Sõnale matab leiti 31 luuletust
Ema
Ema on see, kes on alati toeks,
vaikselt, nii salaja mõtteid Sul loeb.
Õhtul sooja kalliga Sind unele saadab,
hommikul taas need kallid Sul kaasas.
Ta ei riidle, kui pahandust teed,
paneb ümber Sul käed, on pärlitest need.
Ta toetab, kui mure hinge sul matab,
Ema armastus suur Sind alati katab.
See on hoopis
Õde esinejat nähes ehmatab
kes riided seljast võtab
pole ta mitte räppar
see on hoopis strippar;
Juku nurga tagant trügib
ühest onust räägib
lapsi musitada on ta stiil
see on hoopis pedofiil;
üks mees pärib patsiendi pikkust
haiglas lesides antakse vastust
pole see arst mitte üks tepp
vaid see on hoopis puusepp;
uroloog teeb kannikale valu
auku topib, mida hetero ei talu
ta pole mitte Dr. Boriss
see on hoopis pepupoiss;
seksimüüa kiidab mehe tilli
aga kliendi pilgu ajab ta villi
kõrval ehmatab kauboi
et sängis see on hoopis femboy;
mutike aias kor .....
Jääs karastunud
Kui vile on puhutud
hääled välja kodust kutsuvad
neid on kokku aetud
pole aimu mida öelda tahavad;
aga vene näost seda näha
öeldakse suurele ja väiksele
ollakse siin, et äraviimist teha
igale riigivaenlasele;
võõras veri seda loonud
nende vile puhub tänapäeval
teise maale ta roomanud
sp. on valu meenutada aastapäeval;
kevadel pääsukesed tagasi tulevad
aga mitte need hinged
mis lõuna asemel idakaarde kaovad
kus on külma ja lumehanged;
jäätunud põrgu ja haud
igaühele, kes seal sureb
läheb kuumaks veduri raud
vaguniukse sõdur suleb;
on nimesi, .....
Emand
Amm laulab ja kiigutab hälli,
vanad silmad vaatavad öist taevast nii halli,
amm laulab ja lapsuke magab,
ööpimedus päeva maha matab,
amm kiigutab hälli, laulab ja vaatab aknast kohisevat merd ja pimedat ööd,
ta hilisõhtul, hommikul, päeval teeb tööd,
amm hoiab ja kasvatab, armastab ka,
võõrast last, keda südame all kandnud pole ta,
amm näeb kõrvalt, kuis rinnalapsest noor kaunis emand sirgub,
juba lapsuke hällist kukekiremise saatel ise virgub,
kuhu lähevad aastad, kui armastad võõra verd,
kuhu lähevad aastad, kui hällilaulu lauldes vaatad öist pimedust ja .....
Valge talv on nii ilus
Valge talv on nii ilus,
enam pole ilm nõnda vilus,
hõbehärmas kuusepuud,
valged lumemütsid igal puul.
Pilvist juurde lund kallab,
valget sära aina kasvab,
maad valge lumi katab,
mured enda alla matab.
Ööd on valged, imelised,
valge kuu ja virmalised,
värvilised jõulutuled,
uut- aastat ootav šampanja pudel
Valge talv on nii ilus,
hinges pimedus on kadunud,
kõikjale nüüd valgust mahub,
valge jõuluaeg on rahul.
Otsustamise päev
Kiskja instinkt on igal elaval
seda ei loeta kihvade pealt
neilt, kes seisavad kahel jalal
meeltest kurja tuleb sealt;
pole enam lihaste pingutamine
merel, õhus, maal surm õitseb
ühel ajal murdub ootamine
tung kõike õhata immitseb;
kahel suurriigi võim koondub kaardil
ühte kohta, mille vaim süütu
ootamatusi on igal sordil
tuumaenergia teemas kinnipüütu;
kasakas pigem end tina alla matab
kui peaks lõppema naabri vaev
kas seenekujuline pilv maad katab
see on otsustamise päev;
piisab ainult ühest nupuvajutusest
metallist kuju pesast väljub
pole enam pääs .....
Kombits
9 aastane tüdruk on oma sängis
mingi asi lookleb ta peal ja taga
ta ei tea, mis mängu ta mängis
päev varem ühe võõraga;
see on kui mälestus, mis ei lase lahti
isegi järgmine aasta pärast kooli
istudes kiigel peab ta vahti
kojuminekust veel ei hooli;
sest mõtted ümber trauma keerlevad
mida kombits hoiab meeles
kehaosad ja sinikad ikka valutavad
pole head kuulda ta keeles;
millal on aeg õige
et oma väärkohtlemisest räägib?
isase puudutus on kui lõige
pubekana valus mälestus nöögib;
iga kord kui ta poiss intiimsust tahab
pigistab kombits kaela ümbe .....
Muutused
Kohutavalt hirmus, kui kiiresti kõik muutuda võib.
Eilsed probleemid tunduvad täna tühised, lausa mõtetud.
Tagasi vaadates enam ei mõista, mis tol hetkel mõtlesid, sest kõik on nüüd uus,
Ise oled targem.
Tõdeda tuleb, et need kõige trastilisemad muutused tulevadki ootamatult ja üle öö.
Kuid nii nagu see võib olla hea asi.
Võib üle öö tõusta torm, mis laeva uputada soovib.
Nüüd on hinges vaid hirm, kui suureks torm kasvab ja soov, et see vaid vaibuks.
Hirmu aga vaigistada pole enam võimalik.
Ta kasvab ja kasvab, kuni matab enadasse kõik.
Nii sünnib hir .....
Uus ajajärk
Ilma äärtpidi tiirutab
valvsalt üüratu lohe.
Aja hambumust ähvardab
muuta täielik kaos.
Tundmatuid teidpidi tulijaid
ehmatab sajandi ohe,
nad ootavad lõpmatust
suletud silmil vaikuse paos.
Jäämägi mureneb
vetevoo pilgaris tolmuks.
Laienev silmapiir
igatseb vabadust püüda.
Tippu ei ole,
on koskede avatud uks,
ainus pargaselt pääsenu
tulutult appi võib hüüda.
Elu ehedat värvi
jätkub vaid määratud ajaks,
sest pindmiste kihtide jäävus
on kahtluse all.
Kuristik annetab ohvrite hõikeid
sumbunud kajaks,
laviini kaob jäljetult
viimsena visatud pall.. .....
Vahel tundub kedagi palju
Ma palun vabandust
teilt luuletus ee
mis minul öelda julgust õigust
ikka ütlen
loodan haiget ehk ei tee
Kas pole kelgi tulnud mõtet pähe
üht väikest
mulle tundub asja kohast
üht reeglit mis küll piiraks
meid ent vähe
Näen tihti mõnda läikvel luulepärli
ei jumal hoidku- silmas ei pea end
pärl siiski enne kaob kui selle sära
kui kirjanik kes loob kui neeland pärmi
ta kibekiirelt matab alla ära
No tõesti ma saan isegi ju aru
kui pole mujal mõnel rääkida
kuid sõnaseppel endiga sest abi
kui iga mõtet letile ei paiska
kui kaaluks enne avaldused läbi .....
elust enesest
sokke kraanikausis pesen
vaarikavärvi loojanguga aknas
kõik su ümber
nii lihtne ja ehe
et muud midagi
polegi tarvis tahta
õhtu tuleb
valge lumi kinni katab
mida meel ei talu
enda alla matab
ilma pärast valu
*
ao valges
ootab mind Sõna
mu ukseta puuri lind
noka vahel oks haljas
et sellele toetuksin
päeva minnes
seni pea kohal teeb ringe
kuni teele
ma minema pole hakanud
öö endas katki kaksanud
Kui elu on su vastu julm
Vahest on nii, et elu sind maatasa teeb.
Ei rõõmusta siis päike särav,
ei lilli taha näha silm
ja kogu aeg on pilves ilm.
Ei suuda voodist tõustagi siis,
ja ei tahagi, et uus päev jõuaks sinuni.
Siis keha rampraske on
ja mõtted mustad kui sünge öö.
Siis ilus linnulaulgi tundub kui musta Kaarna kraaks,
...vaaks, vaaks.
Siis tunned, kuidas elu sind enda alla matab
ja väljapääsud kõik kinni katab.
Ühel hetkel tunned siiski jõudu endas
ja saatuse kiuste püsti ajad ennast.
Püsti ajad ennast ja vaatad päikse poole.
Vaatad sinitaevast selget
ja mõtted trügivad .....
Pisut kurb on minu meel
Pisut kurb on minu meel
sel vana, vana-aasta eel
Häid ja halbu mälestusi
kuhjaga jääb maha
Lumi peidab käidud jäljed
matab rajad maha
Vanakraami kambrit veel
koristama pean
Sellest saaks mul kergem,
seda tean
Uuele jääks jalgu
ja see ei oleks hea
Vana-aasta sammub
kipras kulmuga
kuid uue aasta hakul
uut aastat tervitab!
Elagu uus aasta
šampanja vahutab!
Sammud
Tipa-tapa,tipa-tapa
väiksed sammud mängumaal
Suuremaks,kui sammud saavad,
läevad välja väravast
Igal sammul oma rada
Igal sammul jälg on all
Iga samm on omaette
Ellu astumise nälg
Mõned jäljed liiva kaovad
kui saatus neid on eksitand
Süda kurb,siis jälje matab
Hing saa rahu iialgi
Naabri viimased pühad
Mu naabrimees on tropp
tal koduloomaks sakslane
haukumisest mul ees on kopp
impulsiivne on ta neljajalgne;
iga kord, kui möödub keegi
ta lambakoer ohvrit ehmatab
omanikuga rääkinud ennegi
kuidas loom võõraid järsku kollitab;
ja teda see ei koti!
naabritena õelnud heaga
tema peab ainult oma nooti
siis lahendame asja kurjaga;
mil kodus oma õldsi joob
ei koer ja ta pätipere välja tee
kui jänku Juss munapommi koridori toob
hee - hee - hee...
Kuu varjus
Judinad, kui tulistan, muusika, mida igavesti võiksin kõvemaks kruttida,
juhtimas fookust, kuulsid sa hookus pookust, nõidus mis päästis mind kokku jooksust,
vaevu korduv, laenuks taeva tolmu, saatmas voolu, kasvab ootus, leida moodust,
naasta kus midagi muud polnud, vaid see jumalik, lubab mind, kui anuma puhtaks riimisin,
luhta siin, läinud ükski stiil, müüdiks hirm, süüdi sind, lavastati, vabaks lasin, et poleks masin,
riimide vabrik, südamega ühes taktis, pakkind ta lüürilisse mundrisse ja sulle andsin,
sa tasaselt tantsid, ma katsun täna pähe jätta maski, mitte ol .....
Külmas
Pragisevad külmakanged sammud,
kargelt matab tuule ehe rõõsk.
Soojendavad inimhinge hirmud,
veel enam kuumab iha-armulõõsk.
Sädeleva lume puistes hõlmad
tõmban koomale, et pisut kaitsta end.
Ebalevalt sulged oma silmad,
et ei uputaks su mõistust tärkav ind.
Huuled tunduvad nii pehmed - veidi kuumad,
külm jäetud nukralt omapäi.
Tuul tormab-pühib kuskil eemal,
nii on või hoopis nõnda näib.