Sõnale kindlus leiti 87 luuletust
Maskeraad
Su emotsioon nõnda kaunis;
Ma sellest alati knock outis;
Mu ego loom kui ergonoom
Oliiv rohelises audis:tõega;
Peletan vampiir-ekonomiste;
Kes mu võhiklikkust naudib;
Laenake maski või kinkige siiras;
Kuigi kõik mis sees: peegeldub pinnal;
Olgu neetud see kõike nägev silm;
Kuratlikult sind igaviku põrgu põhjas;
Su kantsis kepiksin;olgu neetud need;
Vallutajate tavad; tapsid esivanemad;
Ja lapsed panid kartma: nukitsamees;
Rohima igavesti tagasi kasvavat maltsa;
Et nuumata sigu; soovite kõik muutust;
Kuid nõnda töödates villid vaid pihus:
Villin su kindlust pudelis .....
Tühised sõnad
Pole mõeldav loovus;märgates ootust;
Jälgides kooslust; vältides kordust;
Virutaks selle maa pihta nii kõvasti-kõvasti
Et munast ta kooruks; justkui kokkupandav
Kuid siiski mitte moodul; vahest mu vool
Kirjeldab motoorsust; keegi olemast aastaid
Tagasi olin loobund; keelegi peale ei lootnud;
Enesekesksed hetke mõtted; muud mul polnud;
Vähemasti täna: kui jätkan teekonnal kus märkan;
Veel 30+ härga; kes kõik üritavad sinudt paremaks
Jääda; jääta mu libedad rajad; jätkan kui kibedat sajab
Samas halas kasvasin; iga päev rebimas end vabaks;
Maskist; matkind polnud .....
Luuletus ee ...
Siit kantslist , kõneleme maha,
ja luules see , mis meile püha.
Kes kuidas otsustab meis hing,
ta loomevõime maagiline ring.
Siin leides tuge ühiselt sedasi,
arendame ka poeesiat , edasi.
Vaid üks kümne näoga mees,
süsteemi , rikkumas on sees...
Tulijat , kes meile veel tõttab,
väraval ohakas , vastu võtab.
Harv roos,sekka kukub veel,
ta pangas , kuhu röövlid teel.
Lehekülje ehitus , küllalt hea,
kuid turva kontroll leiab vea.
Häkkima - kipub tihti keegi ,
server tugev,ju lohutus seegi.
Vaenlane kindlust omale rajab,
me luule lapsed minema ajab.
Elii .....
kaardid
olen mänginud lõpmatuseni
saatuse poolt jagatud kaartidega
õnnemängusid lootes võita
pokkeri moodi vahest bluffides
blackjacki stiilis kartes
lisa küsides lõhki minna.
unistuste ja kujutlevate
linnade sildasid põletades
võidušansid on olematud
ometi sihid silmadega jackpoti
võttes diileri jagatust
käest alati viimast.
oodates muusikat mis teataks
et oled elu lõpuni kindlustatud
parimate võimaluste ning heade
valikuvariantidega aidates
täita enda poolt valitud
missiooni läbi kõigi hetkede.
inimesed mu ümber
imetle ning hinda inimesi
kelle probleemide pagas
luukered peidetud kapis
ent nad piisavalt tugevad
tõusta hommikuti ülesse
joonistada naeratus näole -
astuda uksest välja ning
väljudes turvatsoonist
ammutavad enda hirmudest
energiat millega võidelda
edasi minna - elus püsida
ebakindlus võib süüa seest
ees ootava ilusa vaikides vaid -
ometi silmades põlev tuli
ei reeda ainsatki tunnet.
ebakindluse
hirmude
kurbuse
õnnelikuse -
nad pole seiklejad
nad pole õnneotsijad
hoopiski ellujääjad
kellele paadis ruumi
päästmisel ei jätkund.
imetl .....
sügised rajad
seigelnud läbi sügised rajad
on leidmata jäänud elupiirid
algusel - lõpul muutunud ajad
on leidmata jäänud valguskiiri.
asju õigeks tasapisi rihid
võttes lühenevast päevast
ette kõik paika seatud sihid
laenates kuu öisest taevast
lõigates temast valgusvihud
säravaks lootuseks su pihus.
seigelnud läbi sügised rajad
riisutud on kokku lehehunnik
kurvalt tänava ääres on majad
päev on veerenud õhtutunniks
tunned et kodukindlust vajad
kui ometi eluolukord ei sunniks
peituma.. keerulised on ajad.
esimene lumi
langeb taevast valgeid tähti
liuglevad tasakesi nad alla
esimene lumi seda aknast nähti
päästis lapsesuul rõõmu valla.
riidesse kiiruga pani poiss
sokid - saapad tõmbas jalga
paistis välja nagu kubujuss
kes külma üldse ei karda
nõnda lumesõda isaga algas.
ehitas oma kindlusele valli
seal oli tema kuningriik
hiljem tegi lepitava kalli
isaga jäi rahulik viik.
see olen ju mina
Kas peegel on liialt täis kriime
või on ta pööratud seina poole
sest enam ma ei näe Sinu sisse
mõistmaks mis Sind vaevab
muudab Sinu tujusid väga
tihti viimasel ajal.
Sinu huuled kõnelevad
segaselt, kiirelt ja
ärrituvalt asjadest
tegudest inimestest
kes viinud endast välja
röövinud enesekindluse.
Kallis see olen ju mina
kes on näinud Sinu
sisemise ja välimise peegli
ühtivat ilu sära palun
ära ela pahameelt minu peal -
hoopiski räägi mulle oma valu südamelt ära.
Südamedaam
Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust
Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu olek .....
Õhuke Joon(1)
Süda peksab rinnus, kuhu kadus kõik see kindlus,
vägivaldsus liialdab mu ümbruse, kui kokku korjan oma killud,
kauua aega ma siin igavikus juba viitnud, tõde justkui mosaiik,
mis just valmis saamise hetkel paigast jälle nihkus,
näen iga killu kirkust, terviku lihtsust,
kogetava kompleksust,koos mõjudel, lõbu teen,
õhtu eel, jälgin oma meelt,kes seal sees kõneleb,
ei ma tõrele, suht suht nõme see
,kui ei suuda mokka hoida vagusi, samas kui otse närvi
,seda risti löömis naela tagusin, suurem mõõn on tulemas,
ma olen üritanud peita, suutis ta mu alati leida,
e .....
Kogu ta süda
Kõik konfliktid mida kogenud, enda ootsustest ja lootustest tekitatud,
mekin valu, jälgin kuhu kannab ta mu arusaamu kui elu-keeris saabub,
võitlematta, näen kuidas kõik laabub, iga tunne mis mul oli,
viimaks taandus, iga hingetõmme mille võtsin, must rahus lahkus,
voolates mööda jõge aina allapoole, enam pole mul füüsilises reaalsuses kahtlust,
vahest on siin jõe voolus külm, külmutab mu hinge, paksendab naha,
kuid ükskõik kui kaugele mind see jõe vool ka ei kanna,
Ei näe ma kunagi lõppemas seda rada, näen kuud puude ladvas,
kui mina talle-tema mulle otsa vaatas, .....
karulaan
kindlustunne mu elul on puudu
see teekond kus puuduvad teed
ise sammud sean niitmata heinal
hundinuiad ja kōrkjad mis veel
pole kedagi kes käinud mu ees
ei köida mind tallatud rajad
teeviidad, valgusfooride reas
piisab inglitest jalgade juures
kaaskulgejast armsast ja heast
karulaande kord välja ma jōuan
see koht minu südameteel
seni padrikuid, heinamaid tallan
annaks jumal et ei julgus kaoks seest
täiskuuöö
täiskuuöö ja tuul tōuseb tormiks
päev kōigub kui merepeal paat
vihmavaling mis öö üle kallab
oavarrest kui sajatab ta
päevpäevalt kōik polegi vennad
ülesalla viib rada mu teel
pole teada kuhu samm astub kanda
komistusi on alati ees
sōbraks saama pean kuuga sel päeval
valituul saatjaks vihmade voog
meelekindlus mis uhutakse märjaks
endas endiselt enda eluloos
Lõpp on lõpp?
Sa said ju kätte minu elu
ja süüdlaseks pead mind
Sul andsin, mis mul oli..
ma pole wunderkind
kuid hoian rõõmu, mida mulle
Sa oled sisestand'
haud lõplik on, kuid liiga
Sa oled kannatand
Küllap tapsin Sinu lootuse
see patt jääb hingele
Sa surmad minu ootuse
teed lõpu pingele
ma tõesti usk'sin-lootsin
et võimalik on õnn
tegin, mida suutsin
ei jätnud mind mu jonn
see saatuseks sai meile
mu rumal õnneusk
mu totter enes'kindlus
et matma ei pea end
on elutarkus kaval
ja teisi anastav
sel elu näitelaval
ma pole õnnestund
ma olen rõõmu loonud
.....
Seenelkäik Siguldas
Minu lõuendiks on mu keha.
Ise teed ning tead
mida sellega teha.
Mõtle, murra pead ☆
Liida-lahuta arvuta.
Tiri parukast pirukaid.
Sa vana Musta Maagia professor.
Oo sõbranna sa lôhnad.
Müstilisust sinust óhkab,
tuttav tunne mõnda aega.
Ajast aega erineb,
åra kallis pead vaeva.
Mari, sind tänan,
Jaana, sind tänan.
Minul tutvustasid põiktãnavaid millel joostes
komistad ning põlved veristad.
Haamrid vőid votta päriseks
kuid kellukesi ära unusta.
Teeme kraavi pervel pervi.
Penetreerime teeservi,
Peavaevamisega kobame pimeduses.
Sellega aega ei vaeva .....
Sügisnukrus
Ma suudlen su teravaid okkaid ja närbunud õisi.
Vihmapisarad pühin su kuivanud lehtede pealt.
Oleks mustavad silmad ja ta piiritu võim siin.
Talle kingiksin tagasi varemed, et ta siis teaks.
Minust saanud on jälle mu mustade ihade ori.
Südant mul kõrvetab tuline hukutav leek.
Jälg enesekindlusest vaid külm, üksik vari.
Ta silmade tuligi enam ei näita mul teed.
On kuivanud rooside õied mu akende all.
Okkad mu hinges ja nukrus on südames.
Verised kriimud mu kätel ja põrandal.
Mitte keegi ei hooli, et nutan ja igatsen.
Kui seegi päev tühjalt taas veerenud öösse. .....
Kompensatsioon
Rahaga kompenseeritakse surma,
tuhandeid kurbi hingi.
Nutavad, ohkavad piinades,
nähes maailma kokku varisemas.
Me lõhume siit ja veidi ka seal,
et ehitada papist kindlused
metsade varemetele.
Pisarad, pisarad,
sest langes aktsiate hind.
Võitleme kõigi vastu, iseenese poolt.
Lõpuks leidmata
infoväljade prügimäelt iseennast.
Sureme hirmus,
et see on veel hullem
meie elupaketist,
mille limiit sai täis.
Raha ei osta meid välja.
Siit enam mitte…
"Ta vajas sind"
Tema esimene langevarjuhüpe,
lennuk kogumas kõrgust.
Saavutatud viimne piir,
nüüd teha tuleb vaid lüke.
Tal on vibra sees, on veidi närvis,
soovitakse edu, seda läheb tarvis.
Mis nüüd juhtuma hakkab...
südametöö sellest hetkest lakkab.
Ta hingab sügavalt sisse
ja avab ukse.
"Soovin hauale nartsisse!"
Süda teeb viimse tukse.
Eemaldub ta lennukist
näol pehme naeratus.
Ta on rõõmus, kuid vaid viivuks,
puudus elukindlustus.
Sööstes maa poole
näost kaob naeratus.
Kurb lõpp sellele loole,
peagi alles tast mälestus.
Kätte jõudmas aeg, v .....