Sõnale lahus leiti 67 luuletust
Kahtlane naaber
Ta jägib mind aknast,
eile rääkis ta elajast.
Luukered ta kapis,
öösel neid sinna toppis.
Happes lahustunud laibad,
ta riiulil need hambad.
Need ajus seal purgis,
surnud koolipingis.
Veri ukse ees,
luud haua sees.
Õhtul ta mind jälitas,
kellegi ära mürgitas.
Ma olen järgmine,
kõlas laskmine.
Varsti olen surnuriigis,
laip lastepargis.
Sõnelus varjuga
Lase lahti mind
olen piisavalt sakutatud su vaevast
et ennast nüüd puhtaks pesta
ja varjule teed näidata
oled olnud ustav kaaslane
kes korrakski on laotanud mulle teed
et mind iseenda eest säästa,
et mind kaitsta
ja hoida
oma saboteerival moel
südametunnetus, mis tuksub rinnaku keskel
mis igapäev loob aega ajatult
ei rikne
ta tuleb taas ja taas
meelde tuletama,
mis on selle elu kese,
kelleks oled loodud
ja kelleks pead saama
lihtsalt raske on vahel lahustuda
iseendas iseendaks
keeruline võtta vastu seda,
et haiget teeme me ainult iseendale
mitte teistele
Inimelu keerdkäigud (osa 1)
Sinu tuules ei saa ma võrsuda
isegi kui Kuu valgustab rada
Sina tahad ja vajad eraklikku rada
ja ma lihtsalt lohisen järgi
nagu vana tuttav lelu
mängukastist
Ma ei tea, miks
ma olen loodud Maa ja Taeva vahendajaks
inimeste abistajaks
vahelüliks mõistmise ja tunnetuse vahel
aitamaks leida inimestel kuldteed
nii elu kui ka surma vahel
Ma vaatan Sind ja Su lõputuid otsinguid
Su soovi olla ja minna ja kaduda eksistensi,
millisel ajal sai Sulle elu nii valusaks,
et ainult siit äramineku soov -
kas läbi tablettide või läbi süvameditatsiooni -
sai Sinu jaoks võimalik .....
tonnide viisi
sõnu olen maitsnud
nad veres lõpuks lahustunud
õhku haihtunud
sõnade asemel
pidanuks olema ma
vaid üleni hellus ja õrnus
andes need aega tagasi
Sinu ja elu
lõputuks embuseks
*
lumist teed mööda
hämaras koju tulles
raagus metsa
valgeid põlde nähes
suu avaneb äkki palveks
Jumal hoia Eestit
ta uuesti poleks
taevani suitsus leekides
surma arutus keerises
läheme filosoofiasse
ikka veel küsid
jaksad seda ikka ja jälle teha
kellelt küll ometi
mis on aeg
kas soola asemel
meres
lahustub temas elu
jättes vastamata
sellele kus võiks
või peaks
teistmoodi olemine
sinu arvates olema
küsi ookeanilt või mäelt
teelt mis viib järsakust alla
lillelt ja linnult õhus
metsalt mis praegu raagub
liftilt korrusmajas eskalaatorilt
millel seisad tõusmaks
Londoni metroost
tänavale kus nad peaksid
selle asemel kus praegu on
siis olema
miljardid aastad on kulunud
kulub veel evolutsioonil milleks
vist parem oleks suu vaikiks
sellest .....
kosmosepoiss
minu kosmosepoiss,
kes sa igatsed lasereid ja kuulikesi
oma südamevatsakeste keskele
kes sa tead, mida tähendab tõeline armastus ja
tõeline igatsus
kes sa tead, mida tähendab olla
maailma suhtes ükskõikne
kuigi vajalik programmidele
ja elanikele, kes elavad seda teen tööd ja puhkan nädalavahetusel
elu
mul on olnud palju sõpru
ja ka mahajätmisi
aga sinust ei suudaks ma iial loobuda
isegi kui olime lahus, tundsin ma sind ja teadsin,
et kui süda peab murduma, las siis praguneb ka hing
et sinna saaks voolata veel enam valgust
veel suvi on me juures
armsamana mu juures
suvel iga õitsemine
lahustub mis veres
muutub sellest ise
aina rohkem januks
iga päev mida juua
suu juurde kruusis tuua
tean tean
olema pean lahus sellest
pika sügise ja talve
aita mind õhtuti selles
mu sosinal öösse
lausutud palve
mõned pildikesed suvest
on igal õiel lehel oma kulg
taeva all sa lahus oled sellest
samamoodi eemal sinust
vihm ja muld õnneks mitte
meelel päikse kuld
*
metsviinapuu veretamise
ritsikate siristamise kõrvale
jasmiinipõõsas
mida on mul lisaks sellele
suvepäeva anda
jõeäärse kalda pilliroos olemine
apelsinikollaste kõrvitsate paisumine
astrite jaheda õitsemise kõrvale
aias peenral
kiirteed MacDonaldid pangad
pilgeni asju täis kaubamajad
igaõhtused mõrvad ekraanidel
inimese üksildus metroode džunglites
igikestva armastuse igatsus
ritsikad augustiöös
oma hõõguv .....
kesk suve talv äkki meenus
ei teadnud lahusolu
lillest liblikast
muutuda võib igatsuseks
samamoodi valuks
nagu kaugus armsamast
mis raugeb alles siis
kui õhus liblika lend
päiksest avaneb rohus õis
armsamana uuesti
tunnen end
saand otsa lahusolu
kõrvetav piin
Mesine viski
Enne kui lõplikult hävinen ja olen
oma patud vastu võtnud,
lubanud ennast oma virtsavees lahustada,
tuleb teade, et sa oled pääsenud
Sa näed veel valgust
see oli vaid pimeduse nägemine,
et saaksid taas hinnata tõusva päikese võlu
teeme nüüd nii
et otsi oma mesine viski
ja teeme paar klaasi
et unustada korraks
mis on mu nimi
Sina
Minu elude lõppsumma
on olla olnud ilma Sinuta
see on tekitanud ka teistes eludes mul suuri kurvastusi
iseendasse lukustamisi
inimestest eemale kiskumisi
Ma ei oska olla ilma Sinuta
See pole loomulik
Vahepeal unustan, et oleme koos,
sest keskendunud olen mujale
Meie pojale ei tahaks kunagi sellist elu,
kus ta peab võitlema armastuse eest, mida väärib
Ma mäletan täpselt, mida iseendale lubasin, kui ennast Sinust lahti rebisin, see ei tulnud kergelt,
ma lubasin endale, et kõigepealt ma olen ise, saavutan ise,
saavutamiste käigus kadusin ära, kuni loobusin saavutamise .....
olemise sinirahu
hommikusse ärgata
nagu pilv jõgi puu
teada alles on
ilm keel suu et
sõnaga saad puutuda
hetke uut
tal lasta eluks muutuda
õnn nii suur
läbi sinu peo ja meele
voolab igavik
tõuse asu teele
nagu pilves vihma tilk
kaua oled olnud
sellest lahus
mis on olemises
sinirahuks
viib kevadesse uude
13.05.2022
kui okstel paisumas on pungad
pargis sinetavad sinililled
meel taeva sinast
enam pole lahus
see armsaks muutub
kui hommikuti aknal ruutu
mu laupa puutub
õhtul hiljem toas süütan tuled
ööseks enam ust ei sule
pilgeni mind rõõm nüüd täidab
et teede ääres
kullendavad võililled
lehtind metsa kägu tuleb
see rahutuks teeb une
viib kevadesse
õrnrohelisse suurde
ilma imelisse uude
katalüsaator
oled kõrgel või oled madalal
oled 3d-s või 5d-s
pole kunagi deitinud poissi, kes ei armastaks merd
või kellega mind ei ühendaks meri
vee-armastus
ometi tulised sõnnipoisid mõjuvad
oma magnetilise auraga
võimalik, et seetõttu jäärad ongi mu parimad sõbrad
olen nii isekas, et kaalutlen kõike
kohtumõistja
arengukatalüsaator
küsitlen kõike, räägin palju,
siplen, nagu nad ütlevad
aga vaimustun kohale jõudes
kiirus on mu talent, aga
ka mu komistuskivi
impulsiivsus
võta või jäta
kohver on sinu või minu
kes pakib esimesena magamistoas asju
kuhu jà .....
read plikaeast
Read plikaeast
nii ahne nüüd on
mu valgusjanus
talv otsa
päiksest lahus
olnud meel
et õhtuni seisab
tema heledas vihmas
hing üleni märjaks
saaks seest
koerana nägu ja
silmi mul limpsiks
kevade märg keel
*
armastuse ja elu lõpmatut
imelisust
on täis iga hetk
ta on nagu pühakoja
avatud uks
päikesepaistelisel suvepäeval
tarvis on vaid siseneda
*
Tean, oled elus ja terve,
kunstiga tegeleb vaim.
Aiman, mis tuleb verre,
kui väljas september, mai.
Suur augusti kuu öö otsa
Su tuppa voolab.
Ja karjeis mu suu,
et kee .....