kui .....
Lenda
Lenda, vaba lind.
Lenda lõunamaa poole.
Lenda, kui käsib su hing
su loodud pesa võib jääda mu hoolde.
Lenda, mu värvuline.
Siruta tiibu vabade maal.
Lenda, mu imeline.
Ma üksigi talvega hakkama saan.
Lenda, mu tiivuline
ma sind kauem külmas hoida ei saa.
Lenda, mu imeline.
Kui sulab maa, veel näeme ehk taas.
Lenda, mu lind
ära kauem mind oota.
Lenda silmapiirini
ja ära tagasi vaata.
Lenda kaugele ja lenda kiirelt
sulle miskit pakkuda mul enam pole.
Ma sulle järgi vaatan, üks nukker käeviibe
ja ära sa lennanud oled.
Kisa valed ja hala
Mõni neiu ei tekita usaldust;pigem seda kaotab;
Uus issi lapsele internetist enne kui täis sai poja esimene aasta;
See valu kui ootasin teda koju; see aeg mida loodan;
et see enam ei korduks; Kui pea ning jalad laiali ringi ta oli jooksnud;
Kõike teadev feministist ema kujundas ta arvamuse;
Süüdistades nagu neile omane; häire korral mees sugu kõiges kohe;
Kurtidele kõrvadele langes mu sügav ohe; kuhu Panid sa armastuse?
Ise andsid alla; siis käitusid, justkui oleksin pidanud nagu koer:
jooksma sul sabas; Valed igal pöördel; Pisaraid hoidsin tagasi;
enne kui uus päev jõud .....
Taevas ja Maa
Suitsune; mu aken on udune;
ununen; kildudeks kukub; puruneb;
Süttib põhjala; vedelen kivist põrandal;
veab, neil kes ei sündinud põdrana;
samblik lõõmamas; tunnen ennast tõprana;
inimeseks olles; iga päevane toodete koorem;
elu mis meenutab prügi kolle; nina püsti;
täitmas tähtsusetuid rolle; muundamas vorme;
õnneks on need unistused kõik meil paberist;
mõtetud mõõtmed edetabelis; kõrbeb kõik..Kõrbeb kõik..
paber millele trükitud valesid; loodud tahe; mille tõttu kardeti;
kaoses nähes nüüdseks ainsat lahendit; miski meis on valesti;
kui kaua veel; kui k .....
Kadunud
Kauguses...Mu lauludes...
Algas tee; tundmatusse;
jälgin kuidas kulgeb;
muunudv munder; mis mu maskiks;
igas noodis igas taktis; ´igas salmis;
mis mind haris; mu taeva kauniks maalis;
igas noodis igas taktis;
Igas salmis milles taeva kauniks ta maalis;
mu kallim; mu kulla tükk; mu surma hüüd;
mu muutmatu; igavene tuksuv löök;
röökimas hinge põhjast vaikivalt;
mis krahhi kombel iga hetk on tabamas;
enesele tundmust manamas;
kaugele kaugele jäänud mõtted;
kõiki sooviks jagada; veendudes kui avarad;
aralt nad; ennast paberitele avavad;
enesega viimaks samaks saan; k .....
Mis oleks, kui?
Kui varsti on kohe,
kui kohe on varsti=
Kui kaugel on homme
kust tead, et on täna?
Kes ütleb, mis õige
kes keelab, mis vale?
Kas tõesti kuldlõige
on õndsuse valem?
Kes jookseb ajaga võidu
võib kaotada ennast.
Kes on surmale kade
sel peagi elu on lennand.
Kes teistest vaid hoolib
sel peopesades tuul
ja näppe vaid noolib
kuid naeratus suul.
Kes käseb, mis õige
sel elus on kurbust.
Kes kardab, mis vale
sel vajaka julgust.
Kel arm, see poob
ja oma haavu vaid seob.
Kes vägisi hoiab
sel õnn kui koolibri peos.
Kes ütleks, mis mina
sel preemia võiks .....