Sõnale lepatriinu leiti 17 luuletust
Lepatriinu
Lepatriinudel kirevad kuued,
nööbidki mustad on ees,
ei eales neid tulemas kuule,
nad peidus on põõsaste sees.
Mitu täppi Sa loed tema kuuelt,
seda liiki ta jäädavalt on,
tema, kes sündinud suvel,
kevade meilegi toob.
Lepatriinul on lühike elu,
kuid keegi teda ära ei söö,
kuue värvuses peitumas ilu
on silmale värvides rõõm.
On punast ja kollast, oranži,
neil kõigil on ühine joon,
musti täppe me looduse kantsis
pelgamas lind kui ka loom.
Lepatriinusid õrnalt Sa hoia,
nad Sinule halba ei tee,
ta puhkab, siis edasi lendab,
üle taevaste laotuste, .....
Aulennuväemarssal
Särav mõistus
kupli sätendav katus
"Lepatriinu lenda ära!
Ei- ära maandu!"
Kust leida abi
sissetungijate vastu
väljalangejate vastu
Oi ei- ikka tegid oma lennubaasi ära
Muidu ilusad armsad läikivtäpilised
aga see kohutav lärm
pärast seda kui osteti hävitajad
pommitajad ei anna asu
Ilma juusteta on raske
minu unenäod külmetavad
kogu aeg on talv
lennuliiklusmürareostus
Kutsun rügemendi ülema
kena lepatriinuproua kohvile
kokkulepe- pühapäeviti muru ei niida
lennuvälja ei laienda
Armastan teid proua
aga vaadake ette
mul on tuumanupp
vaata kui pa .....
Hinge tõmme
Hingetõmbamisega
paremaks kõik teed,
vulkaanipursked peatad,
aktiveerid veed…
Rattasõidul rummud
jooksvalt trimmi pumpad,
kergel põdrasammul
elust läbi sumpad...
Lepatriinud lehekõrtel
ülespoole aitad,
pimedusse eksinutel
selge raja näitad…
Kust sa tulid?
Ma ei tea…
Aga ükskord sinna
tahaks mängu lõppedes
sinuga koos minna.
/Mari*Uri/
Käes on kevad
Käes on kevad
Viimane kooliveerand veel suveni.
Päike,
roheline muru,
õrnad lumelaigud veel maas
Jälgin, kuis kõik sulab ümberringi,
koos sellega loodan unustada mured.
Mured, mis päevast päeva,
kuust kuusse piinavad,
kuid kõik peab jääma reaalseks,
ei tohi muredest eemale puigelda,
ei tohi olla nagu lepatriinu, kes lendab ära ohtu sattudes.
Tuleb vastutada enda ja enda tegude eest
Olla ise ka reaalne.
Sünnipäevaluuletus tüdrukule
Sa olid pisikene armas plika,
kel päiksetäpid põskedel reas.
Sul mõni hammas suust puudu oli ikka
ja valendavad patsijupid peas.
Sa märkasid kõike, milles peitus ilu,
ka põllulillele sa tahtsid teha pai.
Nii õrnalt üle samblatuti silud
ja imestad, kust lepatriinu täpid sai.
Mis sest, et lapsepõlv on jäänud selja taha,
mis sest, et rohtu kasvand liivakast.
Sa ikka julgelt hoia õnnepäikest süles,
et möödunud mängud jääksid mängumaaks.
Kevad ennast kõikjal näitab
Kevad ennast aina rohkem näitab,
mahe tuul puudelatvu paitab,
õrnas vihmas putukas end peseb,
lepatriinu turnib rohelisel lehel.
Linnud läbisegi siristavad,
karud mõmisedes unest ärkavad,
lumi kadunud on ammu,
talvetaadil pole enam rammu.
Kevad muudkui tipib,
tikib looduses,
ilu ellu kannab,
hingele rahu, südamele rõõmu annab.
Õrn kevade
Õhk virvendab
ja päike särab
õrn tuulehoog paitab
lillede päid
Kirju liblikas
virvenduse taga
õhkõrn temagi
nii mulle näib
Kasteses heinas
rohukõrre peal
üks lepatriinu kiigub
Näe! Mesimummgi seal!
Pilvetupsud õrnad
tasa sõuavad
ja siis silmapiirilt
vaikselt hajuvad
Puulehel õrnal
kastetilk on peal
päiksekiir tas helgib
pärliks tilka pean
Kevad ligi hiilib
pilgul kavalal!
Trill ja trall metsa all
Kurekellad helisesid,
käokellad kukkusid
hiirekõrvad kikitasid,
kullerkupud kudrutasid,
varsakabjad kallistasid,
võililled vadistasid,
sinililled edvistasid,
nurmenukud tukkusid,
piibelehed piilusid,
ülased üllatasid,
lepalinnud leppisid,
tedrekuked mängisid,
kägu kukkus omal viisil,
orav takti nagistas,
öökull öö unustas,
lepatriinud luuletasid,
mesimummid maiustasid,
siilipoisid sihverdasid,
rohutirtsud viiuldasid.
Oli see vast trill ja trall,
metsa all.
LAPS OOTAB SUVE
PÄIKE TEEB KULLERKUPULE PAI
AASTA MEIL JÄLLEGI OTSA SAI
VARAKEVAD VIIS JÄÄ JA VIIS LUME
LAPSED MEIL AMMU ON OOTAMAS SUVE
LEPATRIINUDEL VAJA JU LUGEDA TÄPPE
EELNEVALT SELLEKS TARVIS PUHATA NÄPPE
ON LAULUD KÕIK LAULDUD JA OTSAS ON VÄRVID
PUHKUST VAJAVAD MELUST LASTEGI NÄRVID
MÕNI SAAB MAALE JA MÕNI JÄÄB LINNA
MÕNI SAAB ISEGI REISILE MINNA
KUID KUI VAHTRAPUU ALL KIRJUD LEHED ON MAAS
ME VÄIKESED SÕBRAD – SIIS KOHTUME TAAS!
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....