Sõnale lind leiti 399 luuletust
Võim on kevade käes
Nüüd suur võim on kevade käes,
päike taevas tiirutab, kogu oma väes.
Pilvedest vihma alla vuliseb,
päiksekiir jääd murrab
jäävangis olnud jõgedelt, järvedelt.
Soojad tuuled sõnumeid toovad rändlindudest, kes teel.
Kõik ei jõua koduranda, mõni eksind teelt.
Lilli puistab võimas kevad
üle kogu maa,
puudel pungi pakatama,
tal see võim on ka.
Kas tal võim on rahule,
ses rahutus maailmas?
Süda tunda tahaks ikka,
ikka ja jälle olla kevades.
Pesitsusaeg
Juba üle - eelmine nädal
esimesed kevadekuulutajad aias
lõõritanud oksa peal
omale partnerit mõni vajas;
ning nüüd on hooaeg alanud
kus pesitsus isegi linnas toimub
aga minu aiaski meloodia lõppenud
sest kodukass sammub;
need kiskjad peavad jahti
ning lollid omanikud ei tea
et ärgu lasku kasse lahti
sest lojused piire omale ei sea;
9.6 miljonit väikelindu sureb iga aasta
ja üleilmne probleem jääb püsima
kui teeb koduloom endiselt saasta
sest inimene ei hakka fakti aduma;
hoidke aknad/uksed kinni 3 nädalat
lindude nimel kannatage vingumist
kindlustage om .....
tähe tolmust me ilm ja hing
vesi jões õhus lind
hetk nüüd peata mind
et saaksin
tänus kallistada Sind
*
Oma õele
kummardun emaduse ees
mis kummargil sinus
nüüd on elu kohal
taevalt küsin
mille eest
hetk antaks mulle
nõnda kõrge ja puhas
silmaveega et päeva
oled pesnud
õnnistatud see
kelle läbi see kestnud
kummardun emaduse ees
mis Sinus kaardus elu kohal
tänan et ilmas alles on see
teda ajas olen kohand
*
enne päeva astumist
vennal pesid puhtaks kausis
tolmund jalad
pooleks murdsid
leivapala
Linnupoeg
Leidsin ühe linnupoja
haavatud.
Ta nokake oli sulestikku
peidetud.
Ta siuts oli vaevaline
kurnatud.
Otsisin linnupesa,
kuid ei leidnudki.
Lindu maha jätta,
polnud mul mõtteski.
Avasin oma peopesa,
sinna ta mahtuski.
Siuts, siuts, mu suliskuueke-
Kus su pesake,
kus ema, isake,
kus õde, vennake?
Mul on kodu tilluke,
seal soe ja ubane.
Väike toa nurgake,
pesaks olgu sinule.
Kaitsen sind mu linnuke,
ravitsen ja terveks teen.
Nõnda hing mul härdalt nutab,
tasa laulab, terve metsatee...
midagi kevadist
Linna pargis
armastuse algus
silmi tõsta ei julge
sõnagagi puudutada Sind
nii seisan vaikin
kartes näha
Su nägu õlgu juukseid
kuni keegi sesse
hämarusse tuleb
saan põgeneda
kui äkki õhku aetud lind
Sa punastamas
ei näeks mind
*
kase all kulus
taeva imetilluke kild
sinilill
öö jaheduse eest
õis keskpäevalgi
alles veel sulgund
millal sinul oli viimati
armumiseks julgust
sind haigeks tegi
ta valus hullus
*
kuidas saab olla inimene
üksi kui kallaste vahel
voolab jõgi
taevas täitub pilvedega
lehtib kevadel mets
õitseb .....
Maagiline kotkas
Päevalille põld ootamas sooja
talupoeg ei saa lasta silma looja
kuna on vaikus enne tormi
ja igaüks kardab alarmi;
mis häälitseb linnas
kui kohal on maagiline kotkas
kullast 2 - peaga lind
täis okkaid on ta rind;
idatuulest on igasugu koletisi
kuradeid, 4 ratsameest ja karusi
keda keiser saadab
ja maagiline kotkas nüüd pommitab;
kasakas tunneb linnu häält
mis lendab kohale säält
nüüd vaja kahur pöörata
ja see terror tagasi suunata;
sest kotkas ohvritele erandit ei tee
nokkida ja silmadest tulistada on see
mida idamaa naaber tahab
keisririiki taastada .....
midagi ehtsat
äkki linna serval sööklas
puhked nutma
lume lagust purjus sõimust
tuule käes ripakil aknast
tema räämas tahmund ruudust
et keegi elu su õde
litsiks rämedalt hõigub
midagi ses ilmas
ka kevadega pole muutund
hing vappudes
end tühjaks nutta nuuksub
kuni päikselaik seinalt
teda hellalt puutub
*
ma täna unes
nägin Su pisaraid
ärkasin üles
et kuivatada neid
kuid Sind ei olnud
tuul üksi käis trepil
tõi hangedelt lund
vastu akent peoga virutas
siis aihtus see ime tund
õitsva oksana
mis päeva end sirutas
*
ah millal see oli
lõi metsa lainetam .....
Anna andeks?!
Anna andeks,
äkki annaksid,
et mängisid minuga?
Et ei julgenud mulle ennast avada?
Et mängisin Sinuga oma isa mänge ja ei teadnud, et kordan tema mustreid!?
Anna andeks, et ma
et ma polnud piisavalt
u s a l d u s v ä ä r n e
Anna andeks, et ma ei
usalda.
Annan andeks, et mind õpeteti mitte uskuma ja usaldama.
Annan andeks.
Puhastan küünlaga Su pildi.
Sa oled vaba.
Sa oled vaba tulla ja minna nagu helesinine lind mu aknal.
Tule siis, kui saad.
Vahest luulesilm nutab
Tahaksin luuletada kaunist maast,
lõhnavatest lilledest,
liblikatest aasal,
laululindude sädinast
ja kõigest muust,
mis ilus oleks hingel ja meelel.
Hetkel kõik luuleread,
tulevad mustast ja masendatud
meelest
ja sinna parata midagi ei saa,
sest kõik on meelel,südame peal
ja keelel...
Hoian
Hoian pöialt süütutele
hingedele ilma peal,
kes veel elu raskustele
alla pole andnud seal,
kus on ülemvõimu ihas
valla päästet kurjajoon,
kannatamas mustas vihas
elud piirist kahel pool.
Hoian hetkes hinge kinni
lootuses, et tuleb võit
kaose üle riigipiiril,
mida juhib pime võim
kannustatuna vaid egost,
millel pole kindlat joont,
tuues ohvriks süüta elud,
neist teadmas tõde vaevalt pool.
Hoian hinges hingelindu
sinitaeva laotuses,
saates lootust, rahu indu
sõja poole mõtetes.
- Tarmo Selter -
2022
Puuoks ja linnuke
Üks linnukene toksib oksa peal,
toks, toks,toks.
Lendu tõuseb siis
ja oksal laskub taas,
sest puudub lennupiir.
Pea viltu vaatab,
tiibadel värin sees,
puuoksake tal kaitset pakub veel.
Oks hakkab tuules kiikuma,
lööb linnu oksal õõtsuma.
Lind õhku tõuseb kiiruga,
kuid taevas,see on madalal
ja raskus rusub pilvi.
Nüüd väike oksanääpsuke
on kindel tugi linnule.
Nokitab ja vaatab jälle...
Mida linnukene tunneb
või mõtlen mina nii?
Küllap linnukene tunneb,
mida tunnen minagi.
Tule välja kevade
Tule välja kevade,
aeg on nüüd sul tulla.
Sula ära lumeke,
ei jaksa enam olla.
Vulise kiira-käära ojake,
päästa lillekesed valla,
nad niigi kauaks jäänud on
paksu lume alla.
Sära, sära päikene,
ära kustu eal,
oled energiaküllane,
ei selleta me saaks.
Siruta välja end pungake,
iga oksa peal.
Muru,muru kullake,
näita rohelist pead.
Tule, tule laululind,
tule nüüd tagasi.
Varem võib tulla ka pääsulind,
sest süda tunneb nii.
Täna kevad on nii ilus!
Täna kevad on nii ilus,
päike paistab puude vilus,
teerada valib ojake,
niriseb samblasülesse.
Lilled tärganud on juba,
õitsemiseks antud luba,
puudel pungad punnitavad,
hiirekõrvul kikitavad.
Lindudel on nokas vilin,
kuulda kellukese tilin,
rohutirts veel viiulikeeli nühib,
aeglane tigu,maja seljas, rühib.
Täna kevad on nii ilus,
sõnadest tuleb puudustki!
Äkki on kevad
tärganud ka Sinus,
jõudnud hingesopini!
,
Tasa
Tasa vulisevad veed
nagu tunded minu sees
Tasa ojakene ärkab,
elujõudu endas märkan.
Tasa laulab laululind
Mul igatsus on näha Sind!
Tasa tuul mu juukseid sasib,
nagu tunneks mu hinge ta.
Tasa pilvist vihma sajab,
pisar kerge tulema.
Tasa vahel hea on olla,
ennast nõnda kuulata.
Süda kuulab Sind ja tänab,
tasa tänad Sina ka ...