Sõnale kodumaa leiti 170 luuletust
Isamaa
Isamaa. Mu kodumaa.
Su väljad kaetud õitega.
Kodumaa. Mu isamaa
ma seotud Sinu juurtega.
Minu väike isamaa -
küll Sa oled suur.
Minu kalli ema maad
ei turma ükski tuul.
Allikselged on Su veed
ja toekas mustjas muld.
Need meie rahva rännuteed
ning kallimad kui kuld.
Hoidnud oled igati
mind armas isamaa!
Kaitsemas Sind alati,
kui ainult vajad Sa!
Sõjamees ja kassijüts
Sõjamehel seljas püss,
süles istub kassijüts.
Kassijüts on rahulik,
sõjamees on murelik.
Sõjamehel hing on soe,
kassinurr tal hinge poeb.
Kassijüts ei seda tea,
et sõjamees ta jätma peab.
Kassijüts nii armsake,
on võitnud sõjamehe südame.
On võitnud sõjamehe südame-
Nii kallis oled mu koduke!
Tärkab uus kevade
Kas tunned,
kuidas kevad
vallutab su südame!
Kas tunned,
kuidas hingab maa,
mis must ja mullane!
Kas tunned rõõmu sest,
et taas on kevade?
Noppida sul võiksin õie,
mis nii taevasinine
ja lume alt tooks välja lille,
ühe valge ülase.
Mis paremat ma saakski teha,
sel kaunil kevadel
Kõik õitseb ja ei närtsi ära,
rõõm su südamel!
Varakevadel
Kevad puudeladvus piilub,
mahe tuul teda meelitab.
Varakevadele tuulesilma pilgutab,
õrnusi huulilt sosistab.
Jääpurikatel nüüd põli on läbi,
suureks paisuda räästa all.
Lumememm,kes õuel veeretatud,
oi,kui palav hakkab tal!
Kevad lumehange noolib,
peitu poeb ta rüppesse.
Vähehaaval päästab valla,
kevadised suurveed.
Kevade sõber päikene,
tõttab appi temale.
Oma soojad päiksekiired
pillutab üle kogu maa.
Orus,aasal,metsas laias,
pidu võib nüüd alata.
Ülased ja sinililled,
kuulutagu kevadet!
Rändelt tulnud linnukesed,
peatugu nad ikka si .....
Eestimaa...
Kuuled Sa tuulekest väljas,
oksad liikumas hetkes,
loodus paitab Eestimaad...
Tunned Sa rõõmu ja rahu,
üksteist siin hoides
meie oma Eestimaal...
Hingata saad, kuulda Sa saad
elu siin Eestimaal!
Hoiame koos, kuni veel saab
rahvast me Eestimaal!
Mullaselt musta, taevaselt valget,
siniselt veesilmades
on meie Eestimaa....
Vaata ringi ja meeles Sa pea,
milline on kodumaa,
meie rahva Eestimaa...
- Tarmo Selter -
Meie isad ...
Õnn see kui isa , sinu kõrval on veel,
tema kogemus, õpetus abiks eluteel.
Rasket koormat oma õlal ta kannab,
pere nimel , endast ju parima annab.
Kodumaa kaitse vapraid mehi vajab,
isamaa piiril , pidava kindluse rajab.
Isad ja vanemad pojad , esireas seal,
et kurjus ei tallaks , kodupinna peal.
Koduseid hellitab ka neile , leiab aja,
kui vaja veel õhtuti uut ehitab maja.
Pole isadel kerge , täita vägilas rolli,
tema päev austa võimalusel tee kalli.
Hansi!!!
Vaba meie maa ...
Püha isamaa kaunis sa tema poole kummarda,
ta ilu silm ei hoomata suuda, süda õnne taluda.
Kuis armastad maad , laineid rannal vahuseid,
vaba jälle Eesti rahvas , elanud siin - sajandeid.
Käi läbi võõrad riigid, rajad saad järgi mõtelda,
kas leiad koha ilma peal, kus hing võib õitseda.
Lähim meile , hälli hoidnud , armas sünnimaa,
ema keeles rahvas laulab tänu sulle kodumaa.
Hansi!!!
Vaba maa ...
Meid ühendab sünnimaa püha, kannab hoolt,
säilitades rahva , kauni keele milles suhelda.
Ta randa , kõrguvaid metsi , viljakast mulda,
vaba meri embamas mitme ilmakaare poolt.
Iidsed veel seisavad linnad , kaitsnud meid,
linnuste ahelad , külad mis toitnud rahvaid.
Talud, kus täna veel tütreid, poegi vahvaid,
õitsengul püsivad , harivad esiisa põllumaid.
Saabunud vabadus tasa unest äratab isamaad,
aastaid elanud võõrvõimu all , eksinuid rajalt.
Kulgeb kust õnnele tee , pärime tuleviku ajalt,
lipp seni sinimustvalge , ehtimas kodumaad.
Hansi!!!