Sõnale kaugus leiti 154 luuletust
Kalts
Lendan peale maru ägedalt,
tegelt alles häälestan, jälgin maske,
ja kuidas draama trupp hakkab näitlema,
käitlen ma, ainult sõnu, mille just
püüdsin õhust, tõhus teil skeem,
kuid selle lõhun, kui peatamatult,
Vabanevate värsside energial sõtkun,
lojaalne tõe sõdur, dissidentsi ei külva,
pigem jälgin mis seal peasses mõlgub,
edasi ja tagasi, laiali selle pagasi sul seal;
ammu juba jagasin, enamus teist- sitta kanti arvasid,
võrdlesid, uhkuse tõttu lõhkesid,
teisi sõnu kiirelt läbi põlesid,
raamitletud-kammitsetud see mõtete mõõtmestik,
Tänapäääee .....
Tundmatul merel
Üksinda mööda tundmatuid meresid
silmapiir kaugusse hajuv
Liueldes sinna, kus kannavad hoovused
meeledki suunda ei taju
Kas ujun või olen vaid merede kanda
katsun nüüd püsida pinnal veel
Mida küll oleks mul merele anda
kaotamaks kooremat südamel
Mida mul merele anda, et teenida
suunda, kust leiaksin sadama
Mida mul merele anda, et väärida
inimest, kellega jagada
See koorem põhja mind tõmbamas
suunda nüüd selgemalt tajun
See laine mind tihedalt embamas
väsin ja varsti ka vajun
Augustikuu
Augustikuu tõi elule pöörde...
Jah,elu teeb ikka neid kurvikaid keerde.
Seisan ma vihmas ja kaugusse vaatan,
Ise ei teagi,mida siin ma nii ootan.
Kas tahan ma piiskadelt puhastusvett?
Enam ei piira mind ahistav kett.
Kas ees on elu mida praegu ei ole?
Kas tean mina isegi,kes ma just olen?
Augustikuu tõi elule pöörde:
Pea hoian püsti ja igatsen rõõme
Algus
Mul põues lõõmab hele valgus.
Kas on see lõpp või hoopis algus?
Veel ihkan päikest kinni püüda
ja nutta õnnepisaraid...
Ja kaugustesse rõõmsalt hüüda,
Veel laulda, ikka naerda vaid.
Veel tahan tunda hingesoojust
ja loodusega lähedust.
Veel jälgida kuis päike loojub
ja merest saada soolasust.
Nüüd alles tunnen seda valgust,
mis äratas mind elu algul.
Nüüd ma tõesti tajun valgust....
Ja see on ikkagi vaid ALGUS !
Nendest saavad need samad need
Ma ekslikult ehk pean sind omaks
Nii minu ja samas mul pole sind
Tean et ajaga ei jää miski samaks
Aeg muudab sind...muudab mind
Aeg kui võõras...ta täis on satiini
Tahet leida ja otsida.. täiustada teed
Harjudes ajaga saab seiklusest rutiini
Neist uutest saavad need samad need
Aeg võib liita võib lahutada radu
Aeg võib summutada pisarate sadu
Aeg annab naeru.. samas võtta võib
Aeg anda võib aega ning viia mis tõid
Kas sina ei karda aega mis vääramatult liigub
Küsimata meilt… kas aega teil on
Kas sa ei karda kui aeg piiridel kiigub
Aimamata endal .....
Sinuga koos
Sinuga pole ma laev, mis heitleb hukkuvais lainetes,
sinuga koos olen hommik kel särav koidukiir
sinuga olen ma öö, kel pole piirt
sinuga koos tähti täis on öö.
Sinuga koos tahab näha mu silm,
milline on päris maailm.
Süda mul sulas ja tuksus mu rind,
kui ingli häält taevast ma kuulasin sind.
Sinuga koos olen tervik osa,
mis oli jäänud kaugustesse uitama.
Sinuga koos olen ma rändur,
lõpuks mu südames on tormidest vaikus.
Sinine linn
Ühes kauges sinises linnas,
ümber sinised tänavad.
Looklev kivine rada viib sinna,
kus ees kuldsed väravad.
Kui neist väravaist sisse kord astud
mattub udusse sinine linn...
näe-kaugusest ruttavad vastu
need,kes armastanud on Sind.
Kerge tuuleiil pühib tolmust
kauged kallid mälestused...
Näed taas kōike, mis kunagi olnud
ja ka seda, mis alles tuleb.
Surnute valss
Vaikselt, läbi kauguse
justkui haua põhjast kostub helin...
Tasane viis, surnute valss.
Ma tantsin koos nendega,
kätest kinni ringis.
Hauaplaatide vahel keerutades
tallume kalmudel-trambime lilledes.
Meid on palju, külmunud kondised käed
üksteise pihus.
Keerleme kui keeristorm,
peale keskööd surnuaial.
Minevik. Olevik. Tulevik.
Puudutades külma, juba jäätuda jõudnud aknaklaasi, tunnen ma esmapilgul vaid kehast väljunud soojust, ent mu pilk, mis langeb Kuule, paneb mind mõtlema hoopiski muule.
Pöördun mõtetes tagasi sinna, kus maailm oli meie ees avatud ja me teadsime, kuhu tahame minna. Pingutused ja püüded, tahe ja energia, ühtsus, sünergia...
Peatselt purunesid meie unistused, lootused ja soovid, ei omanud siinkohal tähtsust ka meie praktiliselt olematud elukoolid. Taipasime, et meie soovitud ja ihaldatud, fantaasiaid tulvil tulevik ei saabu eal, kui endiselt me viibime kaugustes kusagil seal ja .....
Liiguvad pilved
Liiguvad pilved
Tundmatusse kaugusse,
Mis ootab seal neid:
Kurvameelsuse ootus
Või imelised uned?
Liiguvad pilved ...
Kord tulvavad vihmaga
Kui tuul räsib neid,
Nad pillavad pisara,
Nagu tarbetu villa.
Liiguvad pilved...
Valgusega täituvad.
Päikesekiired
Nagu pikad kuldniidid
Läbi nende kiirgavad.
Liiguvad pilved
Ma ei tea, kuhu ja kust ...
Kus on rahupaik ...?
Kas jääb nendest elujälg...?
Ei… lahkuvad jäädavalt ...
/15. aprill 2014 a./
Sind ootan
Ma kallistaks sind
terve elu kui saaks,
sellel lõpmatu hind,
su embusesse jääks.
Sinust mõtlen kogu aeg,
mu mõtteis toimub laeng,
sest tean et sa varsti lähed,
sinust maha jäävad tähed.
Neid ma iga õhtu vaatan,
üle taeva laotan.
Oma pähe ära kaotan.
Need tähed kõige ilusamad
ma kuulen, need vilisevad,
mälestustest need kilisevad.
Sind ootan, aeg edasi ei lähe,
kuigi tean, et seda on päris vähe.
Kui sa lõpuks mu kätte jõuad,
siis aeg aint edasi sõuab.
Ma naudin igat väikest hetke
sinuga tehtud mõnusat retke.
Kuid tean,
et sul on aeg jälle m .....
Muutus
Üleöö triivib kaugusse üks laevake.
Üleöö saabub sadamasse uus.
Kord on omapäi kõndida taevane.
Kord on tühjusest nutumaik suus.
Mõnikord tundub, et veidike varem
Võiks otsuseid väljagi möelda
Kuid pole ju teada, et alati parem
kõik rutuga välja on öelda.
Sageli aeg käib ees, mina viibin –
Märkan hommikul sadama tühjust
Silmas pisar ja südames kriibib
ega teagi, kas on selleks põhjust.
"Kord sa mulle ütlesid, hüvasti!"
Sa eksisteerid ainult minu mälestustes...
Väike Tydruk, pisikene ingel...
nukker, kurb ja õnnetu.
Kord sa mulle ütlesid: "Hüvasti!"
ning läksid...
sa läksid merele
ja ei tulnudki enam tagasi.
Sind majaka juures oodates
muuli peal, juba aastaid tagasi.
Olid silmad suunatud tormisele merele,
kaugusesse, kus silmapiiri ei paistnud.
Nüüd vajunud veteavarustesse
sinna, kus sul nüüd on hea.
Sügavale põhja, kaugele ära,
kus valitseb pilkane pimedus ja haudvaikus.
Nüüd unenäoks muutund oled
ja unenägudes end mulle ilmutad.
Sa ilmud kui ingel, kahju .....
"Miks hüüab ta mu nime"
Istun üksi muuli peal
ja vaatan kaugusesse.
Kurb on mu meel,
sest liialt kinni ma
olen oma mälestustes.
Merel on torm, on pime,
on pime ja on külm.
Vali tuul ja võimsad lained,
äikest lööb ja paduvihm.
Ma kuulen kellegi häält,
kuis hüüab ta mu nime.
Kuis karjub ta appi,
sel tormisel merel.
Kes ta on?
Kuis välja näeb ta?
Miks hüüab ta mu nime
ja kas tunnen ma teda?
Need küsimused hetkel mõlguvad mul peas.
Kas kuulen-näen viirastusi
või pesuehtsaid ingleid enda ees
seismas üksteise kõrval rivis, reas?
Üks inglitest hüüab mu nime
ja minu su .....
Valgus
Öö pimedasse rüppe
kaob valgus unele.
Silm seletab veel kaugust,
kuid Sa ei tule veel.
Pea viimne valguskiirgi
kaob hämarikku see..
Kuupaiste valguskuma
lööb sillerdama vee.
Kus iganes on rajad,
las valgus täidab neid.
Siis pimeduseajad
ei leia üles meid.
Õrn küünlaleegi tuli
me ümber ja me sees.
See põleb hommikuni
ja tuhat aastat veel.
— Maria K. Soolind
Unelaul
Jälle ma salaja heldinult jälgin su tukkumist elutoas toolil.
Sa minu kullake, sa minu tui, ei tea ehk, kui väga ma hoolin.
Ma loodan, et Sa samamoodi mindki mõnikord vaatad.
Oh, kallis, tule, lähme voodi, tohin Sind ma saata?
Hommikul ärgates kardinad ava ja õrnalt mind juustele suudle.
Usu, et seepeale naeratavad mu unnevajunud huuled.
Uinu, mu kallis ja
Unedes lenda
Maha jääb sinust me argine maa
Seal kuskil kauguses
Leiad sa enda
Jõudu sealt uueks päevaks sa saad
-Tiina Nuum-