Sõnale liiv leiti 240 luuletust
Ainult Sina
Vajutan mõra taas siledaks kiviks
Varjutan järvevee eredaks sinaks
Leegiga kirjutan vee peale nime
Mulle mis püha ja sulle nii tuttav
Ei, sa ei tea minu lummavat maailma
Pole sa kuulnud ta mahedat kaja
Õhtu eel hämaral kastesel ajal
Tallatud heinatee kaebuse najal
Teegi on üksi ja vaevas kui lookleb
Ristides jõge, mis järvesse voolab
Teeäärseid kive ma kuhjaga korjan
Kuldsesse liiva neist ehitan torni
Sinna ma vannutan põleva hinge
Südame peidan ja hinguse tõmbe
Möödudes minust et eales ei reedaks
Armastus sõprust, mis põimib me teesid
Nii las see jäà .....
Õe tuba
Vaikseks kõik on kodus jäänud
Liiva mõõdab luitund kell
Sahvris viimne leivajäänus
Hiirtele näib jäävat veel
Istun keset tuba halli
Vihmamantel tilgub veest
Aknast sisse hämab päikest
Nukrus ujub vannivees
Seal ka roosiõied laotand
Käsi hoolas kellegi
Mitte mulle, seda tean vaid
Pole tuba minugi
Vaikseks sumbunud on elu
Õhkki seisatades heitleb
Iseenda kujutelma
Taban jälle seinakella
Aeg on närind seina augu
Krohvi pudenema pannud
Õlimaalilt laenand toone
Kuid ei sellest keegi hooli
Ootan, ootan, tean, et ootan
Oleks tore teada veel
Keda tege .....
Siis, kui kõik on lõppemas
Vaatan kohvrit seina ääres
Ta on tühi – veel on aega
Unistuste korjeks liivast
„Ära mine“ – keegi öelda
Mulle võiks, ent hüüet pole
Naeru saatev nutt on tore
Midagi jääb puudu, tean
On sul kurb kui mind ei ole?
Tegelt, see ei koti enam...
Kohver, kingad, karp – kus kindad?
Täna sajab, veidi külm
Nii vara tõusta hommikul
Just lõksus uks, sa astud sisse
Pettund silbid näo peal
Vaatad kohvrit – mind ei näe
Kaotan sõnu, õiest lehti
Kisub välja aja kulg
Tiksuv kell mul käib nii pinda
Tulid homme, eile kaod
Või kui mitte, hajun ma
Nü .....
Vanne
Magus kaste Sinu huulilt
Viivituse kõrge hind
Kauged sammud – keegi tuleb
Anun sind, mind ära vii
Põgenegem sellest maailmast
Peitkem liiva alla pea –
Kaugemale pole jaksu
Kaugemale me ei saa
Sinu sõnad, lahkuv heli
Sureb, kaasa Elu viib
Kui sa lähed, leia ruumi
Haara kaasa minu Hing
Tuled kustu, kardin ette
Lava mängu alustab
Osatäitjatest ent puudu
Sinu suudlus armastav
Seisan üksi keset Kõrbe
Ãœmber sahisemas liiv
Kunagi siin seisis Caesar
Dantet Saatus mööda viis
Mul on tunne, ühte ringi
Põrgusse ma pääsesin
Näitemäng ei paku rõõmu
V .....
Hommik
Sirutas laiali tiivad
Õhkugi lükkas end maast
Õhus ent püsis vaid viivu
Põrand kui tervitas taas
See oli hommik ja kõle
Taas tundus maailm tema ees
Marmorist loss rebes liivaks
Liiv aga kõdunes maaks
Maad oma suuga ta riivas
Pühitses palvetlust peast
Ohkas veel korra ja uinus
Ning lõpp, nii magus, tal käes
Vabadus
Oma raskes tunnete ahelas,
näritud vaevast ja tumedast kurbusest,
masendus kriibib kurgus karedas,
kuid pole pääsu ses't koledast tundmusest.
Sügavast pilkasest pimedast
end teele sunnib see hing.
Nägu uhutud pisaraist kibedast,
sest aina kitseneb eluteering.
Võttes kokku oma nõrkenud jõu,
rühib ta läbi nii tule kui vee.
Murrab tormi ja kannatab kõu,
lõpuks tunneb: leidnud on tee.
Nagu liivateragi pärlikarpi poeb,
et seal koonduda iluks säravaks.
Nii ka hing, kes end päästetuks loeb,
tunneb südames lootust tärkamas.
Ja leiabki väsinud hing oma rahu
.....
Mälestus noorusest
Istusime koos rannas, jalad liivas
Tuul ja lained muresi eemale viimas
Päikesetöusu ajal, kuigi ta alles just loojus
Puutusid meid päiksekiired, nendega soojus
Kallistasin örnalt ja suudlesin sind huultele
Me nahk keskendus üksteise puutele
Su silmadesse pikalt siis vaatasin
Sa küsisid, kas armastan sind, ma jaatasin...
Tanel Saar
Ãœksi, aga kahekesi
Üksi on mõnikord hea
koos olla tunduvalt parem
kaugusekartus, ma tean
oleme. hiljem või varem
igatseb käsi su pihku
minagi embusse, kaissu
hirmud? ma köidan need vihku
hoolin. ja usaldan vaistu
tunded, need annavad tiivad
igatsus. aga me lendame
aeg sõelub kividest liiva
võta ja jäta mind! ENDALE!
Heliriin Puistamaa
Mere embuses.
Jalutades päikeseloojangul vees,
näen veel oma varju,mida
mõttes kättesaamatult taga ajan.
Tunnetades olevikku,näen lendamas kajakaid,
kelle hääled hämmastavalt
võimsad ja intelligentsed.
Istudes juba jahtunud liival,
jälgides päikese ja kuu vaheldumist,
kostuvad lõokese hapral sosinal
tormilised lained,mis tunduvad
rahutud ja raevus,ent väsinud.
Võttes sammu hämarusega,
hõljun ajas,kus lainete taltsutajaks
on rahu,
vaikus,mis hõlmab endaga kogu mere.
Laman vees,mis on külm ja kõhe,
silmitsen tähti,mis tunduvad olevat käega katsutavad,
ent siiski nii .....