Sõnale lilled leiti 345 luuletust
kuidas saad sina
ammu olen
hakanud endalt küsima
kuidas saad sina
lasta endasse jõena voolata
päeva kuldsel valgusel
lillede õitsemisel
lindude varju libisemisel
üle su päikeses küpsevate
õunte ja pirnidega aia
kui taevas ja maa on
pahvatustest kogu aeg katki
surm klaasistund silmadega
ei lase ajast lahti
oo elu haljas nurm
vastu mu põske
su hõõguv hurm
Vaasi nukker olemus poolikus olekus
Tühi vaas, mis vajab täitmist,
jah ka minus puhub puudus.
Ma tunnen üks pool vajab leidmist,
üksindus nõuab ju suudlust.
Tühi vaas ma olen,
mitte eriti tore ega kole,
kuid üksi siiski üsna hale.
Täidaks keegi mu hingenõu.
Ja lilled väljas õitsevad nii vabalt,
ent mina määratud olema koos.
Nii õel kättesaamatu sümbioos,
et üksi pean närtsima ja vagalt.
Ega mina ei küsind, et oleksin vaas,
ka mina oleksin võinud olla nende seas,
kes saatusest kasvavad nii eraldi, prii,
kes kunagi ei tahaks, et neid elustaks vesi,
mida vaevu on puudutand elugi.
.....
Lilleõis
Kas tõesti lilledes saab näha seda ilu,
mis on ürgne, olles ajast aega siin,
tärgates ka siis, kui kõikjal vilu
või kuuma kätte oma õied viib.
On peidus igas õies oma lugu,
igas seemnes talletatud silmapilk,
mõni imetleja seda kõike tajub,
teine lihtsalt õie varrelt korjabki.
Olles metsik roos või koduaia tulp,
pole tähtis, millest kasvamas neil juur,
neis varjul hetki, mälestusi terve hulk,
mõni veidi väiksem, teine jälle suur.
- Tarmo Selter -
2023
Sa suudad veel
Istun aknalual,
mõtes lilled ta haual.
Ma ei taha sind kaotada,
tahan sind armastada.
Ära ütle, et see hüvastijätusuudlus,
istu minuga männisalus.
Ära mine, sa suudad veel,
oled kõigest eksinud eluteel.
Kuulen su hingetõmbeid,
kuula mu lauseid.
Armastan sind,
nagu sina mind.
Veel hing üleni on juulis
neid hetki
praegugi veel tulemas on
kus kardad suve hukku
päeva keerata tahad
lukku peatamaks
õitsemise ruttu
ilu pillavat muutumas
lillede närtsimiseks
metsade koltumiseks
põldude tühjuseks
kauguste mattumiseks
halladesse uttu
vaikust lõhkuvateks
hanede kätsatusteks
pikkade pilvevagude all
ees kui pikk hämar talv
Ärkamine uuele elule
Vaata kuis loodus taas puhkend õitsele,
kui kamaluga värskust haarata sai endasse.
Lilled täies õiteilus löönud hiilgama,
puudel pungad uuesti puhkema.
Päike salamisi kulda korjas juurde,
soojad naeratused pilvist välja tõi.
Vahest ärkamegi ellu uude,
sest loovust tuleb aina juurde.
eile õhtul
õhtu rahu õhkub
päiksest soojaks läinud
tee äärselt männi tüvelt
põllult kus rukis
loob endale terades pead
ülal vihmast tühjaks
jäänud pilvest sellest
et ööselgi aias
õitsevad lilled
suugi enam ei küsi
see kõik on milleks
kui saanud oled
teiste kõrval samuti
päikses avanenud lilleks
Sünnipäev
Kallis sõber!
Soovin Sulle südamesse päikesesära
ja tulikuuma armastust!
Oled minu vastu olnud alati kena,
sõbralik, hoolitsev ja truu.
Täna kõik lilled õitsegu Sulle,
sel kaunil lahkel suvekuul!
Las kurvad pisarad voolaku merre,
et paistaks alati särav naeratus suul!
Sünnipäevaks palju õnne,
soovib Sulle üks sõbrake truu
Lõpetamine
Koolitee on läbi saanud,
kätte jõudnudki see hetk,
koolikott saab varna pandud,
silmis pisarate helk,
meenutades kõike seda -
veidi halba, veidi head,
õpetajat lilledega
ikkagi Sa meeles pead.
Uued teed nüüd avatud,
on otsus Sinu teha,
leides töö või koolgi uus
on valitud Sul juba,
luues võimalusi elus,
katsetades piire,
mõni hetk on vahel valus,
kuid see möödub kiirelt.
Iga otsus Sinu teha,
elul näita suunda,
nii saad tulevikku näha,
olevikku muuta,
olles ikka Sina ise,
läheb kõik siis hästi,
õppetunnid elulised
läbi käidud varsti.
- Tarmo S .....
veel selle õitsemisega
siis kui kasel lehed
kasvanud on suureks
all järve ääres rohus
avanevad tulikate
kuldsed õied
sa sellest ikka veel
hammustad huulde
et ka tulilled kaovad
tähtedena tuulde
*
rõõm mind täidab
aina lühemaks jääb öö
päike hetki hahetuses
juba läidab
magada et saaksin
valgus kardinate taha
tuleb peita
või temaga ühes
voodisse heita
*
veel selle õitsemisega
koos saad olla
meel sihitult sinna
ja tänna ringi ei kolla
Dr. Dog - Where’d All The Time Go?
Üle pilvede olid kaljud
Üle pilvede olid kaljud
Armastus liigub läbi minu
Ja sügavikku
Kuhu aeg kadus?
Hakkab lendama
Vaata, kuidas osutid liiguvad
Lehvitades hüvasti
Ja sa tead, et ma muutun väga unustavaks
Kui vaatan sinu silmadesse
Nüüd ta kõnnib tagurpidi (Ta kõnnib tagurpidi)
Läbi paraadi
Ja ma olen kinni varjus (Kinni varjus)
Varjutades varju
Ja pole võimalust
Koristada segadust, mille oleme teinud
Ta riietub nagu padi, niisiis ta on alati voodis
Lilled haigetele ja surnutele
Ta on liikvel, liiga kiiresti ja liiga aeglaselt
Ta muutub kiviks haiglates .....
Maal*
maal mul ei ole häbi olla mina ise
hoolimata kõigest
mis juhtumas on mu elus
maal ma tunnen, ennast tõeliselt vabana
ja võimalik, et see käänak
saada linnapreilist maatüdrukuks
on mu elus veel ees ootamas
ma ei unista uhketest korteritest südalinnas
ma ei unista inimeste sagimise vaatamisest
ma unistan hoopis rahulikust elust,
kus ma saan nautida hommikust kohvi oma kodu terrasil
mille ise olen lasknud ehitada
ma unistan sellest, kuidas männid vaikselt õõtsuvad
kui kiigel ennast kõigutades
proovin ajupoolkerasid tasakaalu loksutada
ma unistan sellest, et homm .....
võilillede kiiskav kullendav nurm
linnast rongiga tulin ära
jõe voolamisega kuppudes
saada tahtsin üheks
penikeelte vahele
kõrgesse roogu kaduda
pilvedeks vees
aduda on teinegi kulg
taeva all mille omaks võtab
inimene vast alles siis
kui pea on hall
koos olla võililledega
päikese joomises
pojengide pillavas
õitsemises enam
öö et pole pime
sa maha jätad oma nime
kui pähe hakkab
sirelite unund lõhn ja
kobrutav hurm õhtuni
võilillede kiiskav kullendav nurm
elu heldus korraga
sus muutub
üleni vaid helluseks
Emadepäev
Su silmades on naeratust nii palju
ja süda kui päike särab sees.
Sul jätkub rohkelt hoolt ja armu,
oled hingelt õrn, mu emake.
Emake, Sa oled püha,
tähena särad au sees.
Sinust räägivad kõik täna,
taevalael päike kummarduse teeb.
Kõik lilled õitsvad,
linnud laulvad,
ikka Sulle, mu emake,
Ilusat emadepäeva soovin Sulle,
mu armsake, mu kullake!