Sõnale kurbus leiti 848 luuletust
Ootus
Vaatan ringi ja mõtlen, et istuks,
peatumaks sündmuste rajal,
tekib tunne, et kohe vaid viskuks
korra varju sel raskemal ajal.
Viskuks sinna, kus peidus on lootus
kõigi muremägede taga,
nii kannustamas mind ootus,
ehk veidi veel oodata vaja.
Ootus, et murdub see miski,
mis südameis loomas on jääd,
lootus, et kunagi siingi
kõik hästi ju minema peab.
- Tarmo Selter -
2022
Sõda
Sõda ei küsi vanust,
sugu ega midagi muud,
sõda vaid elatub valust,
järgi tast jäämas on luud.
Sõjast ei rahu saa iial
ükski hing, kes vaatab ja näeb,
mida põhjustab ego ja viha,
kuidas langevad elutult käed.
Sõda on sulgemas silmi
isadel, emadel, lastel,
nii palju on kadunud hingi,
rahu neil saada nüüd laske.
Vaadates taevaseid tähti
öises pimeduses tunnete najal,
ehk on hinged pidamas vahti
nende üle, keda armastamas.
- Tarmo Selter -
2022
Kättemaks
Külm süda ei rahulda seda,
kes vägistab ja surma loob,
ta jälgi peitmas on kehad,
surm tema hinge rahu toob.
Ta tapab vaid neid, keda julgeb,
hiljem jookseb, kui tugevat veel
kaugelt märkab, on vaid tema hingel
paljud lõppenud elud ta teel.
Ta võib öelda ükskõik, mida tahes,
tema palveid ei kuule, ei näe,
kui lõppeb ta elu, mis vale,
läbi ohvrite kättemaksu käe.
- Tarmo Selter -
2022
Pummadi-pumm
Nii tihti põsilt pisarad veerevad
Nii tihti lööb süda pummadi-pumm
Nii tihti hinges kõik keeb ja vahutab
Nii tihti lööb süda pummadi-pumm
Nii tihti mure murrab konti
Nii tihti lööb süda pummadi-pumm
Nii tihti poeb kurku kipitav valu
Nii tihti lööb süda pummadi-pumm
Nii tihti lööb süda pummadi-pumm
Selles maailmas nii palju valu on...
Unustuses
Võta minu tunded
ja proovi neid Sa kanda.
Siis minulgi on kergem
ja suudan rohkem anda.
Mind vabastaksid piinast,
mis peitub minu sees.
Või muidu kaoksid viimaks
mu ainsad viidad teel.
Ma jääksin kurvi taha -
veel olen mälestustes.
Ja lõpuks kukun maha -
siis oleks unustuses.
Aeg
Ajal ajatult on raske,
aeg see peatuda ei saa,
ajal elus minna laske,
ei tea vaid, mida oodata.
Ajal üllatusi mitmeid -
häid ja halbu, halvimaid,
aeg teeb elus omi lükkeid,
suunda leida vaja vaid.
Aeg on peatumatu jada
sündmuseid me eluteel,
luua hetki, armastada,
üksteist leida elus veel.
- Tarmo Selter -
2022
Avatud
Aeg on selline nagu ta on
nii siin kui kaugel kodust,
pinged tekitamas sõjatolm,
avades meile julmuse ust.
On elusid raisatud palju
selles kurjuse sõjarattas,
ajas ehk inimsugu harjub,
kuid ei jäta unustamata.
Hinged, nii noored kui vanad,
haiget on saanud ajatult,
kui neil ongi midagi vaja,
hoiame südamed avatud.
- Tarmo Selter -
2022
Raisatud elud
Andestage mulle, meile
ärge lööge haamrit!
Olime ju alles eile-
poisid väiksed, naabrid.
Krutskeid täis, tõesti…
vabad hinged, julged.
Mäletan veel hästi,
naerust silmi sulgend.
Poisid suured, mehed,
julged aga katki.
Algus oli põnev,
adrenaliini täis hetki.
Mehed armidega, vangis -
muuta ei saa miskit.
Hinge andnud pandiks,
valand kuradile viskit.
Mehed ätid, vabad-
elu läinud mööda.
Ühed üksi vanad,
teised mulla sööta.
Tühi tuul
Tühi tuul ulub ja tallab
tühjal väljal
Alles siin õitses ja haljendas maa
Tühi tuul kolistab
koduõuel
Alles siin kostus kilked ja naer
Tühi tuul kiigub pihlaokstel
Alles siit pesast välja
lendas üks linnupaar
Tühi tuul vingub tahmasel
korstnal
Alles siin seisis üks kodumajake
Tühi tuul tõuseb tuhinal
lendu
Pisaraid jääb pillama
taevakaar
Rahutus
Kas kusagilt on paistmas valgus?
Kas selguseks jagub veel ruumi?
Kas tõesti see kõik on alles algus?
Kas peatada annab sõjatuuli?
On küsimusi palju ning mõtteid kahtlevaid,
maailm hüüab valjult, et kõik see lõppeks vaid,
lootes kuulda viimaks mõistuse ja rahu häält,
sest kaua võib veel viia rahvast surma piiri pealt?
Kaua vaadatakse pealt, kuidas üks on tapmas teist
käsust hoolimatu poolt, lootuses, et veel üks võit
on väärt nii palju elusid, et ego kasvatada,
jättes nutma peresid, keda surm on lahutamas?
- Tarmo Selter -
2022
Kadunud
On ajataju kadunud,
tunded kaoselised,
on inimesed adunud,
et kõik võib olla minev -
kodud, asjad ja siis veel
lähedased eluteel.
On reaalsustaju kadunud,
vaid järgi jäänud hetked
ning ajalugu kordunud
me kõigi eluretkel.
Ehk varsti koidukumas taas
on päiksekiired säramas.
- Tarmo Selter -
2022
Mets
Mets mul saanud suureks sõbraks,
ta minu vastu lahke, hea.
Mind avasüli võtab vastu
ja hirm on mulle võõras seal.
Metsas pole jutustavaid seinu,
kõik jutt läeb' tuules kaduma.
Nii hea on metsas kurta ja ahastada
lasta pisaratel vabalt voolata.
Mets püha on ja nii vaba,
siin hingad hoopis teisiti.
Kui tõelist rahu tunda tahad,
tule metsa alati.
Siin hingad hoopis teisiti...
Lähedaste hüüd
Kuhu Sa kadusid,
Sina, kes Sa olid siin?
Nüüd lõpuks adusid,
kui õrn on elu piir.
Kuhu läksid Sa,
alles olime koos?
Veel kord kohtuda
oli Su ainuke soov.
Siiski näha Sind
enam ei keegi saa,
on juba kaugel hing
valvamas lähedalt.
"Kõik, kes lahkusid,
tulge tagasi nüüd!"
nii kauguses kaigubki
kõigi lähedaste hüüd.
- Tarmo Selter -
2022