Sõnale masendus leiti 76 luuletust
jaotan end osadeks
Ma jaotan end osadeks
et oleksin ja -
mahuksin oma olemasoluga
tähtsust omavate inimeste
ellu pidevalt ma ära.
Molekul.Aatom.
Või hoopiski
Tablett.
Peavalu leevendav
aspiriin ja -
paanikahoogusid
masendust tappev
antidepressant -
Seda kõike olen.
Aga kui tühjaks peaks
saama ükskord vaakum
lapselukuga purk -
Kas lendan tühjana prügikasti?
Või saab sõltumatust viimaks
kellestki sõltuv ja leian
minagi lohutust kellegi purgist.
Tühje pakendeid.
Tühje lehti.
Neid ei visata minema -
Taaskäitluses nad
leiavad oma endise
või uue omaniku -
ke .....
Sammalriim
On tööpäeva lõpp,
kuid kui öelda tõtt,
on see nii lõpmatu,
leban sofal õhtuni.
Rahustan närve,
näen erksaid värve.
Pilvel pehmel hõljun,
masenduse nii tõrjun.
Sinu biit nii mõnus,
ümberringi õdus.
Avastasin su meloodia,
kui Darwini teooria.
Mu kõrvadele kui loodud,
selle vaibist ma joobun.
Püüdsid kinni mu sa,
kui olin kukkumas.
Ei leia reaalseid sõnu,
seletamaks seda mõnu.
Kuulates ja mõistes,
aru saades kõigest.
Sulle tänud saadan,
saadan kiituse kaasa.
Väärt loomet jagad,
mida hing vajab.
Valge roos
Sündides olin ma valge roos...
Elu nii ilus kui õnneloos.
Lapsepõlves roosatas mu palg,
Hästi tookord käis mu jalg.
Verev roos sain olla vähe...
Tuli kollane kadedus ja lahkumine.
Lilla indina lahvatas haigusejutt,
Kimbutas töötus,oli masendus,nutt...
Nüüd olen ma vaasis kui purpuris õis,
Elukulg ka imeline olla võib.
Natuke veel ja raugebki hoog ---
Mullast siis tärkab uus VALGE roos.
Hoian endale oma
Hoian endale oma tunded,
Et teid oma jamast säästa
Sest loen absoluutselt igalt huulelt
Et miskit ei saa enam päästa.
Elu vöimust vöimatusse vöida
Lihtsalt löpputusse igavuses söida
Kas on sul üldse mis sind nüüdseks veel köidab?
Kas elu möte on veel alles?
Kas midagi on sulle veel kallis?
Sest minu pärast vöiks pöleda köik mis siin salves!
Kahetsedes kahetsusi
Toites ainult neid masendusi
Otsides neid asendusi
Mis asendaks sind... Sest sa oled ikka veel mu peas!
Väikse tüdruku lõpp
Istub väike tüdruk kaljuserval.
Tüdruk on väga kurb,
õnnetu ja masenduses,
sest pole kedagi ta kõrval.
Pikka aega teadmata suunas
elumere lainetel triivimas.
Kui päästjaid kohe ei tule,
siis varsti näeb teda uppumas.
Tüdruku keha on külm,
sest kaua olnud jäises vees.
Kuid veel on ses eluvaimu sees...
...sammu kaugusel ootamas surm.
Keegi teda ei mäletaks
ja otsima ei hakkaks.
Keegi teda ei tundnud,
taga nutma ei hakkaks.
Miks elu nii ebaõiglane (?)
ja inimesed nii külmad on (?)
Terve maailm magab veel
ja ei näe väikese tüdruku
kurba lõppu pealt.
.....
Halb päev
Ma vaatan aknast välja,
masendus tuleb peale, kui näen
seda sitta suusailma.
Taevas hall ja maa on must
ning tuul tõmbab,
kui paotan oma välisust.
Astun uksest välja. Mõtlen.
Täna näen hea välja.
uued tossud jalas- hind seitse sotti
astun plärtsti otse porilompi.
Sean oma sammud poe poole,
lähen valest kohast üle tee.
Kurb lõpp sellele loole,
sest mus´t üle sõidab BMW.
28.11.2008
Ilma sinuta
Ilma sinuta ma ei saa elada.
Kui sind ei näe,
siis ma kujutan sind ette.
Kui sind pole,
hakkan ma unistama sinust.
Ilma sinuta pole mõtet elada.
Kui sa solvad mind,
hakkan ainult naerma.
Kui sa vaatad mind,
siis hakkan sinust mõtlema.
Ilma sinuta on maailm igav.
Kui sa ei lollitaks,
ei rõõmustaks ma nii palju.
Kui sinuga poleks lõbus,
siis ma oleks alati masenduses.
Ilma sinuta ei oleks ma armunud.
Kui me poleks kohtunud,
ma poleks teadnud sind.
I.R.
Mälestuste allikas
Istun mornilt mõtete metsas, mälestuste allika äärel,
näen sinikaid ja vere plekke, enda tuimaks jäänud jala säärel.
Mu katkised jalad, mind enam siit ära ei kanna,
mulle mitte miski enam paranemise lootust ei anna.
Inimene, kelle pärast jooksen verd, ta on mureta,
kuid mina vindun ja olen mure sääskede pureda.
Kuu peegeldab ta nägu, sillerdab temast allika pind,
puruks rusutud kurbusest on mu rauge rind.
Vileda tuule keerutav hingus,
ta nime mu kõrva vingus.
Kunagi ammu, ta ilusad pruunid silmad,
muutsid ilusaks mu kõige tormisemad ilmad.
Kunagi ammu, .....
Purunenud maailm..
Sõnad on näilikult tühjad,
Pilk nii süüdlaslikult helge.
Südames kahetsuse kuhjad,
Hinges kõik nüüdseks selge.
Mõtted vajuvad masenduse rajale,
Tunded lahknevad raginal kaheks.
Seletusi võib anda ühele või sajale,
Jääda võib sellestki liiga väheks.
Unustuse rajad keerutavad üles tolmud,
Mälestusi sügaval hinges hoides ja peites,
Ununeda võib kõik kaunis, mis olnud,
Meenub alles vastastikku mälestustega seistes.
Nii tühi pilk, nii kaudselt selged soovid,
Nii kibedad, nii valusad pisarate varjud.
Kui selgus selge teadmine, et siiski hoolid,
Miks .....
labürint
oskaks lugeda pilkudest mõtteid
suudaks püsida eksimatult teel
oleks päevad kõik päikeseliselt selged
poleks kurbust mis muserdaks meelt
ja siis sa tuled ja ütled
et unenäos võib olla see nii
sest elus on palju neid hetkeid
mis nii mõnegi masendusse viib
kas tõesti on unistustel piirid
mis lõhuvad meid ennast seest
ja uuristavad me teadvuses käike
mis labürindina meid kuhugi ei vii.
SAATUS
Kui suudaks sõnadesse vormida mõtted
ja sinuni suunata need
kuidas saaks endalt vastuse kätte
miks lahku läksid me teed?
tiirlen reaalsuse ja unelma piiril
otsides vastuseid enda jaoks
alles tundusid päikesekiired
kõik ühtlaselt mustana
unustades ju kaotan ma enda
meenutades silme ees piir
kuhu tahan minna ja jõuda
et hajuks hinge avalust pidurdav piin
elu armastust võtab ja annab
tihti ta sisse ei näe
lootust endas ma edasi kannan
vabaks lastes oma unistuste väe
saatus ei lasknud mul olla
masenduses ja üksinda teel
ta hoolis ja lasi sul tulla
ja tõelised tunde .....
Vabadus
Oma raskes tunnete ahelas,
näritud vaevast ja tumedast kurbusest,
masendus kriibib kurgus karedas,
kuid pole pääsu ses't koledast tundmusest.
Sügavast pilkasest pimedast
end teele sunnib see hing.
Nägu uhutud pisaraist kibedast,
sest aina kitseneb eluteering.
Võttes kokku oma nõrkenud jõu,
rühib ta läbi nii tule kui vee.
Murrab tormi ja kannatab kõu,
lõpuks tunneb: leidnud on tee.
Nagu liivateragi pärlikarpi poeb,
et seal koonduda iluks säravaks.
Nii ka hing, kes end päästetuks loeb,
tunneb südames lootust tärkamas.
Ja leiabki väsinud hing oma rahu
.....
