Sõnale kõrgus leiti 65 luuletust
Piisk karikast
Sütita mind põlema,
Sunni mind võitlema;
Kustuta minus sensatsioon;
Ning elama mind õpeta:
Värsi sülitan nii nõmeda;
nii, et keele ära kõrvetan;
kõigi poolt kümmne sõrmega;
Ülbe ja argumenteeritult kõnekas;
Pikkust vanust; kuid endiselt põngerjas;
Jonnimises kõige võimekam;
Pole mõtet üldse võrrelda;
Põlvi kellegi ees ei kõverda;
Aam teie kõrgus, kõiksus,
olelus võitluses lõksus
kõik möödub, kõik möödus;
sõimust mu ära nõidus;
must mu kunstile sõprus;
Võbelev võlur poole kohaga sõdur;
maailma piiridel kõõluv;
Pole suud pole silmi .....
Tulge Kokku
Anna mulle; annan sulle; et armastaks mida ma kuulen;
Jälgin kuidas liiguvad su huuled; need sõnad nii truud need;
uskumatu millist ausust; Võrdsust siin tunnen; kui te julgelt;
ennast näidanud; kes on rumalam kes targem; keegi pole väänanud;
üksteist tänanult; koos ühise probleemi lahenduseks jätkanud;
pole tähtsat muud...Kui progress; ei mingi arvamuse president;
ei mingi sinu elu elav pettev eit; ei midagi muud kui avastan teid;
et lahendada; igavesti õpida; kinkida midagi mis jäänud avama;
seda avarat; selja taha jäid kavalad; mõtted mis ennast üle kavaldand;
Sei .....
Kaose Sümfoonia
Sõnad- kui pisikesed tükid:
Lükkan nad kokku;
Hämaruses Eluküünal süttib;
Kildudest Mosaiik;
Deformeerunud vastused;
Kiljub sees osariik;
Evakueerun lahkusest;
Silmustes Seks-Apiil;
Deklareerin maksudes;
Ampfiibsed; motoorsed;
Trampliin S.O.S Morset;
Marqii Partii Monotoonses;
Maskiballilt Joostes;hommses;
Taktis langes; Pomme;
Vormimas Normide Vorme;
Kolisin Ära soome: Toodete Koorem;
Pommivarjenditega Hooned;
Hulganisti Volte; purjus somme;
Puhtaid Kopse; ei ole kadekopse;
Ei ülba; endal pusal okse;Ei ole
kauneid roose; neid nopin...
Teisel pool lahte Soodest; .....
tähtedesse vajutasid
tähtedesse jäljed vajutasid
öös oodates istudes kuul.
pilved silmadest hajutasid
häälekaja sosistas tuul.
tiivad laotasid
hingest paotasid
kõrgustesse kaotasid -
meid armastuse puul..
küpseteks varakult -
aplalt maitseb viljadelt
nektarit võõra huul....
magusamaitseline hurm
hinnaks südamete surm -
igatsuse seemneid lennutab tuul
õidepuhkemise romantilisel kuul...
aja tiivad
kasuta igat hetke mitte
ära lase lihtsalt sel
raisku minna nõnda lihtsalt
aeg ju andnud sulle tiivad
noorena triivivad kiivalt
treenimata kiirelt läbi öö
vanemaks jäädes madalalt
vaid veel kõrgustesse teed
nukrutsedes näitavad.
näe neid kes avavad
südame hapra su ees
tunneta ligidalolu
kallitest kes end
ehtinud end Su elu külge.
homme võib tullagi liialt
ootamatult nii ruttu
ja Sina kõneled ülevalt
mina veel tasa alt
sest on osad lahkunud
igavesse tekina langenud uttu.
näe neid kes avavad
oma laeka täis naeru
et hoida Sind alati
rõõmsa .....
saatuse tuulelohe
lendleb kõrgustes saatuse tuulelohe
kord ülesse kord alla elu teda veab
juhitavuse raskusest kostub huulilt ohe
automaatpiloodist loobuma kahjuks peab.
väsinud käed hoidmast paigal
jalad surutud niigi maa ligi
mulda tambid rohelise vaiba
krundi hinnaks - rakud ja higi.
vaatad teiste olude kulgemist
tööriistad käes omal aialapil
vajuvad unne.. peale silmade sulgemist
kartmata saaduste peal trampimist -
sigade söödaks salaja tampimist.
lendleb kõrgustes saatuse tuulelohe
kord otse siis jälle ekslevalt kõrval
kostub elaja - surija huulilt ohe
on algus ilus .....
inglitiivad
Sul üleöö kasvasid
inglitiivad.
Need mis igaviku
kaugustusesse ja
kõrgustesse vaid
viivad.
Nõnda noorelt kõik
poolikuks Sul jäi.
Elu - nagu üürike
õnnelik hetk korra -
süttib ja siis kiirelt
läind.
Peopesadest jookseb läbi
mälestuste liiv -
aastad mida olen läbind
Sinuta.
Tunnen siiski aeg - ajalt
Su sünni - lahkumispäeval
et oled taas tagasi siin.
Kas kunagi suudangi leppida
et saatus su meie juurest
nii kiirelt minema viis.
transiit
ma täna kõrgustesse lasin ennast tõsta
ja tõusin kõrgemale omamina maast
ma nägin hirmusilmas iseenda ilma
mis süütas siluetid päiksest põlema
ma nägin merd ja tuule tormamise talve
ma kuulsin kuidas hirm must lahti riietas
mu huuled narmendasid, süda peksles põues
mu tiivad kandsid mind, ma saingi lendlema.
puts.®
Kaduv Keel
Õige K6 oli halb ajastus,
võõras pajatus,mis kasvas sisimas,
uurimas südikat, süda mis sütitas,
päikse taeva, hallil päeval, kui kuristikku kaevan,
pandoora laeka, milles papüürusel mu veritsevad initsiaalid,
natüür on see millest valmis see maailm,
Pole algust pole lõppu, ainult võikus, isekus,
peidetud tõeline mõistus, enese kujutlus lõksus,
kui silm petab taeva kaare kõrgust,
ja iga päev mööduv, teadaolev kokku löödud,
vibreerivast sisinast mu kõrvades, mõõtmata mõõtmed need,
kuulatades uus keerd avanes, lõputus spiraalis,
perfektne meditsiin..valmis .....
Oma lill
Ehita oma lossitrepp
nii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.
Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui tornitrepp
juhtub olema katki...
Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja lä'eb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.
/Mari*Uri/
"Ta vajas sind"
Tema esimene langevarjuhüpe,
lennuk kogumas kõrgust.
Saavutatud viimne piir,
nüüd teha tuleb vaid lüke.
Tal on vibra sees, on veidi närvis,
soovitakse edu, seda läheb tarvis.
Mis nüüd juhtuma hakkab...
südametöö sellest hetkest lakkab.
Ta hingab sügavalt sisse
ja avab ukse.
"Soovin hauale nartsisse!"
Süda teeb viimse tukse.
Eemaldub ta lennukist
näol pehme naeratus.
Ta on rõõmus, kuid vaid viivuks,
puudus elukindlustus.
Sööstes maa poole
näost kaob naeratus.
Kurb lõpp sellele loole,
peagi alles tast mälestus.
Kätte jõudmas aeg, v .....
Ikarose viimane lend
Unelmisulerüüs kondori uhkuses
hõljub ta südamepäikese poole,
iilidetrompeti kargeimas puhtuses
taevaski puhumas lisa on hoole.
Tõuseb ja tõuseb, kuid muusika üleval
tasaselt sumbub kui eksinud kaja.
Kuumeneb, tuksuvad kiired on põleval
tõrvikul süüdanud ruumi ja aja.
Süttinud sulestik sädeleb leekides,
kokku on kuivanud tiivad ja kere.
Alles jääb putukas, tuliseist tääkidest
puretud, hinge kes kaotan'd ja vere.
Kukub ja kukub ning valule jahutust
otsides raugeb ka kõrguselembus.
Jõuabki sinna, kus lainete vahutus,
kustutav pisaraist merede embus.
Sind ootan
Seisan toas akna ees,
südamerütm pulbitsemas.
Ootan sind,ise teades-
sa tuled,mind armastad.
Puudeharud maja ees
kõrgustesse end sirutavad.
Sooja kevadtuule käes,
lehed päiksekiiri püüdmas.
Klaasi taga muru rohelus
võilillede kollases kumas.
Lindude tiibade puudutus
õrnalt oksi riivamas.
Autosid ärevalt jälgin,
sealt tuttavat otsides.
Haaravad silmad neid kõiki,
seda õiget leida lootes.
Ei jahtu kirg rinnas,
tahan sind endiselt.
Rahutu keha janunemas
su hellituste järele.
Kuumi suudlusi igatsen,
kallistusi veelgi ihkan.
Ootan südame põksudes,
s .....
Kuu
Paiste valgus
Külmetab hinge
Köige algus
Viinud körgustesse pinge
Algab sost elu
Kui ka surm
Oh seda melu
Mis pimeduse hurm
So paistes
Ergastub libahunt
So kaitses
See Vana-Tont
Kandes inimnahka...
Projeksioon mis kole
Oh... Vere ihka
Hirm mis tore
Viirastub vari
Koletuslik see
Sarviliste kari
Sinna leidnud ons tee
Sinavas valguses
Summutab meeli
Pimeduse hölmuses
Kölamas nöiakeeli
Raagustunud puud
Laulavad kooris
Ragisevad luud
Mustavas udulooris
Taas naeratab to
Irvega röugeil löustal
Ilmutuslik koljuluu
Tumeneva lootuse taustal!
Kevadeutoopia
Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.
Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.
Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks mi .....
Ema,kallis!
Istu ja vaata,kuis
Täna tuul valssi tantsib just
sinu rütmi saatel.
Tunne ja naudi,kuis su nahka
Süstib päikene kauge ja mahe oma
Lõputuid kiiri.
Kuula ja kuulata,kuis
Kaunimad laululinnud sulle
Laulavad viisi kõlavat.
Vastu sa võta sinine
Taevalaotus,kust unistused
Suured hajutanud pilved.
Tunneta kuis õhk kerge ja hell
Kannab sind kõrgustikele,kus
Ootamas sind mina,hoidmas kuldliiliaid,
Niisama kuldseid kui sina,kallis ema.