Sõnale kaugus leiti 155 luuletust
Sind igatsedes
Kõnnin siin ringi, kõikjal on pime,
Astun mööda tolmuseid tänavakive.
Möödun ma aiast, majast ja puust,
Kõik minu ümber on valgustatud Kuust.
Veidi valgustatud tänav mu silme ees,
Kaugustesse viib siit käänuline tee.
Silmis mul elujõuline salalik pilk,
Järsku selja taga maasse lööb ere välk.
Ehmun ja otsustan kiirendada sammu,
Meie kohtumine oli nii-nii ammu.
Kõnnin ma kaugusesse pimeduse poole,
Minu süda on jäetud Su hoolde
C.S.
Väikse tüdruku lõpp
Istub väike tüdruk kaljuserval.
Tüdruk on väga kurb,
õnnetu ja masenduses,
sest pole kedagi ta kõrval.
Pikka aega teadmata suunas
elumere lainetel triivimas.
Kui päästjaid kohe ei tule,
siis varsti näeb teda uppumas.
Tüdruku keha on külm,
sest kaua olnud jäises vees.
Kuid veel on ses eluvaimu sees...
...sammu kaugusel ootamas surm.
Keegi teda ei mäletaks
ja otsima ei hakkaks.
Keegi teda ei tundnud,
taga nutma ei hakkaks.
Miks elu nii ebaõiglane (?)
ja inimesed nii külmad on (?)
Terve maailm magab veel
ja ei näe väikese tüdruku
kurba lõppu pealt.
.....
Eksinud
Ma kallistan hommikul kurbust,
Madal päike nii tuhmilt särab.
Mu hing ei peegelda soojust -
Teda pole, see kadus ära...
Aina rohkem on kaugusse pilke...
Mida suundusid otsima nemad?
Juua sooja tuult, paargi tilka,
Ahnelt loota, et ärkab kevad...
Tiina Klemets
Mitu südant
Olen kaotand mitu südant
oma teel.
Olen võitnud mitu südant,
rohkem veel.
Olen kaugusesse vaadand
lähedalt.
Olen igatsuselaule laulnud
kähedalt.
Olen kilde kokku korjand,
purustand.
Olen kurja meeles pidand,
unustand.
Olen kerjust lohutanud,
teinud pai.
Olen vaenlast hellitanud,
kuni sai.
Olen vihanud ja neednud,
parastand.
Olen petnud, valet vandund,
varastand.
Olen pooli tervendanud, tervet
poolitand.
Olen valgust varjutanud, varje
koolitand.
Olen olnud elav surnu,
hingetu.
Olen olnud voolav õnn,
hirmpidetu.
Olen olnud peal ja kohal,
üleval,
servas, keske .....
Valge laev
Vahel mõtlen valgest laevast,
sellist valgel hobusel...
Kuigi kujutamas taevast
elu moel mul kodusel.
...
Nägin ükskord valget laeva
lähenemas kaugusest -
seal, kus vesi tõstab taeva
välja oma raugusest.
Valge laev see kandis randa
suurel hulgal kaasasid:
vürste, kunne ja korsaare,
kindraleid ja pašasid.
Sõitsid maale pikas rivis,
lipsumõõgad vehkimas,
kübaratel kirjud suled
armusoove ehtimas.
...
Valge laev on saetud ammu
lossitorni laastudeks,
valge hobu kaaslane mul
pidudeks ja paastudeks.
Aga prints see lasi jalga,
vaatamata tagasi -
nägin teda un .....
Talvepuudutus
Kahrutanud maa
Kõrgid kõrkjad
Liikumatud lehed
Valge tardumus üle kõrte
Hallisäbrune taevas
Ikka veel öiselt jahejäine
Keset pilvede ühtsust
Otse ehmatavkollane päikesetera
Kauguste hägus
Kuuskede tumedad nooled
Sihtimas päiksesse
Heinamail vaikne rahu
Leinakaskede peened oksaraod
Tardunult leinavad lehtede minekut
Kesk seda vaikust ja rahu
Külma ja kahu
Kodukollete soojendav suits
Tõuseb laotusse
Maren Toom 1982
Ma tulin tagasi...
Ma tulin tagasi...
Seisan siin üksi ja vaatan kaugusesse...
Selle heleda maja juures oled sina, sa ei näe mind,
kuid sa tead, et olen siin, ja just SINU jaoks...
Ma tulin tagasi...
Seisan, käed lootusrikkalt surutud rusikaisse...
Sa ju tead, et nii väga vajan sind,
kuid oled seal, ei tee välja ega hooli, soovin, et see teisiti oleks...
Ma tulin tagasi...
Hirmust väriseva hingega kõnnin su poole,
Sind ümbritsevad inimesed märkavad mind, naeravad valjult,
kuid nad teavad, et see teeb mulle haiget...
Ma tulin tagasi...
Seisan su ees ja imetlen su nägu, keerad pilgu majas .....
Muinasjutt!
hetk kus oleme koos
on parim osa meie muinasloos
muinasloos kus peategelased olime meie sinuga
ja kurjuseks oli valed, pettumused ja see kuidas käitusid minuga
meie muinasjutt algas naeratuses
ja sai lõpu valedest
tükk aega ma nutsin
ja kõigile oma valu kurtsin
Ma seisan keset tühjust, kõik kaugustesse läinud.
paljud on üle mu südame läinud
nüüd mõtlen , et Kõigel, millel on olemas algus, on olemas ka lõpp
sind enam ma ei igatse ja selline ongi meie muinasjutu lõpp
Autor: Marika Hurma
Ühel hetkel ma tunnen jälle!
Kaugus- on masendav ja alati olemas.
Teadmatus- vihkamise alus.
Väärtusetus- tundmiseks iga sekund.
Unustamatus- möödumatu minevik.
Pettumus- tonnine raskus me hingel.
Valu- täitmas me südant ja mõistust.
Kurbus- kõige eelneva põhjus.
Tühjus- kui me vahel ei tunne.
Igatsus- konkureerib pettumusega.
Mõttetus- algava päeva mõte.
Armastus- täitmaks meeletut tühjust.
Emotsioonitus- algava depreka tunnus.
Mõõtmatus- kellegile ei anta ju rohkem.
Pimedus- tuleviku ootus.
Soojus- jäine sulatus.
Hingetus- kildudeks purunenud maailm.
Armastamatus- kui ma tunnen jälle! .....
Naine
Naine ...
Sa oled kui mustadest pilvedest raamitud päikeseloojang kesk sooja ja punakat kõrbe.
Su hääl nii mahe ja rahustav, just nagu merelainete kohin, mis vallutab kuulaja hinge ja tuhmistab mured.
Sind kirglikult rinnale surun ning põsel siis tajun su meeldivat, paitavat sõrme.
Kuid kurbus mind tabab, kui pisaraist läikiva näo su juustesse surun ja teadvustan seda, et peagi sa sured.
Ma silitan sind ja su jahtuvat nahka, veel siidiselt mõnusa survena tundub su lõtvunud, kuumav figuur.
Üks karje mu rinnast siis kostub kuid tühiseks sosinaks kustub siin kosmos .....
Nukraimad jõulud
Ma ei unusta ööd, kui Sind nuttes palusin -
Sa lahkusid ja ei vaadanud enam tagasi.
Ei suuda unustada, et Sind lakkamatult anusin,
elu kibedaimaid pisaraid ma valasin.
Ei suuda uskuda, et jätsid mu üksindusse,
valu, mis mu südames, Sa ei tunne.
Taaskord jäin üksi vahtima kaugusse,
mu kuumad pisarad langesid lumme.
Tea, mulle kinkisid elu nukraimad jõulud,
süda valust jäi põlema ja hingel oli jahe.
Ma järele hüüda Sulle enam ei jõudnud,
kõik, mis meie vahel, oli olnud vale.
Uue päeva saabudes on kõik kindlasti parem,
suudan alla endas k .....
Sügis
Sügisvihm toob pisarad hinge,
jahutades suvist leegitsevat kirge..
Kardan, et kaotan Su jälle,
jätsid südamesse kustumatu jälje..
Oodates päikest, siis unistan Sinust,
saan jõudu, et üle olla igatsuse valust..
"Kohtumiseni, kallis!", sosistavad huuled,
kaugusesse hajudes, loodan seda kuuled..
TÄNA ME SAADAME
laternad teele
sätime sõudma
nad hallile veele
unedest lootsikuis
lükkame hoole
kaugusest kutsuva
toonela poole
tasaseks vaibund
on lainete samm
neid hääletult lõhestab
sõudjate ramm
kes hoiavad
vene kui loodetel loovib
et pardalt ei pudeneks
viimased soovid
ööududest voolitud
aerudel tummad
eelaegade vaimud
kuuvarjude lummas
neil tuultega leping
et minek on prii
hingelaevade ankrujõe
suudmeni
ja enne veel
tõuseb kui toonela päev
paekaldasse sahiseb
hääletult tääv
suikub laternaleek
paitab tuulehoog silma
rannalt avaneb tee
.....
Muheledes
Istun mugaval nahk istmel ja otsin oma riime
Juba mitu tundi ma oma mõtetes tiirlen.
Nagu laevuke vaiksel ookeanil otsin kaugustest silmapiiri.
Avastama pean ma hingesoppist enda stiili.
Üsna tihti tunne,miski mu südamest hõikab
Teha kunsti(räppi) kui mu pea vaid lõikab
Vajadus voolida riime ja sõnumeid välja
Sellest ühiskonna struktuurist,
Nagu uuriiks elu,läbi väikse luubi välja
Tarkusi,vanasõnu mida ei koolis ei õpetada
Laon paberile oma musta pastakaga
Ref:
Vahes mu räpp on muhe,vahest tunded löövad lakke
Tihtipeale püüan tuua tõetruid fakte
Elust enese .....
Linnatuled
Suurte linnade kollased
tuled
libisemas hääletus öös
kraabivad igatsust suuremaks
kui leian südames ja töös,
millegi kauge
ulmelise
järele õhkama sunnib,
igatsen, palvetan, loodan
ehk möödub hetk
ja imeke sünnib.
Hommik on kauge
ja öötäis lootust on ees
kollased linnatuled paraku
ei süüta muud peale
varjusurmade mu sees.
Igavesti satub teele
üleliigne,
vaikus kajab seal,
kus õiguslikult
peaks puhkama põlvedel
kaunis pea....
Jah..ma peaksin olema kusagil seal...
mõõtmatus kauguses
üle hiirhallide merede
karjusaarte
tundrate
mu süda kisenda .....
Kaua
me kohtusime
teadmata kas kauaks
meil jätkub igatsust ja kirge
ei teadnud siis
kas ärgand tundetuli
pea hääbub või on kaua vrge
ei teadnud sedagi
kas lootused ja soovid
kord tegelikkuseks ka saavad
või jäävad ulmadeks
mis kaugustesse
vaid aja möödumisel kaovad
aeg läks
me armastusel oli tuleproove
kuid püsima jäi tundelõõm
ja möödund aeg
vaid kinnitas me soove
et ühtesulamine on vaid rõõm
nii käsikäes
me rada kulgeb
ning südames on rõõm ja rahu
ja iga hommik
kui ta virgub
taas meie embusesse mahub
