Sõnale meel leiti 2286 luuletust
Lõõtsuv tuul.
kase lookas luuaraod koolduvad mullale ligi.
sünge-sombune hall katab valguse praod.
raske rõskus toob vaevahigi.
püüad tuules lendlevaid kollaseid lehti
kui hetki, kui kaduvat ilu.
kõik pudeneb käest, mis tehti
kraabib hinge tuul lõõtsuv ja vilu.
---Ando--- 08.11.2022.a.
Tänutäheks
Ma tänutäheks toon Sul' lilli,
lilli, mida armastad,
kaela ümber siidist salli,
õrnalt pead Sul' silitan.
Tänulik ma olen Sulle kõige selle hoole eest,
mis kord kinkisid Sa mulle,
kui olin alles väikemees.
Ma tänutäheks Sulle kingin
soojad sõnad südamest,
kuldse kuu ja tähekesed
toon Sul' alla taevalaest.
Tänulik ma olen sulle
kõige selle vaeva eest,
mida suudad endas kanda,
omal võtta kannatada minu eest.
Nüüd välja-kasvanud ma olen
oma pükstest
ja üliõnnelikki olen...minust saanud Mees,
kes seisab igal hetkel väljas
oma armastatu eest.
.....
Mulle meeldib
Mulle meeldib pehme talv
Mulle meeldib Sinu pehme iseloom
Mulle meeldib taevas lai
Mulle meeldib Sinu piiritu silmaring
Mulle meeldib päikesesära
Mulle meeldib Su soe süda
Mulle meeldivad looduse hääled
Mulle meeldib Su kõla hääles
Mulle meeldib üdini elu
Mulle meeldib Sinu kannatlik meel ja rahu
Mõtted veinivineses õhus
Veinivineses õhus hõljuvad mõtted
paremale ja vasemale.
Ümberrigi käib jutuvada,
kuid see ei ühtegi mõtet sega.
Väikene sumin tuulab ringi peas-,
kõik mõtted paberile jooksevad reast.
Vana-aasta lahkumas on pea,
kuid süda kurbust pikalt edasi veab.
Veinivineses õhus hõljuvad mõtted
ikka paremale ja vasemale...
Uus aasta pauguga,
tõttab aina lähemale ja lähemale.
Ilus oled advendiaeg
Advendiaeg on ilus ja hea,
teda ikka meeles ma pean.
siis küünlad löövad särama, süda kiirelt põksuma
ja hing täitub rahuga.
Valge lumi advendiaega ilu toob,
ehitud kuusk rõõmsa meeleolu loob,
hingesoppi ootusärevus poeb,
advendiaega kui imelist muinaslugu loed.
Ilus, ilus advendiaeg, meeles ja hinges oled mul kogu aeg.
Sära silma kõigile,
rahu hinge, südame!
Talveilu
Väljas sajab laia lund
sajab juba terve tund
kogu mets on valges rüüs
talveilu naudin nüüd
Siin ja seal on hõbehärma
vaikus surub ligi maad
lumekapp see aina kallab
ei nüüd lumi otsa saa
Tallan lumist metsarada
jätan jälgi siin ja seal
minu jäljed pole ainsad
valge-pehme lume peal
Mets on ikka olnud püha
püham veel ta jõuluaal'
silmgi aina särab, särab
süda kuusest rõõmu saab
Ilmaelu
Kuigi sompus on maa ja taevas
ja hing mul kisub nutule.
Ma siiski püüan üle olla vaevast,
et süda sees ei rebeneks.
Nii mõttelõn ga aina ketran_,
vahest olen suves eneses.
Päiksekiiri sülle kahman,
laiali pillutan sügisel.
Nii turgutan ma oma hinge
ja säästan südant valudest,
et oleks vähem elus pinget,
et kõikjal oleks rahus meel.
Ilus sügispäev
Sügisel on täna nii ilus nägu ees,
kuldne, särav ja naeratav.
Patt oleks istuda üksinda kodus
ja muremõtetes mõlkuda.
Viimane päev on veel sügisel olla,
tema ilu veel nautida.
Hea, et on antud tunnivõrra kauem,
sügisega koos viibida.
Nii kallis on sügise viimane päev,
kallistuse kihk tuleb peale.
Soe on tunne südames
ja hinges igatsus tuleb peale.
Kõik linnud on ära lennanud,
pesitsema võõrale maale.
Minul pole kiiret kuhugi,
olen kauni sügise haardes.
Rõõm läks kaduma
Rõõm läks hingest kaduma,
kuidas leida ta?
Sammud metsa poole sean,
äkki istub mätta peal!
Mättal marjad punased,
magusad ja mahlased.
Nopin neid nüüd rõõmuga,
pugin kahe suupoolega.
Linnukene siristab,
rõõm on tema sees.
Linnupojad säutsuvad,
nii soe on südames.
Männivaigu lõhna,
terve mets on täis.
Uimas peaga nüüd ma,
metsas ringi käin.
Joovastav on tunne,
rõõmu täis on rind.
Sammud sean metsa poole jälle,
kui kurvaks muutub hing.
Ilusad sõnad
Tihti on nii,
et ilusad sõnad meil suus kinni on kõvasti,
surudes neid keele alla,
ise piineldes sedasi.
Ilusad sõnad tuleks lasta keele pealt valla,
siis on endal ja teistel parem olla.
Ei maksa häbeneda ilusaid sõnu.
Anna teistel kõrvadel neid kuulata,
ilusatest sõnadest puudusttundjat kostita.
Ilusad sõnad kauaks jäävad meelde,
nad soojalt istuvad su südame peal.
Ilusad sõnad rõõmsaks teevad meele,
nad ei maksa midagi....
Jaga neid teistelegi, ole hea!
Ma võiksin
Ma võiksin rõõmul
hõisata ja laulda,
kuigi mure pureb südamel,
võiksin poole murest
ära anda,
kuid jaksan kannatada veel,
katsun ise tugev olla
ära peita silmaveed..
Vahest raske on
rõõmuga kurbust seljatada,
kui hing on raske
ja jalad nõrgaks teeb,
siis laulgi ei rõõmusta
mu rinda,
sest liiga kurb on meel.
Ma ikka proovin elust üle olla,
parandada elu,
mis katki läinud seest,
teen kõik selleks,
et rõõm saaks tagasi tulla,
et kannatusi poleks eluteel
ja rinda rõõmu jätkuks veel.