Sõnale liiv leiti 239 luuletust
Las nad seal sõdivad
Võiksin pinev olla, aga pole
mind sõjad absoluutselt ei huvita
mõni teisest on rohkem kole
inimkonda pole palju kiita;
on moslem vs juut
on kõigile püha Kaananimaa
sinna jääb langevate rakketide marsuut
kus kunagi iial rahu saa;
aga, tegelt ka, pohhui
las nad seal sõdivad
pole muud teha, kui
rahvas kaugelt pealt vaatavad;
mis see #peaceforisrael tähendab?
ei ole nemad head ja ka araablased
ainult üks rass seal kõike võidab
käsi kokku löövad kaananlased;
Lähis - Idas on vägivald tüüpiline
mul süda meedia sisuga kaasa ei asu
kus käib sellega susse .....
Luuleread rannaliival
Ups, kus on paber ja sulepea,
luuletus läeb kaduma hea?!
Ruttu rannaliivale kirjutan read,
päike särab otse tähtede peal.
Ilusad luuleread jäävad rannaliivale,
päike vajub vaikselt õhtusse,
merealined neelavad luuleread endasse,
rõõm ja kurbus leiavad tee südame.
Valss
Tantsin rannaliival valssi,
kergelt liiv lendleb jalge all.
Päike kuumal pilgul mind jälgib,
lõoke lõõrib sinitaeva all.
Kajakas peab kaladele jahti,
tuules purjed õõtsuvad.
Kergel valsisammul lendan,
liuglen üle lainete.
Ei mind keegi enam peataks
ei jõuakski mul järele.
Hea on olla vahest peata,
valsitaktis keerelda,
lasta mõtetel end juhtida,
lihtsalt suve nautida.
Suvi
Ilus aeg on täna minna
ilusasse kuldsesse liivaranda,
käärida püksisääred ülesse
ja sumbata põlvistsaati merevees.
Visata pilk sinitaevasse,
saata lahke naeratus kajakatele,
kanda südamesoojust üle lainete,
õrnu suudlusi meremeestele.
Kevad kaunike-.
Suvi soojusega täidab südame-.
Suvi kuum meelitab rännule,
nagu rändlinde sügise-.
Meri
Mererannas näen vetikaid, adru,
kalaluid seal luidete peal,
mõnda jälge silm liiva sees tajub,,
ei tea, kes on käinud veel seal.
Merevetes näen kalu ja karpe,
kes randa on leidnudki tee,
mõni leidnud neist on surma tahte,
mõni tagasi ujunud veel.
Merekohinas kuulen ma kõike,
linnulaulu ja lainete müha,
Sinus peidus on kaotusi, võite,
uusi helisid leian sealt üha.
Meri, oled mul hinges ja mõtteis
ka siis, kui pole mind seal,
läheb aega, elus edasi tõtlen,
loodan jälle Sind kohata taas.
- Tarmo Selter -
2023
Suvine päev
Külmal talvel meenumas
on suvine päev,
rannaliival päevitamas
ennast ma näen,
soojad merelained
on paitamas kätt
kuni merre langen,
toimub hüvastijätt,
sest ärkan justkui unest,
kui ma ukse lahti teen,
külmus vastu tuleb,
kohe otsin sooja teed,
sest lume peal ei saa ju lihtsalt
päevitada üldse,
mantli vaikselt selga viskan,
avan jälle ukse...
- Tarmo Selter -
2022
Tasa, tasa...
Juhan Liiv, Sa läksid ära,
kuid pole kustunud Su päiksesära.
Pole kustunud Su kaunis hing,
luuletuuled taevastele radadele
on viinud Sind.
Kuigi pole näinud Sind,
ega tere öelda saanud,
siiski tunneb minu hing,
et läbi luuletuste midagi
omaseks on saanud.
Olen otsinud ja kaevunud
Sinu hingeilusse
Sinu kurba meeleolusse
Sinu nukravõitu sügisesse,
läbi luule.
Ükskord siiski mu unenäos Sa olid
sõnakestki ei lausunud,
kaunid valgetiivulised inglid,
Sinu ümber keerlesid.
Sa mulle ühe luuletuse kinkisid.
Oh, kuis oleks tahtnud anda
Sulle ühe musi siis,
.....
Ajasoolaliivaterad
Veneaegses soolavakas
tühjus- sool on vajaka
seiskund ajas rännul käisin
Hinnangutes inimsool
tundub üleolev näisin
tundus polnud toona hukas
Hangin peent ja lumivalget
valget Valge Vene soola
täidan vaka nii kui algselt
Voolab justkui ajakellas
ajaliiva soolaliiv
kallan vaikselt- iga viiv
nostalgiast tulvil hingest hellast
vaikselt kaduvikku voolab
Ükskord ometigi ärkan
täis on ajasoolavakk
Nõud kus varem valdas vaeg
paistab täitvat inimsool
Imestunult sõrme torkan
inimhinged igal pool
inimajalootus- hukk
taas on Valge Vene aeg
Ajasoolaliivaterad
hing .....
Kes lükkas
Kes lükkas mind külmadel kivistel rannul
kes lükkas mind pragudest lekkivas paati
kelle õelus mul tormina kihutas kannul
kes ometi naernud mu minekust saati
Sinap vist olid see kullake kallis
tõuksid mind otseku surmale suhu
lükkasid jäises ja tormises hallis
lükkasid teele mind teadmata kuhu
Meri mind alul ju rappis kuid leebus
paisutas lahkesti lekkinud praod
tuul uhtis meeled kui maailm must loobus
vaid näo peale vajutas mälestusvaod
Ei otsinud õnne kuid ometi leidsin
tuul meri mind lahkesti lükkasid randa
õrnalt kui lapse mind kaldale heitsid
kodune liiv .....
Suve bluus
Õitsevad kibuvitsad ja muud õied
rahval seljas napid riided
see aastaeg sobib mehele nagu mina
ajan rannaliivale maha lina;
lapsena olin täis naeratust
kui on 7 päeva nädalavahetust
ärkvel terve öö
ei seganud mind töö;
isegi on tänapäeval seda rõõmu
hingan rannal värsket sõõmu
Pärnu koht, mis elab
turist hotellis pappi annab;
et ta saaks üritustele minna
rüütli tänaval on pidu, minge sinna
ja mööda jõge saab sõita
mälestusi saab suve pealinnas võita;
naiste blääžile ronivad poisid
miks nad sinna läksid?
kui lõpuks vahele jäävad
siis .....
Kodu kontor
Tursunud silmadel kaifin
poolunes veedetud ööd
ülemus kärsitult skaibib
miks lõõskan ei ole veel tööl
Minu diivan mu kontoritool
elutoas töökoha reeglid
tõusen püsti ja olengi tööl
ümber istuvad kallid kolleegid
Öisest olengust targu ei vaiki
julgeb teha siis tunnistab mees
Juhan Liiv mulle kesköösel skaipis
et üks helin on rinnas tal sees
Poolunes ent peaaegu kaine
mu kõrvades kõlas ballaad
üle aegade igatsus paine
tahtis lilli ja isade maad
Miski uinunud laulikut rõhus
raskeks koormaks on rinna peal haud
Ei saa puhata õndsuses rahus
kui ee .....
Mida ma kaotan?
Mida ma kaotan,
kui ma ei võida?
Kuhu ma jõuan,
kui üldse ei sõida?
Kellega räägin,
kui vaikib mu suu?
Kuidas ma valin,
kui huvitab muu?
Haaravad pihud
hoidmas on liiva.
Pudiseb teri...
neid haare ei riiva.
Pakume sõbrale
avatud kätt.
Hinnaks on, teadagi -
hüvastijätt.
/Mari*Uri/
Ühel ööl tähtede all,
Maad kattis esimene hall,
Mere kohin kõrvu puutus,
Siiski oli millestki puudus.
Oli see hellus ja hool,
Ehk mõistmine või Validool?
Täpselt enam ei tea
Kuid seal kaotasin ma pea.
Ta jäi nende mändide alla,
Ja rannaliivale,
Su käte vahele ja
Sinna, pargi rajale.
✪Vabas Õhus✪
Täna vabas õhus
Sõpradega taevas keerlen
Täna vabas õhus
Suhtlen vabas keeles
Õlled,sõbrad,rannad
Eelmisest suvest veel on meeles
Tripib kuhu tahame
Pole keegi ees teel
Nii me kõik koos
Palju on ees veel
Ilus suvepäev, päike, soe meil õhk on
Veeta sõpradega aega
Sellel püsib põhirõhkond
Ja kõik mis täna toimub
Jääb tänasesse päeva
Kes,kus,mida
Ära tühjast pead vaeva
Täna oma crew seltsis
Tunne nagu oleks taevas
Aga perse võõrad veltsid
Muredega end ei vaeva
Ja kõik kohustused jäevad
Homsesse
Päeva!
Me pidutseme,tiirleme
Loome oma ga .....
peegel
ennustan tulevikku su silmadest
peegel
ei armu sa kunagi
aga ei põle ka tules ega upu vees
pisaraist rääkimata
hinge leppimine
võib kaua aega võtta
enne küll pudised liivaks kui vormud
kiviks klaasjaks
mis tahub ja talub
talub ja tahub
täiskuuööl neljapäevasel
mil su tütarvõrs näitab näpuga kuule
lausudes tead - see on tegelikult must auk
libainimeseks muutud
ja igavesti
nooreks
armastad elu
nii palju kui võimalik
nii vähe kui vajalik
nii palju et pidulik
nii tasa et salalik
Sanya
Minu kuld
Kus on minu rahapuu,
mille otsas kakaduu
ajab mulle kägusid
ja muneb unenägusid?
Mul on ainult raha-auk,
mille kaevas panga-mauk.
Sinna sisse astud tihti,
kui ei märka oksakihti…
Aga minu kullaliiv
on hoopis iga ajaviiv!
Looja loodud siia ilma.
Valgub südamesse, silma.
/Mari*Uri/
Torm
Mind ümbritseb vaikus, ei ühtegi häält
Maailm on hääbunud uttu
See on nii kõle, kustunud lootuse hääl,
Täis hääletut piina ja nuttu
Vaid mererannas, enne tormi
Kõik vaikib hetkeks ja siis...
Oled sa tuule oma
Nii tühi on hing
Nukrus on lendab tuulde
Torm lükkab ümber üksinduse seinad,
Ükskõiksuse tumedad talad
Ma luban end tunda jälle
Tormilindude lennust
Nopin oma unistused
Need, mida teised ei taha
Need, mille teised jätavad maha
Hallide kivide sekka
Kurvalt kaikuval rannal
Lõikheinas lebavana