Sõnale meri leiti 264 luuletust
Imeline kevad
Puudel õiepungad kissitavad silmi,
ere päike kiiri pillutab.
Samblasülle kukkund vihmapilvi,
vihmaussid mullas sügaval.
Kevadtuuled õõtsuvad,
vaikne on metsamüha.
Meri tasa lainetab
laineharjal näkineid magab.
Kevad oma võluga
aina meelitab.
Minus miskit pakatab,
hing lööb õitsema.
Kõik on vaba
Vabad metsad kikitavad kõrvu
Vaba meri vaikselt mühiseb
Vaba taevas sätib oma pilvi
Vaba kotkas taevas tiirutab
Vaba ojakene otsib oma rada
Kõik on vaba, vabas looduses
Kevad on nii ilus ja nii vaba
Ta ärkamine imeline on
Kevadele avatud on silmad, kõrvad
Süda õnnejoovastust on täis!
Olen see, kelleks loon ennast olevat.
Arenda ennast, areneb ka maailm.
Ava ennast, avaneb ka maailm.
Usu endasse, usutakse ka sinusse.
Arvatakse, et ma olen kõva sõnavõtja ja lobiseja,
tegelikult mulle meeldib hoopis kuulata.
Ma kuulaks hea meelega ja olen kuulanudki palju
Jordan Petersoni kõnelusi elust ja olust.
Ma ei karda oponente, ma ei karda vaidlusi,
ma ei ole kakleja, ma võin olla väitleja,
aga iga hea väitlus,
peab olema põhjendatud.
Ma kindlasti ei tule ära võtma kellegi mehelikkust,
seda pean aeg-ajalt meelde tuletama,
selles kehas ma olen naine ja selleks ma ka jään,
mul ei ole minge .....
Kes olen mina
Kes olen mina
Kes olen mina sellel pallil mis see keerleb läbi universumi ma ei tea mitutuhat kilomeetrit tunnis
Ma olen andekas ja ilus
ideede tuumapomm
mõtete meri
Ma olen miljon väikest asja
mis kokku teevad terviku
Ma olen meeldiv moment
Nagu seeliku kergitus
Aga kes olen mina sellel pallil mis see keerleb läbi universumi ma ei tea mitutuhat kilomeetrit tunnis
Äkki lihtsalt jobi
Sest see 1 kord kui ma lendasin
Lendasin ma välja nagu me kõik
Munnist
Hüvasti,head teed!
Sa lahkusid küll meie seast,
kuid maha jätsid jäljed.
Jäljed,mis ei kustu eal,
sest lasuvad nad hinges
ja südame peal.
Nüüd taevatrepist pikkamisi
üles astud...
Vahest vaatad maa poolegi
Sealt lillemeri vaatab Sulle vastu.
Ei meelest läe Sa kellelgi...
Vintsutatud maa
Vintsutatud maal
Sitkeks oleme saand
Nagu tammepuud
Nii tugevad ja sitked
Juurtpidi mullases maas
Me tugevad kui kivised rahnud
Ükski tuul ei muuda meelt
Sinimeri,mis lainetel tuksub
Kõik see,on meiega veel!
Ei hingest saa kaotada usku,
kui laiali on pillutud ilm
Me hoiame ikka kokku
Hoiame seda,mis on!
Enam ei kokku-,ei lahku
Aeg rööpast meid välja ei vii!
Kodu glögi
Meil on nüüd tore õhtu
sai kodune glögi vaaritatud
kallan selle kõhtu
jõulukuine ülesanne sooritatud;
ingver ja rosinad
ning juurde Dreamerit valasin
suhkur ja piprad
70 kraadini kuumutasin;
kui perega olin lauas
siis põhi jooksis alt
soolestik räigelt1 müttas
jooksuga lahkusin laualt;
vast sai liiga vürtsikas
jook, mille ise vaaritasin
polnud olukord väärikas
ilmaaegu potil passisin;
glögi teha kahetsesin
pellerist välja kõndisin
laua ees seistes pistet tundsin
... nii ma teiste ees püksi sittusin
Mässav meel,eile veel
Meri mässas
Lained tihedalt vastu kallast lõid,
tugevalt uuristasid, sõid
Isegi taevas merega üheks sai
Keegi rahumeeli teed jõi,
pirukat sõi
Vabaduse hümn,--
kellegi pikali lõi
Sini must valged lipud
ja plakatite read....
Süda verd tilkus,
tunded lõid põlema
Hinge kurbus räsis
Miks nii valus peab olema?
Lennureis USA's
Kammin oma habet
jätan selja taha Afghanistani kõrbet
seljas ülikond, mis viisakas
ja suur kohver kaasas;
olen ärimees ja tõe levitaja
kellel tarku õpetusi üle saja
mida koraanist saab korrutada
ja tahan läänemaailmas levitada;
nafta kaevandus kõigub
mida USA tükkideks lõigub
peatanud kohalikele sissetuleku
solikund ära rahva tuleviku;
on vaja arveid klaarida
kui tahan maailmale tõtt avaldada
võtan lennuki American airlines 175
11 september New Yorki asusin siis;
rahvas on kaunis ja osariigid suured
vaatan aknast ja unustan oma mured
hommikune päike .....
Mingisugust
Su tahtmised kurkide soolas
mu pisarad higi mu meri
mu klaasis mu rummis mu koolas
su sädelev naer sinu veri
Kui ükskord mul pole enam rummi
ei münti ei sidrunit jääd
meelt heites käin otsimas kummi
sa raputad kurvalt vaid pääd
Nii äkki on armastus läbi
öö selgitab hommikuks pea
pilk saadab sind kainena- häbi
aga sina mu südant ei tea
Oli süda see sinule põlemas
rumm ütles kui tahan võin võtta
miks ometi tunded nüüd mõlemas
kui kutsutaks vendasid sõtta
Sind väldin vaid mõistuse tahtel
ta sunnib mind eemale käsib
meik läikimas uuem on pahtel .....
Ta istub tugitoolis
Isa ei liigu, ega räägi palju
sest ta ujub oma enda mõtetes
enam majast ka ei välju
ta on päevad läbi tugitoolis istudes;
üritab oma labürindis üle augu saada
mis ajus haigutab halastamatult
tahab mitte elu unustada
ja aeg möödub arusaamatult;
ta on kinni minevikus
mis segamini tänapäevaga
ära kaob tal enda isiksus
reageerib ümbrusele kivinäoga;
alzheimerile pole ravi
väga vähe annab vastu teha
mõistus kaob sügavasse kraavi
ta vaim sureb enne keha
5000 rohutirtsu
Lugesin DELLFIst halba uudist
Hispaaniasse tuli 5000 rohutirtsu
see tähendab pigisid Marokost
on jälle uudis, mis ajab kulmu kortsu;
tüüpiline, et enamus noored mehed
tahate elada, tehke oma maa korda
võõrad pole Euroopale omaksed
maffia tahab maksumaksjaid murda;
see Maroko piirivalvet ei huvita
siis mehitagem Vahemeri
pole korda ilma püssiteta
las voolagu sissetungijate veri
Värinad
Huioova- Sul on vist koroona,
propageerid vaktsiini ja maske;
ma propageerin laskemoona,
meedia aina programeerib meeli-
laske olla; raskelt odav, "Oi kui sorav!"
see möga tootmas soga, õlga lendab oda,
steriliseerib, su tervise tulevikus elimineerib,
keda see inim-eksperiment teenib?
mis kuradi debiil oma lapsed nohu vastu vaktsineerib?
iga ment-rahva vastu hambuni relvis,kestapo kelmid,
riik ja ta seadused ainult teenimas ärimehi,
a kes vastutab kui kõige tulemuseks on laiba meri?
tolgustele tõde ei meeldi, suukorvid ja trellid,
kopsudesse maskidest hingatud kla .....
Ma armastan Sind
Sulle öelda ma võiksin neid sõnu
kuid siiski kirjutan need liivale.
Las uhub minema neid meri
las kannab minu sõnad kaugele.
Ehk kunagi sa leiad need veest
ja minu tunded Sa endale võtad.
Minu sõnu Sa uskuma jääd
ja mu juurde , mu embusse tõttad.
( An-Andrees )
Sirgumine
Sirutas jalgu üks väikene laps,
sirutas mähkmetest välja.
Sirutas jalgu üks väikene laps,
sirutas sipupükstest välja.
Istukile tõusis see väikene laps,
kuniks võttis jalad alla.
Sammudki läksid tal pikemaks,
sõnad suust pääsesid valla.
Aina lähemale,lähemale elule,
mis kui pööristorm ringi käib.
Meri sünge on ja marune,
alla vanduda tormile ei või.