Sõnale lumehelbed leiti 31 luuletust
Lumehelbed
Lumehelbeid nii palju
taevasse ei mahu.
Langevad, näe vaikselt maha
keset jõulurahu.
Kedagi ei tülita ja
lärmi nad ei löögi,
langevad nii terve päeva,
olla võib,et öögi.
Maastik ärkab hommikul,
ära end ei tunne,
Hinges üha paisumas,
magus jõulutunne.
Tule, tule lumekene...
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel kaua viibida,
ole minu helbekene,
sula südamel.
Tule, tule lumekene,
puudel helkima,
võta nutupilvekene,
lumeks muuda ta.
Tule, tule lumekene,
luigelaul on teel,
puista lund mu igatsusse,
ehi minu meelt.
Tule, tule lumekene,
ära muuda meelt,
kingi valgeid lumehelbeid,
silmal ilu tee.
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel
kaua viibida...
Kui terve maa lund juba täis...
Kui terve maa lund juba täis,
mis helkleb varjundites öösel...
Kui kutsub külla võlulaas,
ja pole ammu olnud lörtsi...
Kui õhk on värske, kange, külm
ja härmatisest valged juuksed...
me ümber valge särav pulm
ning lugu ümisevad tuisud...
Sel ajal kätte jõuab talv
ma joovastuses tema ilust...
on lumehelbed nagu parv
mis tansisklevad tuuleõhus...
See pilt on unustamatu...
on lummatud kõik looduse ilust...
Siin asu, rahu, muretus
Talv sütitab mus luuleinnu...
/20.detsember 2015/
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....
Lumememmed
Lumememmedel on pidu,
neid teede ääres seisab ridu.
Ühtegi sammu nad ei tee,
neil sütest suu, naeratav on see.
Mõnel kaabulott,
mõnel ämber on peas,
porgandist ninad,
mis ei tilgu eal.
Hele päikesekiir
mängleb lumest kuue peal,
kuu valgust kannab juurde,
lumehelbed langevad
lunememmede naerul suule.
Ma tean ja tunnen Sinu valu
Tean, et naeratad mul läbi valu,
Sul süda on nii hea ja hell.
Koju saatsid mind läbi lumesaju,
silmis pisar kui kristall.
Külmavõetud olid pehmed lumehelbed,
väljas paukus pakasetaat.
Hinges pesitses ja hõõgus soojus,
tean, et valu kord otsa saab.
Alles
Alles päike naeratas,
kevadet kutsus ja tervistas.
Nüüd on lumehanged kõikjal maas,
päike peitu pugenud on taas.
Suured, vesised lumehelbed langevad maha,
unustustehõlma vajunud on lumesahad.
Lumememme ehitada võid ju veel,
kui sellest rõõmsamaks muutub meel.
Naljakuu veel kaugel on,
varsti ta tuleb, huumorit täis aprill.
Homme, nii võib olla küll,
et särab päikeseline ilm.
Talverõõm
Loodus lumelilli maalib,
küsimata luba,
võttes külmapintsli appi
miinuskraadidega.
Joonistades pliiatsiga
lumehelbed ette,
enne soojakraadidega
pistes otsa vette,
et saaks lilled akendele,
ilu südameisse,
talverõõmu silmadesse,
meie naeratusse.
- Tarmo Selter -
2023