Sõnale lilled leiti 346 luuletust
Kevadõis kannike ...
Talveunest me kodumaa ärkab,
linnulaul , rohelus , lilli tärkab.
Kingid kaunid päikeselt need,
süda rõõmsam, kutsuvad teed.
Meelitab kevade minema õue,
valgus energiat laadima põue.
Jälgima ilu , mis looduse sees,
liblikaid õhus , elu mis vees.
Põhjas ootad , soojust kui ime,
pidevalt külm , väljas on pime.
Kevad kosutab südant , hinge,
võtab mured , maandab pinge.
Õiekest märkan nüüd väikest,
kannike siin , tänamas päikest.
Kummardab , silmad on maas,
kuis lõhnab see kevadõis taas.
Puhkeb pungana õnne ootus,
helge homse , saatuse lootus.
Elu .....
Kevad ja rott
Kevadel kui tärkab muru,
rott see nina välja pistab urust
rõõmsalt hõiskab küll on soe
suisa kevad põue poeb.
Sibab ringi siia sinna
kauneid lilli nuusib nina.
Sinililled, kellukesed,
rott see supleb lillemeres.
Kui ta lõpuks ära väsib,
mättale jääb tuttu rott.
Päike ikka soojalt paitab
rotil uinuda ta aitab.
Perekonna rahula ...
Kask leinab , kalmu kohal lehekullas,
eemal lillevaibal , kõrgub vana tamm.
Ta võimsas kroonis , mustas mullas,
tõusnud esivanemate põrmust, ramm.
Kord puhkan minagi , ses kalmuaias,
kui maailm siia ei vaja enam mind.
Puhkan elutööst ja vaevast lilleaias,
kestvat rahu hoiab püha kodupind.
Mis loeb sul , kui päevi vähe antud,
miski sinus muutub haaratavaks taas.
Oled uues vormis igavikku kantud,
kas puuleht oksal või lilleõied maas.
Emadepäev
Emadepäev,
Lastega isasid näen.
Kes kooli kes lasteaeda,
Pikemalt pole aega kaeda.
Oot ei täna ju pühapäev,
Minevikku näen.
Kuid Emadepäev,
Isasi ja lapsi näen.
Suured ja väiksed,
Koos kõrvuti käikse.
Minnakse üht suunda,
Et Emale lilli tuua.
Austad oma ema,
See sinust kena.
Austa kogu aja,
Mitte ainiti kui teda vaja.
Hoia,hooli, mõtle,
Ära karda, ütle.
Ta tunneb sama,
See pole tava.
See on armastus,
Ema armastus.
Emake
Ema need lilled
nopitud said.
Sealt okaspõõsa alt,
ei kartnud ma enam seda
okka tehtud valu,
kartsin valu jääda ilma,
ilma jääda sinust ema.
Kaotada su teadmatult järsku.
Samalajal kui pingutan
kaugel eemal,
et tõestada,et suudan ja hoolin
näidata, et täidan kõik sinu soovid,
mida väiksena lubasin.
Lubasin saada rikkaks
ja kinkida sulle maja,
maja koos uhke auto
ja tagataskus lennupiletiga
soojale maale,
kuid juba said sa
kõrgel maja, uhke auto
ja lennupiletit polnudki vaja.
Värvililleline keeleliigutus
Päikselises ilmas kannan musta -
vihmas hoopis mitmevärvilist...
Poest saab igat sorti rõivaid osta -
ärme näita nägu närvilist!
Looduses pastellilikud toonid -
harva kohtab silmatorkavat...
Seda kaunimad on õiekroonid!
Vaid sügisel näeb meelisorkavat.
Talve taustal iga laik on ilus -
soojalgi on oma sulnis värv...
Varjudelgi - valguses ja vilus -
ära puhkab küllastunud närv.
Päikesega armastan ma musta,
pilvisega mitmevärvilist...
Värvililleliselt kõigi eest võin kosta -
sullegi peaks punast tooma vist!
<3
/Mari*Uri/
Kes tegi lapse?
Kes tegi lapsele need kaunid kulmud,
kes andis lapsele ta moosisuu?
Kes valis lapsele need kommipõsed,
kes kikitas need kõrvakuud?
Kes tuletas need tantsujalad,
kes kinkis lapsele need kallikäed?
Kes pani lapsele ta plõksusilmad,
kes tekitas need õlamäed?
Kes voolis lapsele punaseks vere,
kes sättis paigale ta patsipea?
Kes peitis tema sisse tilgamere,
kes lükkas pärlitesse hambarea?
Kes jagas lapsele ta jutukeele,
kes nipsas näkku selle naljanina?
Kes külvas talle tema lillemeele,
kes maalis mänguliseks maailma?
Kes noodistas ta hääleviisi,
kes mõõtis .....
mesilanna
oskan vaikust
oskan
maha-pilku püüda
oskan kallistada
ilma
kaela vajumata
oskan sosistades
nimesidki hüüda
valdan täppis-
teadmist
punkte tajumata
palun - istuta mu ümber
õlelilled
need ei närtsi
ega longu-koltu-kao
sulle kingin enda
vaimustuse mille
sisse puhun
koitusid
ja ao
Sanya
Varuda mida...?
Varusin vaistu ja
varusin vett,
läksin rändama metsadest läbi.
Korjasin kastet ja
lillede mett,
pihku poetasin õnnekäbi.
Nii tundsin ma teed
ja eksisin vähe,
puud olid sõprade sõbrad...
Lehtede sõnumeid
lugesid need,
tõe jälgedel hoidsid põdrad.
Varusin vaistu,
kandsin pärgasid peas…
Nüüd olengi metsadest läbi.
Aga varuda mida
inimloomade seas -
...kui ettegi juba on häbi?
/Mari*Uri/
Emake hellake
Emake hellake, lilli sul toon,
kuid ma ei tea veel, mis nelk on või roos...
Meelespead väikesed, kastetilk sees -
palun sind, võta vastu need!
Täna suur kringel on meil laua peal,
sest sünnipäeva me emake peab.
Lauldes nii õnne nüüd soovime koos:
olgu su pidupäev lõpuni hoos!
Teadmata autor /Mari*Uri/
Emale
Ema need lilled on sulle,
tänama ei pea sa mind.
Ole olemas sa alati,
siis teen maitsva salati.
Aega oli küll vähe ,
aga luuletus jäi pähe.
Nüüd ma loen selle ette,
et ma ei kukuks pärast vette.
Tordi tõin sulle ka,
rõõmus olen nüüd ma.
Aga varsti tuleb veel,
jälle uus ja ilus päev.
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....
