Sõnale koor leiti 345 luuletust
Tibu
Koore raksudes sala-sala
tuleb munast tibu,
hakates siis ahastama,
kas on kõikjal pidu?
Munad kõikjal igat värvi,
tema koored kollased,
ajades nii täitsa närvi
pisitibu kullase.
Koputades koore pihta,
mis nii õrn ja roosakas,
lõhkus muna nõnda lihtsalt,
välja koorus tibu ka,
munad andsid palju värvi,
keetmata veel need,
pandud olid lihtsalt korvi
olles pliidi poole teel...
Tibudel nüüd hakkas kiire,
ehk saab teisi päästa veel,
ületades oma piire,
munad purunesid teel
ühest korvi otsast teise,
kahest tibust kümme sai,
nii põgenedes järgi jäid veel
.....
Su sünd
Kui suur
on see sünd -
Hinge elulev tung
tulla Praegu ja Siia,
Sind rändama
viia.
Kui suur
on see sünd -
keha Vaimudetund,
Aja leitud Ruum,
kuhu külvata
Tuum.
Kui suur
on see sünd -
Meie ühine Soov,
meie Tarkus ja Õnn,
ühendkooride
proov.
Kui suur
on see sünd -
kui sõnatult Suur!
Nii armas aiaäärne,
nii nutu ja naeru väärne...
Tõeliselt
SUUR.
Kui suur
on see sünd!
Kui suur on see
sünd...
Kui suur on
Su Sünd?
...
Ilma sünni imeta
oleksime nimeta...
Ilma eluvaevata
Kodu, Maa ja Taevata.
(Pühendus: Pärt Uusberg)
/Mari* .....
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
Liisile
jää rahulikult unne
miljard aastat taeva all
veel päike päeva
endistviisi voolab
puudel lehti õisi okstel
rohu haljendama joodab
mis saab inimesest elust
maast me ette ei tea
ka seda mitte kas kokku
rullitakse taevas
mäed nihkuvad paigast
voolamast lakkavad jõed
päike muutub mustaks nagu
kotiriie kristalseks
jäiseks kääbuseks
*
jätad pärast mitmeid tunde
planeetide õpetamist nende
vaatlust öises taevas oma
juntsudele klassis siiski
viimases kohtumises ütlemata
kvadriljoni aasta pärast
Päikese perekond
lakkab olemast liig ränk
v .....
Eesti ettevõtja elu
Küll on Eestis elu kerge,
ikka astud jälle pange,
raha koorid, kust veel saab -
lahendad pankrotiga.
Teisel pool on tegijad,
ausa raha teenijad,
samas vastu nad ei pea -
riik see ausaid põhja veab.
Soositud on skeemitajad,
sõbrad neil ju otsustajad,
seadusi, kes ikka teeb,
mis kahju toomas temale.
Kokkuvõtvalt saame öelda,
tuleb enne veidi mõelda,
kellega teed tegemist
ja kellel ütled nägemist.
- Tarmo Selter -
2024
VAEVAKIVI
Portselanist pinna all keegi
kas koletis või hoopiski vari?
Muretu kiskja ei teagi,
et jahtimas teda on kari.
Ei soovi sa teistele anda
vaid võtaksid üha ja jälle.
Koorem, mis sinu on kanda
on langenud õlule mulle.
Su põlgliku pilgu valgus
mis ohvrite meeli rõhus,
kui väetis ja uue algus,
tärkamas hinges ja ihus.
Viimaks on nägijail silmad
kõik valed on toodud me ette.
Kuuljateks saanud on kõrvad
võta nüüd teenitu kätte.
Ja sorinal see läheb
Meie rahva au ja uhkus
on ebaharilik kaunis keel
ent edetabelis koht nihkus
alla ja mida ei tea veel;
ootab hääletustel mais
kui ----- ja PuuLuup
skoor tuleneb vaatajais
me stiil tahumatu nagu kuup;
ei usu ennustusi, aga see selge
et me margi juba täis teinud
rasvase rinnaga see julge
kes neid meie poolt saatnud;
ise aga ei oota mingit ime
kunas pole head arvamust
esinajate talent on pime
ei vägu mingit ausust;
kuidas saab folkmuusika ja räpp
koos luua mingit ilu?
Teine žanr on ju nii kräpp
kontrast on kole vilu;
ja sorinal see läheb
nagu kusi kunst ja ma .....
Täies ilus ja võlus pakatav kevad
Kevadõhk on magusaid lõhnu
ja linnulaulu täis,
kõikja õide puhkemine käib,
nukrust ei ole, see on läind.
Putukatel mutukatel juttu on palju,
kevad puukoore alt vabastab neid.
Vahtrapuu see juba ammu
oma magusat mahla nõristab.
Kevad toob ilma ja ellu ilu,
paneb õitsema kõik südamed,
võlub unustama mure ja valu,
annab endast kõik, mis anda veel saab.
Kevade saabumine
Primadonna Kevad ootab oma etteastet,
daamile kohaselt teeb ta seda väärikalt.
Tunnike iluund ja pits peenemat keelekastet
ja juba astubki ta nõtkel sammul lavale.
Ei taha vaibuda aplaus ja tormilised hüüded
on publik nagu sulavõi ta ees.
Suht lootusetud primadonna püüded
ei alata saa kontsertkava veel.
Kuid lõpuks nagu paisu tagant valla
pääseb kevadiselt värvirikas hääl
laskub valitseja trepiastmeilt alla
taustaks suliliste sulnis ühendkoor.
tri:nu
Epiloog....
mu kallis sõber läksid sa…
ei jõudnud anda kätt….
jäi helge sinust mälestus…
nüüd kurb on hüvastijätt
nagu iga laine tormine
või lauge jõuab randa…
ei tule sinul enam….
elukoormat rasket kanda….
seal ülal teispool pilvepiiri…
asub veel üks kodu…
katkematult sinnapoole
kulgeb inimrodu….
igaüks meist kunagi…
saab seal oma toa…
kindlasti taas kohtume…
küll saatus annab loa….
Mõtted kevades
Silmi juba vidukile ajab
päikesekiir, mis nii ere on,
sulavad kõik teed ja rajad,
kevad salaja põue pugenud on.
Sinililled kikitavad kõrvu,
lumikellukesed unest virguvad,
puukoor end lahti rebib,
mahlad nirinal voolavad.
Õhusoojad tagasi toovad
rändlinde, kes juba on teel,
kõik mõtted kevadesse viivad-
Jah, liialt kärsitu mu meel.
Knut Hjeltnes
Kogu aeg kirun, kuidas
skandinaavia riik talispordis
muudkui medaleid võitmas
loen sellest, silmad kõõrdis;
kes nende dopingut kontrollib
see SITAKS kahtlane, et võidavad
miks saatust neid küll valib
et teistelt au ja väärikuse võtavad;
dopingust juttu, keegi sitapea
nimega Knut Hjeltnes suri lõpuks
ja see uudis just on hea
kettaheitja, kellele sulgus uks;
esimene riiklik dopingupetis
ja vanima kergejõustikurekordi
omanik, kes viimane a. nagu ketis
hoiti mitmeid kordi;
tuleks aeg AMMU uurida
mida Turjamaa spordimaailmas
peidab, luiskab - seda vaja pärida
.....
Tulen, tasapisi tulen...
Ma ikka tasapisi tulen,
jõuan jõudumööda,
isegi kui silmad sulen,
teelt tagasi ei pööra.
Jalge all on valge lumi,
sinine on taevas-,
mäletan, kuis süda suri,
kui kurbus hinge vaevas.
Valu pole saanud läbi,
tee veel pikk on käia,
kuuselt alla potsab lumi,
koormat ei jõua kanda.
Tulen, tasapisi tulen,
jõuan jõudumööda,
koju, kus sündinud, kasvanud olen-,
teelt tagasi ei pööra.
noorkuu ja vein
üksinda kodus lage ma vaatan,
ning nahalt kakun koorikuid,
veiniga masendust maandan,
see kuu on taevas noor, kuid
kõik nii vanaks on mu ümber jäänud.
nii vanaks, et meelestki mul läinud,
millest mõtlen'd, kus olen käinud?
kõik, mis me ümber, siin kord lõppeb.
vahel nii vara, pole elugi näinud.
proovin endale nii mitte teha,
kinni minusse jäänud kõik see raev ja viha,
tarbinud ma meelemürke,
enam kuidagi ei oska olla ilma.
millal viimati vaatasid mul silma?
pistma pean su teadmata rinda
kõiksugu mõtetega, see on nii väsitav.
tunnen, kuis kõik see mu ümbert .....
