Sõnale kuusk leiti 100 luuletust
midagi argist
kuude viisi su ümber
suvest väsinud
lumevalge maa
kuurist tuppa nüüd tood
ahju tarvis süles kuivi halge
rõõmu sellest saad ahjus
praksub kuusk ja haab
tee tuiskab majani hange
pliidil kartuleid keetes
potil hüpleb kaas
selg ei valuta enam pole
kummardades kange
*
veel tsüklist „Poisiiga“
ära räägi midagi
silita vaid peoga mu
laupa ja juukseid
uuesti Su sõrmede
puutest tagasi saan
poisiks kelle huultest
Sa ei suutnud lasta lahti
Su lahkumisnuukseid
kord meeletult kuis kartsin
ära räägi midagi
nüüd saanud olen suureks
hing .....
Aeg tõttab
Alles see oli, kui säras valge lumi
ja sillerdas silme ees.
Alles see oli, kui maapind külmunud oli
ja lumevallid kui tõkked
tee peal ees.
Alles see oli,
kui kuusk säras ehteis
ja hing nii rahul oli.
Aeg kiiresti kaob
nagu meelte pealt uni,
mis vahel nii ilus
ja peatumata oli.
Jõuluaeg kestab
Jõuluaeg see kestab veel,
ta kallis on ja kaunike.
Kuuskedel on särts ja sära sees,
terve nädala veel jõulumenu keeb.
Õrnalt uksele koputab jõulumees,
mõni riigikogu uks on avatud veel.
Öötaevas helendab valge kuu,
ta küll kõver on,
kuid lai ja lahke naeratus suul.
Jõulukuu pakub veel armastust suurt,
andeksandmist
ja rahu uut.
Jõudu ja jaksu juurde veel,
et vana- aasta kannatusi poleks teel.
EI
EI - mul pole kuuske üleval
kui, siis ainult ahju kütta
naabril niigi 1 saadaval
öösel ta kodust saab ära võtta;
EI - mul pole tulesi
see mõtetu raha raiskamine
kergelt purunevalt imepisikesi
tükke põrandal, toimub koristamine;
EI - ei saa istuda toas valgelt
ei suuda arvetega võidelda
panen pihta küünlad kalmistult
sest "ei" pole surnu osanud öelda;
EI - mul pole hea olla
käin õnnetult kuluvate asjadega ringi
pole pappi, ei saa jõuluvana tulla
1 paar riietega igal pool käingi;
EI - ma ei tunne end hubaselt
kütan vanat ahju, hingan vingu
elan vaeselt .....
Päkapikud ehtisid kuuske
Päkapikud ehtisid kuuske,
kuuske kõige kaunimat,
jõululuuletusi lugesid juurde,
saatsid pilke säravaid.
Trill ja trall käis ümber kuuse,
lumi keerles kuuse all,
veeretati kukerpalle,
kuu tegi tiire taeva all.
Päkapikud naerusuised,
kuusk säras ehteis,
rõõmu juurde tuues,
head meeleolu luues.
Ma ütlen, ei hakka tundmagi
Kuusk on püsti ja lumi maas
aga mul pole pühade tunnet olla
üks tüütu aasta lõppemas taas
kus kõik ainult käinud alla;
ja kellel on pappi
et jõuluvana tuleks?
Vaesus suur, et karju appi
peaasi, et soe kodu pühadel oleks;
ja toit ka laual ja riided pestud
sest kingitusi ei saa teha
paljud pered, kui raha haihtunud
näljast paistes on keha;
mul nimelt 8 sugulast
kes elavad suhtelises vaesuses
peetakse meeles vanat naist
kes üksi korteris elab laste abitoetuses;
2 sugulast elab Narvas
elu tõesti sitt, kui jääpurikas
ripub isegi kubemekarvas
ja arveid maks .....
Jõulud
Ootasin ma jõuluvana,
ukse juures piilusin,
kas ehk sõitmas näen nüüd täna
Jõuluvana saanigi.
Piilun tund ja piilun kaks,
vaikus võtnud maad,
ema köögis askeldab,
süüa varsti saab.
Vaatan kella, varsti aeg
on kingitusi saada,
tasutud saab aasta vaev
tubli laps nüüd olla.
Järsku kuulen, ei tea kust
Jõuluvana koputust,
ei see ole teispool ust,
vaid hoopis seal, kus särab kuusk.
Luuleridu kiirelt kordan,
ei häbisse saa jääda,
jõuluaega nõnda ootan,
ei läe´ lööma käega.
Luuletused ette loetud,
kinke hoogsalt avan,
kingikotid ritta laotud .....
Ma ei tea
Ehas ma kustutan toas tuled,
lähen õue, vaatan minevat kuud.
Teha pole miskit muud.
Vaikivad mured, kinni on suu.
Möödub nuuksuv põhjatuul.
Ootan ma lõputult tahet,
mis võiks tulla,
mis võiks punkti elu lõppu panna.
Vaatan kuuskedelatva.
Ahastav nutt …
Muudan mõtet, mõte ei muutu.
Miski on rikkis.
Või katki.
Ma
ei
tea.
oma suvehütis Lutsul
kui lähedal on akna taga
ärgates korraga iga
tuules kõikuv kõrge mänd
all penikeeltes vesikuuskedes
madal külajõgi kaldal mõni känd
läbi okste sinine taevas
sa kinni võtad puude kaelast
enam meeli miski ei räsi
nii võikski olla olemises
jääks tulemata inimese
pärast valu häbi
miski temale pilku sul
pöörata enam ei käsiks
Koer Rulli
Vanaisal koer aastane
lühike ja vorsti sarnane
ta mõnus kaisuloom nätsutada
mudida ja kaisutada;
sõltumata east, ta ikka nagu kutsikas
ettearvamatu marsuurikas
närib ja küünisrab kõike
nagu kahjur, tegi mu nahale lõike;
pures katki kastmisvooliku
ja lakkus võõra alkohooliku
kes ehmatas haisvale ilale
mil ta takerdunud nõlvale;
ma nimelt kuuskede all kükitasin
sarisitturina kohta vajasin
siis tuli koer hunnikut uurima
midagi meeldis, mu sitta hakanud lakkuma;
nüüd jorss sai äraruskella
õnnetus ei hüüa tulla
jaanipäev veel alles tulemas
aga ta ju .....
Hingerahu
Vahest tunne selline,
et peitu poeks maailma eest.
Metsa-kuuskede, mändide varju,
pehme samblasülesse, linnupesasse.
Metsakohina saatel uinuksin,
käo kukuga ärkasin,
õitemeres kümbleksin,
taeva poole rõõmust rõkkaksin.
Hingerahu nimel oleks kõigeks valmis,
kõigest valmis loobuma.
Hingerahu on kallimatest kallim
ei rikkuse vastu vaheta.