Sõnale lilled leiti 339 luuletust
Jalutuskäik metsas
Kui läeks õige täna metsa,
sinililli noppima,
ülastega tutvust looma,
lihtsalt niisama kepslema.
Mets täis vidinat on täna,
nii ilus kõrval kuulata,
armas on ka metsamüha,
soojalt südant silitab.
Samblasüles on veel lund,
pole maasikate, mustikate tund,
Pistaksin neid põske mõnuga,
kuid selleks aeg peab olema.
Taevas pisut pilvi üles korjab,
laseb alla vihmasagara.
Pärast seda nii hea on olla,
tulen ikka metsa rõõmuga.
Tärkab uus kevade
Kas tunned,
kuidas kevad
vallutab su südame!
Kas tunned,
kuidas hingab maa,
mis must ja mullane!
Kas tunned rõõmu sest,
et taas on kevade?
Noppida sul võiksin õie,
mis nii taevasinine
ja lume alt tooks välja lille,
ühe valge ülase.
Mis paremat ma saakski teha,
sel kaunil kevadel
Kõik õitseb ja ei närtsi ära,
rõõm su südamel!
Varakevadel
Kevad puudeladvus piilub,
mahe tuul teda meelitab.
Varakevadele tuulesilma pilgutab,
õrnusi huulilt sosistab.
Jääpurikatel nüüd põli on läbi,
suureks paisuda räästa all.
Lumememm,kes õuel veeretatud,
oi,kui palav hakkab tal!
Kevad lumehange noolib,
peitu poeb ta rüppesse.
Vähehaaval päästab valla,
kevadised suurveed.
Kevade sõber päikene,
tõttab appi temale.
Oma soojad päiksekiired
pillutab üle kogu maa.
Orus,aasal,metsas laias,
pidu võib nüüd alata.
Ülased ja sinililled,
kuulutagu kevadet!
Rändelt tulnud linnukesed,
peatugu nad ikka si .....
Vana mees istub pingil
Vana mees istub pingil
pühib silmist pisaraid
Ei tuule süü ole see,
et silm nõnda vesine
Südames ta nutab
nuuksugi ei tee
Hingest laseb lahti
kõik, mis haiget teeb
Võtab põuest foto
väriseval käel
Juba käes on õhtu
Samme seab uus päev
Pink on rohtu kasvand
koos mälestustega
Rohus mõned lilled
veel tuules õõtsuvad
Lillekekimp
Lillekimbus õied valged
õied sini-sinised
õisi punaseid on rohkem
armastan ju kõiki neid
Lillekimbust rõõmu tunnen
eemal lendab liblikas
Kas ehk võtsin tema õie
või niisama tiirutab?
Lillekimbust lendleb õhku
lõhnu, mis nii magusad
Mesimumm on valind nupu,
õie kõige kaunima
Vanaema, kaunishing
Mu vanaema,
kaunishing,
jäi vanaduse varju.
Temast jäänud tühjusega
tänini ei harju.
See oli juba ammu,
kui hea mälestus ta mattis,
lillepärja valgusega
igatsuse kattis.
Siiski mäletan ta samme,
toovaid trepist üles,
tasakesi tatsudes,
käes toidukott ja
süles
armastus, mis mulle tõi
ta soojuse ja hoole...
Vanaema kallis,
täna
naeratan Su poole.
/Mari*Uri/
Kodu kontor
Tursunud silmadel kaifin
poolunes veedetud ööd
ülemus kärsitult skaibib
miks lõõskan ei ole veel tööl
Minu diivan mu kontoritool
elutoas töökoha reeglid
tõusen püsti ja olengi tööl
ümber istuvad kallid kolleegid
Öisest olengust targu ei vaiki
julgeb teha siis tunnistab mees
Juhan Liiv mulle kesköösel skaipis
et üks helin on rinnas tal sees
Poolunes ent peaaegu kaine
mu kõrvades kõlas ballaad
üle aegade igatsus paine
tahtis lilli ja isade maad
Miski uinunud laulikut rõhus
raskeks koormaks on rinna peal haud
Ei saa puhata õndsuses rahus
kui ee .....
Lilleturg
Lilleturgu lilli ostma,
lähen oma pruudile,
lilleturg nii suur ja kirev,
valimise raskeks teeb.
Lillemüüjat pole näha,
ootan,äkki märkab mind,
sealt ta tuleb,lilled süles,
lille-löönud on ka end,
juustes sinilillekobar,
silmad helesinised,
suu kui roosinupp,nii kaunis,
tere,ütles minule.
Lilled valitud sai välja,
kaks ilusat kimbukest,
lilled viin ma pruudile,
armund olen lillemüüjasse,
lilli võib ju kinkida kõigile,
südame ainult ühele.
Trill ja trall metsa all
Kurekellad helisesid,
käokellad kukkusid
hiirekõrvad kikitasid,
kullerkupud kudrutasid,
varsakabjad kallistasid,
võililled vadistasid,
sinililled edvistasid,
nurmenukud tukkusid,
piibelehed piilusid,
ülased üllatasid,
lepalinnud leppisid,
tedrekuked mängisid,
kägu kukkus omal viisil,
orav takti nagistas,
öökull öö unustas,
lepatriinud luuletasid,
mesimummid maiustasid,
siilipoisid sihverdasid,
rohutirtsud viiuldasid.
Oli see vast trill ja trall,
metsa all.
Ära veel tule
Iga kord kukkudes kasvatan tiivale
veel ühe sule.
Iga kord tõustes kirjutan liivale:
Ära veel tule!
Ära veel lasku, sest päike on pesas
ja pikutab koit.
Ära veel valgu, sest linnud magavad kesas,
seemneis valmimas toit.
On pooleli puudeta pargid, lahtised katuste kivid
ja värvitud villad,
viltu teeristide piirete rivid, lilletud veerede peenrad
ja lõputa samblased sillad.
Veel on hingeta uksed, ilma raamita avata aknad
ja peeglite pildid,
kuldvõtmeta lukud, suure alguse täheta
nimede südamesildid.
Ära veel tule, sest salaja seotuna keegi vabalt
ei lenda, ei .....
Suvi
Suvi istub päikse sülle,
lillepärjas pea,
pistab varbad sooja järve -
sulistada hea!
Laseb lapsed jälle lahti
mõnulema randa:
nad ei jaksa terve aasta
koolikotti kanda!
Suvi külib aias, metsas
igat sorti marju,
katab põllul kauni laua,
pakub lehevarju.
Suvi mängib ilmadega
vahvat pilvekeeglit...
Vihm ja tuul ja sinitaevas
tunnevad ta reeglit.
Suvi pakib rännukohvri,
milles kõige algus,
täidab päevad rõõmudega,
naeratuseks valgus!
/Mari*Uri/
Noodid kevadpäeva ...
Nüüd kevadele valla taeva värav,
jääb päikesele luua, loodus särav.
Ta tuleb - hilju üle metsa , aasa ,
toob roheluse, lilled endas kaasa.
Sealt kõrgelt , hõbe - pilve piiril,
imeline alla kostab , rõõmutrall.
Üks vigurlennu parimaid piloote,
lõoke , kevadpäeva lõõrib noote.
Hansi!!!
Kevadõis kannike ...
Talveunest me kodumaa ärkab,
linnulaul , rohelus , lilli tärkab.
Kingid kaunid päikeselt need,
süda rõõmsam, kutsuvad teed.
Meelitab kevade minema õue,
valgus energiat laadima põue.
Jälgima ilu , mis looduse sees,
liblikaid õhus , elu mis vees.
Põhjas ootad , soojust kui ime,
pidevalt külm , väljas on pime.
Kevad kosutab südant , hinge,
võtab mured , maandab pinge.
Õiekest märkan nüüd väikest,
kannike siin , tänamas päikest.
Kummardab , silmad on maas,
kuis lõhnab see kevadõis taas.
Puhkeb pungana õnne ootus,
helge homse , saatuse lootus.
Elu .....