Sõnale kuus leiti 395 luuletust
Hobused
Kuusiku tukas näed kaheksat hobust
mõtlevad sinust kui viimasest jobust
ega see värdjas nüüd selga ei kipu
küünte ja kätega lakas ei ripu
Üks siiski kutsuvalt heledalt hirnus
sa lähed kui kutsuti olgu et hirmus
jõudes jääd otsima vastuseid laugelt
keegi ju kutsus või eksisid kaugelt
Sa proovi vaid proovi ja ronima hakka
üks hobune hammustab teine lööb takka
tule ma tutvustan vasemat kapja
vasem on hellem mul parem on tapja
Üks siiski trotsides tõredaid pilke
võtab su turjale põhjustab kilke
tuul kõrvus vihiseb veidike traavi
enne kui peatub ja h .....
Eesti mees on naisekandja
Eesti mees on naisekandja
olgu tütarlaps või eit
annab seljas veidi tunda
kerge üleõlaheit
Joostes kannab kalli koorma
teadmata ehk täpselt kuhu
olgu pisike või suur ta
kingitul ei vaata suhu
Olles üsna kodu ligi
mõistab saagi nuukse hukka
pühib pärlendava higi
kallimale juuksetukka
Nüüd ent naine nutuvappes
väänleb porri maha õlast
jookseb vägi kärbseid tappes
lahtisui ja pärib võlast
Kaotab aarde künnivakku
röövel muda sisse maha
pääseb vaenlase käest pakku
muidu parkinuks tal naha
Nukra näoga norus peiu
kirub kuusetukas ennast
viisid .....
Marti Kuusik
On meedia andmeil
seebiooperit meil
on üks mees Marti Kuusik
maikuu silmapaistvaim isik;
miks küll SELLEST tehakse uudist
tuleb jutte endisest ministrist
aga keda kotib see draama?!
tüütuid uudiseid peab ära saama!;
on see veel üks #metoo liikumine?
Merli Kaunissaare ettevõtmine
ega ma Marti kaitse
sest see tragöödia üldse ei maitse;
filtreerima e-ajalehti pean
omale paremaid otsinguid sean
sest on muidki uudiseid
Mardisandist tõsisemaid ja efektiivseid
Väga alatu kuu
Kuu oli täna mölakas
ära kasutada tahtis
aknast sisse jalutas
rindu reisi silmi vahtis
Kallistas ja mähkis kulda
kujutlesin kauneid sõnu
lubasin tal voodi tulla
lootsin värinaid ja mõnu
Võtsin ära viimse hilbu
suure akna avasin
unistasin tasahilju
kuldses kaisus lamasin
Unistades uinusin
ärkasin kui tuba pime
kuud ei olnud enam siin
kiljus õde tema nime
Läksin hiljem pisut paksuks
õde sama tüve küüsis
kuu on meie laste papsiks
magad paljalt oma süü siis
Laps mult pärib maiselt visa
näitan taeva räägin tõe
kuu on taevas sinu isa
tähed ü .....
Tarmo Kruusimäe
Sa oled mees, kellel kõigest kõrini
seepärast sa midagi ei vastanudki
mil otse eetris pöörduti sinuni
riigikogus sind kohal polnudki;
esitati küsimust
ja suitsu puhumine oli vastus
su näost oli lugeda väsimust
ei tea, kuhu jäänud elu armastus
huvitav, mis on musta su hinges
mil ise saad 4400 € kuus
kas elu on olnud pinges?
vähemalt on kasitud su blond juus
vananedes oled hall
kodus veedad üksikud õhtud
ja kui kaamera näitas sind teki all
hea, et su paljast tilli ei nähtud
Jõulurahu
Jõulurahu tuleb hinge,
saatjaks kaunis jõuluingel,
rõõmutoojaks südamele,
lähedaste hingedele,
lapsesuule naeru luues,
kuuse alla kinke tuues
väikseid, suuri pakke reas,
seda siiski meeles pea,
et tähtsaim siiski kõigist see,
mis toimub Sinu südames...
T. S.
Jõulukella kaja...
Jõulukella kaja,
lumme uppund maja,
tuisuehtes kuused,
tuhisevad tuuled.
Ootust täis on õhtu,
midagi nüüd juhtub,
jõuluimed need
küünlavalguses....
Oota, kallis, oota
veel ma veidi töötan,
siis saan koju tulla,
et sinuga seal olla,
Imed need ei juhtu
niisama kui on õhtu,
jah, meie oleme
jõuluimed need...
Jõulukella kaja,
lumme uppund maja
tuisuehtes kuused,
tuhisevad tuuled...
T. S.
Uus ja hea
Vana aasta kaduvikku
kaob koroona maitse suus
Pärast ilutulestikku
tuleb äkki täitsa uus
Uues õnnelikus järsku
kaovad mustad mõtted vanad
Peagi uue mure värskus
jätab vanast ainult kenad
Koroona harvemaks küll muutis
peod kuid andis meile aega
näha kõiksust ja kes suutis
sai enda/pere sisse kaeda
Uuel aastal põhjapõder
toob jõulukingid jaanikuus
Maskist ilmub kadund sõber
on sõprus tugevam ja uus
Väike lumekühmuke
Väike lumekühmuke,
sadanud mu õuele.
Lähen ruttu vaatama,
kas sest lumememme saab.
See väike lumekühmuke,
hoopis jõuluvana habeke.
Miks ta habeme jättis maha?
Kas end peitis kuuse taha?
Jälgi ka ei ole näha.
Eemal metsatuka all,
kepslemas üks hirvetall.
Kuuselt maha potsas käbi,
jõuluaegki juba läbi.
Oh,seda jõuluvanakest
ja mahajäetud valget habekest!
Pilvedel mu mõte liigub
Pilvedel mu mõte liigub,
pilvedel me kohtume.
Pilvist alla pisar liigub,
on sul hästi,pojake?
Allpool pilvi,
must on maake,
rahutu on eluke.
Näe,surnuaial platsike
mälestuseks sinule.
Küünal särab kõrgel leegil,
kuuseokstest pärg on seal.
Aga suvel on seal nelgid,
sinu lemmiklilled-tean.
Pilvedel mu mõte liigub,
pilvedel me kohtume.
Sinu pisar, ainukene,
kaua jäätub,kullakene.
Kuuse saatus
Kui kuused oskaks ennast tappa
Kas nad masenduses sureks
Saabuv jõuluaeg neid tapma
saadab kirvestega mehed
Kuused sündind istanduses
Suureks saamis lootus läbi
Ometi on neil ka tung
kasvatada oma käbi
Üheks üürikeseks õhtuks
Kogu kuuse elumõtteks
Tema elu tipu faasis
Vaikselt surra meie vaasis
Oravapoisi häda
Oravapoiss kuusepuul tiirutas,
sabaga ta lund tuuseldas.
Lume alla mattunud
olid kõik käbid,
Kas tõesti on nüüd
söömaaeg läbi?
Koopasse jäänud vaid
paar käbijuppi.
Käbi närida tahaks veel
kuu aega jutti,
kaua ei ole söönud,
pähklituuma suppi.
Käbid aga lumetekki
nautisid,
seemnesilmad lume alt
välkusid.
Lund aina sadas,
sadas ja sadas,
kuni lumehangeks
sai kuusepuu.
Oravapoiss hange tipus,
saba püsti kui lipp,
valvas ja ootas,
lume ärasulamist.
Lumehelbekesed nutavad
Lumehelbekesed nutavad,
sest vihmana alla sajavad.
Nende rõõm oleks keerelda,
tasa tantseldes
maa peale langeda,
suureks lumehangeks kuhjuda,
kuuskede päid
lumemütsiga ehtida.
Lumehelbekesed,
oodake veel!
Kaunis jõuluaeg
juba on teel,
siis virmalistest taevas on ere,
kuldne kuu valgemaks saab.
Tähesärana langete maale,
oi,mis rõõm,
sellest küll saab!
Kõnelev kuusepuu
Olin väike kuusepuuke,
kui mind pandi istuma,
juured ajasin maapõue,
et saaks suureks sirguda.
Vihm mind kastis.
Muld mind toitis,
vahest tuul mind sakutas,
okkaid maha raputas,
päiksekiir mind soojendas.
Kevaded on suveks saanud,
pimedad kõik sügised,
talved olen üle-eland,
keegi pole puudutand .
Ükskord ikkagi
ma lähen,
laia ilma laiali,
kännujuur jääb minust
alles,
kus kord suureks
sirgusin.
Kummaline käbi
Päkapikud sahistasid,
puude vilus nahistasid,
tirisid üht käbi suurt,
mis otse kukkund
kuusepuult.
Käbi oli eriline,
sees valguskuma
kummaline,
iga seeme,mis käbil
sees,
praksus kui säraküünla
leek.
Orav silkas siia-sinna,
Käbikuningana tundis ennast,
kohev saba tüüris puul,
käbi jahtis kuusepuul.
Päkapikkudel nii häbi,
vedada ei jõudnud käbi,
käbi suurt ja kummalist,
ta metsa alla
mõeldud vist.
Sära,sära
käbike!!
Jõulurõõmuks kõigile.