Sõnale laine leiti 276 luuletust
Sügisvihm
Pihlapuudel punetavad pihlad,
sügishingus lehti puudutab,
vihmasabin sinitaevast varjab,
poriloikudes ta tantsu keerutab.
Mererand on jäänud sajuvalla,
kuldse liiva ruttu märjaks kallab,
vihmasagar laineharjal helgib,
oma võitudest seal uhkelt kelgib.
Suvi märja käe nüüd sügisele annab,
tormituulel lainele end laseb kanda.
Kõle rand jääb taga nutma suve...
vihmapisar talle lohutuseks tuleb.
Tundmatul merel
Üksinda mööda tundmatuid meresid
silmapiir kaugusse hajuv
Liueldes sinna, kus kannavad hoovused
meeledki suunda ei taju
Kas ujun või olen vaid merede kanda
katsun nüüd püsida pinnal veel
Mida küll oleks mul merele anda
kaotamaks kooremat südamel
Mida mul merele anda, et teenida
suunda, kust leiaksin sadama
Mida mul merele anda, et väärida
inimest, kellega jagada
See koorem põhja mind tõmbamas
suunda nüüd selgemalt tajun
See laine mind tihedalt embamas
väsin ja varsti ka vajun
Trip to space
Peaks plaanipäraselt poindi paika panema,
et kust saab, kuhu pageda.
Ai käes, aeg on ära kaduda.
Nüüd sain suuna uue uhke
Loon ma sillad külluste tiiki
Rõõmuhõiskeid, naerukaja täis triiki
Mustrid-võnged-vibratsioon,
värvid.
Varjudemere vibelevad kaaselukad.
Siin maailmas kõik on edukas.
Ruumi täidab luidläbistav lainemassiiv.
Yeess
Eksleme siin urus hommikuni kuni jätkub rammu.
Muudkui sammu ja sammu.
Anna lihastele valu, allu
korraldu enda käsklustele ja anna minna.
Anna minna.
Ebaselge siht veel ees
kuid koobastes teed ei kaota me.
Keha ahenedes täidab .....
Sisse kukkund.
Sisse kukkund,
Peaaegu ära uppunud.
Ülepeakaela põhja läinud,
Lained üle pea juba käinud.
Enam sest supist ma ei pääse,
Ka siis kui kinni püüaks sääse.
Upun ja sügavamale ma vajun,
Seda vaid mina tajun.
Sina vaid nägid ,et ma kadusin,
Tegelikult ma põhja vajusin.
Kui kuu unistab
On kivid, on meres
Vesi, lained on meres
Liiv alati seisab vee ääres
Linnud tavaliselt ka taeva ääres
Seisan siin ja ootan
Kui tuul ma hoogu võtan
Vee lainesse puhun
Vastu kive lained uhun
Seisan siin ja mõtlen
Kui päike ma põletan
Liiva kuumaks soojendan
Lindudele erksalt helendan
Mõtlen ja ootan
Et oleksin kui torm või suvepäike
Et oleksin taevas hoopis maru äike
Mitte kuu mustas pimedas nii väike
Sa hüüad mind teisel pool vett.
Ma kuulsin Sa hüüdsid
mind teisel pool vett.
Su hääl oli nukker ja hell.
Ma kuulsin, ma seisma
jäin teisel pool vett.
Ei silda, ei paatigi sel.
Sa hüüad, Sa hüüad,
mind teisel pool vett,
vangi mind võttis Su hääl.
Nüüd jooksen ja ahastan
teisel pool vett,
ei parvegi lainete pääl.
Nii palju on vett, et otsa ei näe,
ja ujudes lõppeks mul jaks.
Kui ujuksid vastu ja haaraksid käe,
las põhja siis vajuks me kaks.
Aga ei, aga ei,
Sul teisel pool vett,
on aru ja mõistus veel peas.
Ja ei, ja ei,
mul teisel pool vett,
on aru ja mõistus veel peas.
.....
Otsin....
Otsin siit ja sealt poolt silmapiir
Otsin ülevalt poolt päiksekiiri
Otsin alt ja kaevan liiva
Otsin veest mis ära võis ta viia
Otsin endast.. Tuhnin tunnetes ja hinges
Otsin sinust...kõik just kui tiirles
Otsin eest ja vaatan taha
Otsin..vaatan kas kukkus maha
Otsin õuest… puude juurtest
Otsin kodust ….tema juurest
Otsin metsast...puude ladvas
Otsin pesadest kus keegi magas
Otsin päevadest..öödest ja tähelt
Otsin siis kui sina tuled ja lähed
Otsin vaikselt et keegi ei näeks
Otsin ennast et ma tuleks ja jääks
Otsin lõpmatuse algust
Otsin pimedus .....
Sinuga koos
Sinuga pole ma laev, mis heitleb hukkuvais lainetes,
sinuga koos olen hommik kel särav koidukiir
sinuga olen ma öö, kel pole piirt
sinuga koos tähti täis on öö.
Sinuga koos tahab näha mu silm,
milline on päris maailm.
Süda mul sulas ja tuksus mu rind,
kui ingli häält taevast ma kuulasin sind.
Sinuga koos olen tervik osa,
mis oli jäänud kaugustesse uitama.
Sinuga koos olen ma rändur,
lõpuks mu südames on tormidest vaikus.
Erinevad veekogud
Mere kõrval on allikas,
milles ujub millimallikas.
Allikas on laineid vähe,
tugevad lained on erandlik nähe.
Siin mere ääres,
päikesele kätte saamatus veeres,
on kui tundras,
kuigi olen Kundas.
Siin on veel jõgi.
See teeb mulle kõdi.
Jõgi virvendab kuldselt,
kuid ma ootan jõekutset.
Seal kõrval on järv,
kuid mul otsa sai närv.
Miks siin on nii palju vett?
Ma tahaksin hoopiski mett.
Kui ma jõuan koju,
ootab mind seal ema poju.
Ta on mu vend.
Mu kallis,kallis vend.
Kahju ,et tema mu päevast osa ei saanud,
kuid küll ta mu rõõmu näeb.
Mul oli ju .....
purutee
ei tulnud seda
mis kaua mõtlesin
see tuli hoopis
hetkega mis jäi
kes minu pihta
helilaineid loopis
maada-mööda enam
pinda
ei käi
orgastilises
selverite sajus
kohtab aiva
sügavkülmi mannekeene
mitte miski suhu
võetav ei näi
ma ei seedi
vorstikange
ei pelmeene
korra ennustati
kohvipaksu pealt
- kuid enne julmalt
kannupressi suru! -
tulevik see tuleb
rida-realt
aga sorry
kust sai siia
see teepuru
ei tulnud seda
mis kaua mõtlesin
see tuli hoopis hetkega
mis jäi
aga tollest
mis on mulle kõige-
kõige
ma ütelda ei tihka
ega täi
Sanya
Poetagused
Tulgu tornaado ja sadagu nuge,
trepid on külmad ja nälkjana niisked,
istume ikkagi, vahime viiske,
iseloom nõrk, aga tervis on tugev.
Pudel käib ringi, või pigem kanister,
undavad urrud, on vahused vurrud,
krabinal kasvavad me ajukurrud.
Paika saab pandud nii meer kui minister.
Kuidagi klapitet pisuke pappi,
mõõdukad sõõmud ja purjutan lainel,
säästame raha, ei saa ööga kaineks.
Sööma ei peagi, võib mäluda sappi.
Kuseteed kortsutan vastu poe seina,
kuni veel loksub, ei lõppe me jutud,
rutud on ruteldud, nutetud nutud,
enam me ennast ja teisi ei leina.
.....
Õnn...
Koristades oma tuba,
Laulan ja tantsin oma moodi.
Kohustused pole koormaks,
See on teinud ainult hoolivaks.
Laulan ja tantsin
Koristades oma tuba
Siin ei vaja ma mingit luba
Olen omades loomingu mõtetes,
Elan omas mullis
Nii tuju pole kunagi mul nullis.
Kõik on korras
Kõik on hästi
Ülejäänud maailm
Ei omagi hetkel tähtsust
Süda on õnnelik
Süda mu sees tantsib
Ei vaja ma muud kui
Enese positiivsuse tähtsust.
Sest tean et olen
Iseenndale ma tähtis...
Siin kokku lugema ei hakka ma tähti,
Elan olevikus
Olles maha jätnud mineviku
Ja tulevikku ma e .....
"Miks hüüab ta mu nime"
Istun üksi muuli peal
ja vaatan kaugusesse.
Kurb on mu meel,
sest liialt kinni ma
olen oma mälestustes.
Merel on torm, on pime,
on pime ja on külm.
Vali tuul ja võimsad lained,
äikest lööb ja paduvihm.
Ma kuulen kellegi häält,
kuis hüüab ta mu nime.
Kuis karjub ta appi,
sel tormisel merel.
Kes ta on?
Kuis välja näeb ta?
Miks hüüab ta mu nime
ja kas tunnen ma teda?
Need küsimused hetkel mõlguvad mul peas.
Kas kuulen-näen viirastusi
või pesuehtsaid ingleid enda ees
seismas üksteise kõrval rivis, reas?
Üks inglitest hüüab mu nime
ja minu su .....
Elavad hauad
Sügaval merede põhjas
On märjad ja jääkülmad hauad
Seal meelespealilled ei lõhna
Ei istu seal rättides prouad
Praamid sõidavad edasi tagasi
Haudadest üle ja läbi
Vaid pimedas öös kui muu jääb vagusi
Ja sõna saab lainete vägi
Siis igal on rääkida lugu
Ja soovida viimane soov
Hommiku jahedas udus
Laine lugusid kaldale toob
Valges vahus on natuke kurbust
Ta kurbuses palju on ilu
Sünnib ingel siis igast vees surnust
Kes kannavad edasi elu
Merelaines on tuntavat jõudu
Tema väes leidub mõndagi püha
Musta mulla all tundmata õudu
Hauad merevees elavad üha
-Tiina Nuum-