Sõnale koduk leiti 73 luuletust
Loodus minu ümber
Soe tuul mu kõrvu paitab,
lilli täis on metsaviir,
linnupoju pesast ärkab,
kuldne on esimene päikesekiir.
Kasteses rohus jalg astub,
õhk taevalikult värske on,
lombis konnakene krooksub,
ilus tiik ta koduks on.
Lilleõielt lendu tõuseb liblikas
hea tunne hinge silitab,
süda sees mul laulab,
silm ilu kõikjalt püüab,
mul kevad vastu hüüab!
Lumest vabanenud kõrrepõld
me midagi ei tea sellest
mida tähendab põllule
igal kevadel olla uuesti põld
ja niimoodi tuhat aastat järjest
terveks suveks odrale rukkile
nisule saada koduks
pilvise taeva all üks lahja mullast lapp
astritele peenral õunapuude all
hallani õitseda
mida tähendab mäele
olla miljoneid aastaid mägi
Niilusele tuhandeid aastaid
kõrge pilliroo vahel
voolata oma sängis
granaatõunapuul mägedes
lasta uuesti õitseda leekivalt
oma erkpunastel õitel
ookeanil Euroopa ja Ameerika
vahel olla silmapiiri tagagi
miljoneid aastaid
tuulte käes ääretu ookean
Taevaväravad
Taevaväravas valvavad inglid.
hingedele näitavad teed.
Igale hingele seal küünal põleb-,
kustumatu ja igavene.
Taevalael ei ole põrgut,
seal on vaikne, tasane,
koduks kurvale hingele,
maapealsest põrgust pääsenuile.
Taevas tervitavad inglid,
rahuriiki algab tee.
Lein ja nutt jäävad maa peale alles,
kauaks piinama südant veel.
ammune tänuvõlg
aastatega kallimaks
saab üha mu Õpetaja
põlvili koduküla altari ees
kaela pandud rist
eesvanemate kombel
mis hoiab mind
halva silma
kõige kurja eest ilmas
nii ööl kui päeval
minuga käib kaasas
mu Õpetaja rahus meel
kukkumast hoiab mind
ta sõnade puhas
isalik palves leek
Muraste mõis
Muraste mõisas elasin,
Muraste mõisas kasvasin.
Mõisapargis aega veetsin,
kuninglike puudega juttu vestsin.
Mõis küll polnud minu jagu,
aga ta oli minu kodu.
Lastekoduks muudetud,
midagi head teha suudetud.
Mõisas elu oli ilus
ka siis, kui päike oli vilus.
Vabadust oli küllaga,
hellusest jäi vajaka.
Suured saalid,
magalaid palju,
söögisaal ja töökojad.
Hästi palju tehti nalju,
laulu kajas terve mõisa peal.
Vahest üksi tahtsin olla,
oma ema peale mõelda,
siis mõisa tiigi ääres uitasin
ja kauneid sinikaelparte toitsin,
mõtteis oma ema hüüdsin,
.....
järve kupus
koos taeva alusega
õitseda õitseda
sinitaevaga tõusta
kõrgele üles
lahti läinud õite keskel
mesilasena juua
elu kuldset nestet
tunda suvi on su koduks
kus olla paljajalu rohus
leida end avanenud
järvekupu õie põhjast
selitamas jumal teab
millest tekkinud nukrust
Arno ballaad
Kevade, see on kõigi hinges
aga kui elu on pinges
siis ei küsi südametunnistus luba
et Lible moodi purjus juba;
kellega Arno ikka sõbrustab?
Eustraallane tänapäeval mööda ilma end lennutab
pole enam Paunveres ja Tootsi,
kes vembutab ja teeb trotsi;
Teelet endale pole saanud
Rajaga klassiõest mööda läinud
ammu läbi lastel kool
Arno parim sõber on alkohol;
"Ma joon sind, ma joon sind!"
Imelik, et mõtlemist kontrollib ta rind
Lati Pac tahab peremehelt küsida
miks jälle metanooli kaanida;
siis Arno läheb autot vaatama
mis pole valmis Palamuse koolipois .....
Looduse ilu
Päike sillerdab puude vahel,
rõõmsad näod on igaühel.
Kivine metsatee,
käänuline elutee.
Kõrvus kõlab linnulaul,
see on justkui kevadlaul.
Merelainete kohin,
kuulda on mu hingamisnohin.
Kauguses terendab koduke,
katusel istub linnuke.
Pungad okstel,
lained kallastel.
ärgata sellises öös
ärgata öös
kus kodukakk Pikksaares
huikab mäest alla oja
järve veel vulab
metsa all sinilillel jahedusest
õied on sulgunud
enne kus hanged nüüd
rohetama hakkab rohi
öö otsa kasel mahl tilgub
pange küla keskel pesal
isakurg kolmandat päeva
nokka plagistades
ootab rahutult kaasat
ärgata öös sellises
milline rõõm
suus kevadest
sõõmu järel sõõm
Mamma igatsus
oma mamma juurde tahaks minna
istuda onkoloogiakeskuses tunde ja tunde
vahet pidamata
rääkida ja lobiseda,
miks ta tuli Tallinnasse
miks ta ei jäänud sinna, kus sündis
miks ta valis vanaisa,
kust ta sai enda särava iseloomu,
millist rolli mängis tema elus religioon
kas ta alati tahtis endale kahte tütart
mida ta mõtleb oma õdedest
mamma oli mu esimene parim sõber
võib-olla ka viimane,
kes mind nii põhjalikult mõistis
nagu mina teda
oma mälestustes ma istun punase köögilaua taga
ja joonistan
pastapliiatsitega
sest seal värilisi polnud
söön vanaema te .....
Ahoi, Muhu!
Kuulsin raadiot kiitmaks saart
mis tavaliselt mandriga nii hea pole
mitmekesine on väike Eesti kaart
rõõmu samasugust kõikjal ei ole;
nimelt, Muhu on õnnelikuim koht
terve väikese riigi peal
ahoi, lähkem sinna, ületagem laht
päike paistab alati seal;
mil kõige masendavam on Ida - Eesti
nii rahvaküsitlus end näitas
tean, et kuulsin seda õigesti
mida uudistelugeja pajatas;
Muhus rahval kõik olemas
198 km2 maad, kus kõik võimalik
seal meid Ivo Linna vastu võtmas
ta kodukant on ju avalik;
tehkem raha, püüdkem kala
värske õhk ja jalad vees
Muhu saarel .....
Pessoad lugedes
hing uuesti hell
kui õhturahu lööb
sisse kodukiriku kell
lööb põllule metsale
külale järve veele
linna viivale asfaltteele
lillele aias õuntele okstel
köögile majas pliidil
kannus kahisema hakkavale
piparmündi teele
rahust täituksid ka täna
kõik su meeled
suus elu tänaks keel leebelt
mis siis taeva all
alles on inimeses vihkamine
päevaski mis tuleb
kitsas umbne ja pime
Ood meestele
ood meestele, kes avasid mulle oma sisemaailma
hinge keerdkäike ja -treppe, millel sain ekselda
et mõista, miks oleme ometi inimestena nii traumeeritud
ja kanname kaasas taaka
rahu saamata
ma nautisin, naudin seda teekonda,
mida mulle usaldatakse
ilma reetmata, ilma saladuseloori katmata
ma usaldan ennast ja usaldan teid
kui kord siit ilmast lahkun,
võtan kõik oma kiivalt hoitud saladused kaasa,
need on minu vara
ma ei lase kellelegi tulla kellegi südamekambri juurde
sest seifi koodinumbrid on pidevas muutumises
ma olen olnud avameelne, usaldav
piire kõigutav ja k .....