Sõnale liivakell leiti 13 luuletust
liivakell
elu teerajad olematuks kulutanud kingad
edasise jäänud aja pead läbima paljajalu
eilne saanud tolmuks mida sisse hingad
väikesed kivid põhjustavad hirmsat valu
kui astud puruks neid oma talla all.
tilgatumaks joodud allikaveest lähker
räbalaiks kantud hinge ümbritsevad riided
unetult lahtise tähistaeva all vähkred
pingete põhjustatud vaimse vaesuse käes piinled.
ainsa küsimusena peas tüütu kärbsena tiirleb
kas olen oma varjust üle hüpates siis parem
pilk igatsevalt möödanikus igatsust piidleb
lootes kogeda veel õnne olemasolu nagu varem.
elu teeraj .....
Olematu
Tulevik on juba minevik
Läbisin selle hetkega
Täna on juba eile
Kuid
Selles võib veel kahelda
Pole mõtet ära joosta
Aeg püüab mind kinni
Isegi kui sulguksin
Oma privaatsesse ringi
Valisin kirju
Kõige lühema sain
Seda üritades põletada
Piinas mind pain
Läksin siis sillale
Proovisin uuesti
Järsku kõik leekides
Mida ei kuulegi
Kujutad ette
Tulel pole häält
Kuid äkki see vaid mõte
Ja tegelikult väär
Sild põles ära
Takistus on läbitud
Mis järgmiseks
Täielikud hävingud
Jään ootama
Mul on ju aega
Veel niikaua
Kuni liivakella ei riiva ma saega
.....
SÕIT
Armastuse kiirteel
vilkalt möödub aeg
kuni põleb leek veel
õitseb rahuaed
Elukella tiksumine
kõrvu kostub tasa
südamega vaatamine
teelt ei astu maha
Ootamatu leinakisa
liivakell on tühi
lilleaias palud lisa
pisarsilmi küsid
Säravalge nimbus
nüüd vist ongi kõik
lõpuohke hingus
algab viimne sõit
palee
pudeli põhjast
peegeldub lootust
et ehk liivakell saab tühjaks
ja lõppeb see ootus
lõpuks elu muudab kurssi
ja võtab suuna parema
või läheb kõik jälle vussi
ja õiget näen taas valena
ei leia enam oma teed
eksin ära iseendas
seda segast paleed
silmitsen kui lõpuks taevasse lendan
Muretu
Muretuid päevi olemas pole
mitte ühtegi pole
kui ainult siis hetked
väikesed
Kui saaks olla üks päev
ühes kohas
kellegagi
ilma et mõtleks
ilma et peaks
ilma et vajaks
Kas see oleks muretu
sest tead
et hetked kuluvad
meeletus tempos
nagu liivakellaliiv
Saaks nii et elaks
igas uues hetkes uue elu
igas hetkes
"Tere ma sündisin"
elada kasvada küpseda surra
"Head aega ma lähen
järgmisse hetke
kohtume seal"
Oleks vaid see viimane hetk
kui muretseks
kahetseks
ehk isegi nutaks
mõtleks ja tunneks
oleks kurb
teaks
et järgmist hetke ei tule
Aga päev .....
Viimane kabe
Üks kaunis naine tuli tantsides me tuppa
üks kaunis naine tuli üleni mustas
ta kohal siis, kui tahetakse tappa
meid õhusuudlusega kostitas;
kuid oma naisega me teame saatust
ja sellele me alla ei vannu
leer peab oma staatust
ta olemasolek tragöödias järjepannu;
ta ütles, et me omi elu ei muuda
ründama tuleb kurjus
liivakella tagasi keerata keegi suuda
häda, et inimesel seda teha nurjus;
me näinud ennegi viimast valgust
me mõlemid, kui infarkt niitnud
kuid, misiganes nüüd juhtub paugust
pole me armastust miski matnud;
me oma kodu ei loovuta
olgugi, et pü .....
veel midagi teismelise east
sa veel ei vaata
kuis tühjaks voolab
elu liivakell
jah kardad
hinge haavad
kus varjul surma pelg
veel maitsta tahad
elu hiigelkarikaist
olla sellest vaba
sind Jumal karistab
aega pillates
et seda laristad
tean see hetk kord tuleb
kui kustuvad kõik tuled
on tühi liivakell
ma enda järel uksed sulen
hing täis nuukseid meel hell
aga see tunne läheb õnneks mööda
Valge roosi päev
Liivakell niristab tunde,
koldes miilavad halud.
Mu kuningat painavad tunded
ja põletab hingevalu.
Aga pajatsit vaevab uni.
Oma isanda jalge ees
vähkreb rahutult hommikuni
halva unenäopildi sees.
Valgeid roose kingiti neile.
Öeldi: "Kallis komödiant,
kõik ilus otsa sai eile,
tule tuult püüdma, lunasta pant!
Siis kuningas puhtaks saab süüst,
ta palgeil on jälle rahu,
täitub unistus narrirüüst,
mis kahjuks selga ei mahu,"
Silmitseb, kui ärkab üles,
oma kuningat jahmunult kaua,
tolakostüüm kellel süles
ja kimp valgeid roose laual...
Armastus pole kuskile kadunud
kuigi kõnnid juba pilvepiiril
endast märku siiski andnud
korduvalt oled unenäoriiulis.
Röövis koosolemise õnne meilt
liivakellas armutult pöörlev vanadus
tabas südant märklauana meeleheit
lahkumishetkel kingitud kallistus.
Särama jäi hingele taevatähena
näitamaks kaugele teed kuhu lähed
Sulle kunagi järgi tulen ma
et viibida igaviku üksteise lähedal.
keeran ümber liivakella
keeran ümber liivakella
paberile kirjutan tühised
mõtted et saada tühjaks
ülemäärasest koormast.
pliiats puudutab hellalt
sisemuses poognaid ühiseid
mis mõistuse, südame ja
hinge kokku vaikides seob
mind kogumikuks üheks ja ainsaks
nõnda pole lakanud ma soovimast
paremaks olemist proovimast.
ajavoog
Miski ei suuda peatada ajavoogu
nagu jookseksime elust läbi
jättes maha vaid mälestuste varjud
ning tunnete kogumiku mällu.
Keda tundsid eile
ja pidasid sõbraks
tänaseks jäänud
nimi merest uhutud
meenutuste liival.
Peataks korra liivakella
keeraks tagurpidi aja
elaks läbi videvikust
igaviku mis endasse
lapseliku õnne toona
isekalt küsimata neelas.