Sõnale kooma leiti 29 luuletust
Lapikene maad vanadele meestele...
On mõni mees kes räägib nagu jõuab….
Teab täpselt kuidas elama peab hästi..
Kui ükskord elu sadamasse sõuab…
Ta jüngrid vapralt jätkavad kuis kästi…
Üks on tark ja räägib kuidas teisi võita.
Iga sõna pole kaugelt sulakuld…
Ei käi ta jala, tahab uhkes tõllas sõita..
Ta tarkused kord katab surnuaia muld….
Räägib teinegi kes pole nõnda tark…..
Ja iseloomu pole temas kuigi palju
Lõpuks maha Ikka maetakse ta sark…
Eks voolav vesi lõhub kõvemagi kalju…
Sa oled tubli mees ja elad kuidas jõuad..
Käid vahest kirikus ja patud andeks saad
Teenid u .....
sul korraga
palju aastaid mu salasooviks
on juua Lissabonis Pessoa
pildiga tassist kuskil terrassil
kohvi kuulda kuidas krigiseb
tramm relssidel mäkke ronides
linn askeldab oma keskpäevas
õitseb päikese käes aias mõni sidrun
ees silmapiirini ookean on lahti
sul korraga pole kuhugile
enam minna tahtmist
tuule eest hõlmad vaid pisut
korraks koomale kisud
Pessoa on väga huvitav Portugali luuletaja
Süütuse spekter
Terastormi keskel haigutav silm
on see, kus taevas veel sinine
ümber on halb ilm
ja homne päev on ei tea milline;
Bahmutit ümbritseb süütuse spekter
ehk viimane elu asula piiri sees
hakklihamasinal on iga meeter
mis tahab süüa puhtust oma ees;
on keiser oma enda liigas
idanaaber troonil viskab noolt
WAGNERi võit hiilgas
ülejäänut linna kannab saatus hoolt;
keisri kuradid lehvitavad lippu
nagu Berliin jälle oleks langenud
see tähendab rindes lõppu
mille eest põlisrahvas võidelnud;
surma puudutuse lõpmatus
see tõmbab kodud koomale
iga elava verine mat .....
Kõik see sõja kole...
Üks väheldane mees
Kohver käes
Käib ringi
Ta ringi käib
Sest ohtlik näib
Kõik väljaspool
Ta ringi
Ring tõmbub koomale
Jääb vähemaks tal õhku
Hirm pigistamas kõhtu
Ta teab
On kätte jõudmas õhtu
Enne kohutavat ööd
Siis valgeks lööb
Näeb oma kätetööd
Ja haige mõtte vilju
Ta unedes need ammu
Arst kaasas igal sammul
Ta kaardimajad
Kõik on kukkund kokku
Nüüd kõnnib kohvriga
Et värisege pehmod
Siin kõnnib mees
Kel kohvris teie surm
Ma vajutan
See karje tajutav
Kuid kartjaid enam pole
Kõik juba nähtud
Kõik see sõja kole
On hirmul lõpp
.....
Mõrvamas minevikku
Valede võrgustikus, põimunud hirmus,
võrdlusesse kiindund, turvaliselt pihus,
ainult vingub, võitluses ei liigu,
maailma serval ega ei kiigu,
koomale kisub silmus, iga päev,
iga hääl seal pääs, polnud väärt,
kõike seda, mõte pooldub lebab,
ennast ei leia, ketrab teemat,
edasi liikumata, petmas, igat silma,
jäänud ilma, enam ei hiilga,
aega viitmas, spritz teid niidab,
korraks teile veel pilvedest kiikab,
vaid ennast piinand, saaks ju lihtsalt..
Elada, vana tuleb läbi lugeda,
enne kui uue peatüki saab keerata,
kuiva neelu neelatad, peni koorma kaugus,
auku en .....
Mu sõbral on OCD
Kutsekoolist alles sõber
sisenedes hais on sant
Lauril maja nagu keemiakaber
sest ta on tõsine pedant;
panen kohe sussid jalga
sest ta kodu puhas olema peab
mina pisikuid ei pelga
aga teda see hirm vaevab;
enne, kui hakkasime sööma
mul pea kippus sügelema
kratsisin laua taga kõõma
ja sõber kukkus nihelema;
tõusis hüpakil püsti
ja käed tal värisesid
ju siis tegin midagi valesti
ta punnis silmad põrnitsesid;
Laurist sai kivikuju
rebis oma näost ja oigas
nüüd väga sitt on ta tuju
minu pesemata juukseid ta põlgas;
ta vajas elustamist
kodu pandi kar .....
Varjude Varjud
Lootmata muutusele, siin hullude keskel,
mannikuleeritud, pedereeritud, peedistund,
ühiskong, tüli toov, su ülikool su prügi kroon,
süttinud, mu hääl ei küündinud, püüdlikult,
süübinult, müüdistus, enamikul reaalsusest..
Mürgistus, lahti laskmata, armu andmata,
kaval mõistus ennast üle kavaldand,
kaotanud avara, see oli alati vaba maa,
kuigi käest anda ei taha sa, maast madalast,
orjusesse meelitati meid kõiki rahaga..
elu tagamaad, aga sedasi ei avastand...
Mis hoiab löömas seda südant?
Mis süütab aknal selle küünla?
Ma ei tea..ei tea.. kuid teada .....
Hooldushaigla luule
Raha kokkuajamisel ole hoolas
Selle ajani kui sinu põhisisuks elus
Küünelõikus, telekas ja kokakoola
Mida laps toob palatisse hoolimata keelust
Raha kokkuajamisel ole hoolas
Saad üksi olla siis sa omaette
Jääb nägemata naabri värinad ja kooma,
oiged, viimsed hingetõmbe hetked
Kõik su haridus, su tähtsus ja su edu
On lõpusirgel need kui muinasjutt
Ja ainus küsimus mis hoiab sind veel elus:
Kas tuleb laps sind vaatama või on tal rutt
Aeg Surra
Perekonna sidemed, eri olukorra pigment,
Tina ja püssirohi pidemes, päästmas hinge seest,
kui päästikut pigistab higistav pillimees,
populeeritud aladel hiilides, võitlemas iga millimeetri eest,
Sümfoonias, sõjatehnika surma toomas,
jooksis või roomas, seljas kandmas moona,
kaasvõitlejat langemas kooma, veri jõgedes voolab,
ei mõista poliitik sõjaplaani mida ta koostab,
A Käed pole ohtlikud kui ära lõigata koletise pea,
Mida ta ka sõjast teab, tema pere end tule joonele ei vea,
kaitsmas vargaid sead, mul on häbi elada teie argpükside seas!
Alla käib see ühiskon .....
Mööda läinud, kui häiretes käitund,
Töötab täius pää luus, ning ei määrdu,
teades, et jäänud veel kuus käiku,
miski ei päästnud, midagist ei säästnud,
ütlemata jätnud, kütkestav mälust,
ületan mäe ahelikku, sõba silmale tikkund,
keegi kõrvale ei istund, üksindusse kiindund,
üle käte mindud, närin tähte ei pääse hirmust,
endiselt sipleb fookus, kuid ei pääse mu kirbult,
voorus tekitamas isu, elektrit välja ei tõmba,
juhtmed lahti kisun, kirjutama neid ridu,
tallast välja pinnu, edasi liigun, lausa lidun,
viivuks istun, tõmban hinge, rinnus l .....
Pigem kurb kui loll
Midagi meelde tuleb, rinnus tunnen, pühkinult une,
naha alla pugend, tugev, nukker, kurbusest juba,
kasvanud ajus muskel, tagasi tulemas mu juurde,
ei usu sõnu, lubamine pettuse muster, pettun,
see usaldus sees ära vägistatud, iga nende tegu,
rinnust läbi on lasknud, valu selle kolba vallutanud,
uhkus neil nii suur, et see roostes noa haavadest,
Enam südame juurde läbi ei mahu, kasutati,
kuniks oli minust kasu, vaid hüppelaud, paremasse ellu,
kaaperdades omale uut meest ju, kes paremini ei teadnud,
ei alles jäänud isegi natukest austust, et anda vastust,
vaid valskus ja ig .....
K6x
Sündinud 93' riimi armastama hakkasin 98nda aasta teine pool,
Kui onu Ain mulle kasseti oli toond,Esimese riimi kirjutasin kui olin kolmteist,
internaadis milleks on ala kool, kütkestab endiselt mind vool,
see kuidas see mu kadunud lapsepõlve uueti loob, see mu ainuke,
vanemlik hool, isa polnd, ema oli valelik hoor, kodust välja kui 15,
ema ja kasuisa ühine soov, jõe kolm, kus iga naaber kas bompz,
või oli neil pshühiootiline neuroos, enamik neist surnuks end tänaseks joond,
seina tagant kostus kopsudesse surev, kõrval majas elas karakter tume,
kangiga mu korterisse sisse mu .....
ega ka koostist, mida sa äbarik lootsid, enamus su informatsiooni, pärineb youtuubist ja riigi koolist, aju neuroosis suht poolik, piiri pealsest häirest bi-polaarsusesse jooksis, äkki selgitad mis sus täpsemalt toimis? Mul pohhui- soovin vaid, et sa üks kordki, ise hoiaksid oma elus rooli, ilma ajamata oma solki, lootuses, et saad fänniks endale paar nolki, suhkrumollist, juhus koorib, muutus toonis, kuulsus vaid prooviks, kas see sulle ajju soonib, kui kannad oma õukonna narri krooni, peale meelelahutuse muud polndki? Ei näe pointi, näen vaid tonti, kes ei saa taadilt liha .....
— M KKaks Teist
Kõigest Kaks teist, ei midagi erinevat,
Kõigest Kaks teist, kes vaid teenind kus tõde elab,
/
Kaks teist, ühed vennad,
teile Hoidmas pöialt, et vabalt lendaks,
Ühe sooviga, ühel toonil nad, vaid rahu soovitand,
tulles tegema, ei midagist proovimas, hoolikalt,
silpe poolitand, et fookust roolida, mis koolitas,
seda tukset rinnus, enamikule vaid silmas pinnuks,
ei leia kahte teist kellel selline virkus, paigast nihkund,
tõe sõdurile au ja kiitus, inimkonna nimel riime vihund,
tundsin kohe, et sinust enneolematu sirgub,
ma vaid masinlik pildur, aega nõnda põgenedes viitnu .....
Külmas
Pragisevad külmakanged sammud,
kargelt matab tuule ehe rõõsk.
Soojendavad inimhinge hirmud,
veel enam kuumab iha-armulõõsk.
Sädeleva lume puistes hõlmad
tõmban koomale, et pisut kaitsta end.
Ebalevalt sulged oma silmad,
et ei uputaks su mõistust tärkav ind.
Huuled tunduvad nii pehmed - veidi kuumad,
külm jäetud nukralt omapäi.
Tuul tormab-pühib kuskil eemal,
nii on või hoopis nõnda näib.