Sõnale meri leiti 264 luuletust
Sünnipäev
Täna tõusen hästi vara,
mul on sünnipäev,
päike paistab,aknal sära,
mul on sünnipäev.
Lilled noogutavad aasal,
mul on sünnipäev,
linnud rõõmsalt siristavad,
mul on sünnipäev.
Pajud maani kummarduvad,
mul on sünnipäev,
tuule pehme musi põsel,
mul on sünnipäev.
Meri laksudes loob viisi,
mul on sünnipäev,
kajakad tiibu lehvitavad,
mul on sünnipäev.
Eemalt mägedestki kostub,
kaja kaikuv hääl,
mul on täna sünnipäev..
Puust Laevad
Puust laevad veel, kadumas kaugele-kaugele,
Pole randund veel, tunne millest neid laule teen,
Vees nii külm, saaks vaid kuidagi ma pardale,
Kaua siin vees juba hulpinud - ei tea, ei mäleta,
Laeva huku üle elanud, endiselt pole suutnud pääseda,
Nii kaua vees ligunenud, et täpselt ka, ei saa määrata,
Kes ma olen, kus ma tulen, kuhu mu kurss kulges,
Kõigest triivin tuules sinna kuhu laine uhub - minna tuleb,
Ei otsi mind pääste paadid ega majaka tuled, kui hõikaksi,
kas keegi kuuleks? Väikesed tunduvad kõik argi elu mured,
harjunud juba, et nagu ilmgi, kõigi meel täis k .....
Vesiroosid
Meri on taevast sinisem,
su silmad sinisemad veel,
tahaksin neisse uppuda,
rahu ja õnne leiaksin sealt.
Vesirpoose lõhnavaid,
vesirpoose valgemaid,
vesiroose kauneimad sul toon.
Oh,tule ja kallista,
vabaks mind tee,
linnuna lennata tahaks ma veel,
pilvisse tõuseksin
lenneldes ma,
suudlusi saadaks sul salaja.
Ilus hommik
Sirel on õitsend
ja pärnapuu magab,
kaskede vahel,näe lindude paar!
Täht taevas sirab
ja meri on vaba,
lainete taga on ulpamas paat.
Oi,kui ilus on hommik,
oi,kui ilus on päev
ärka,ärka mu kallis,
ulata mulle nüüd käed.
Vikerkaar vaiba on laotanud maha,
kuu piilub taevast,
sealt pilvede alt,
tuksub mu süda,
nii aval ja vaba,
oh,tahaks olla
ja jäädagi nii.
Märg ja Kõva
Laksuta lõugu, laiuta jalgu,
Ära ei armu, aru andnult;
ei mäleta, sest sinna palju mahtund;
jahtun, igal real, igast veast ei näe head;
pandin pead; kuid eks nii peab;
kui emotsioon vaid veab;
seda iseloomu:mis terve elu ula peal;
ulatan mooduse; loovusest koorudes;
millest pääseda ei saa solvudes;
soov unelmas; seni kuni süda rinnus pummeldas;
jupi pauguks jääbki see juubeldav; peatükk;
kümnes kükk; puuduv süü; maha langenud müür;
viib ühte suunda vaid peos kõvanenud tüür;
meie sajandi noorusele omane; onane;
üle punktide ja komade, tagasi oma kohale;
ruti .....
Valu ilu
Uus öö, uued mõtted, uus arutelu.
Mis on hingevalu? On see surm, on see elu?
On see miski, mis tuimestab ja tapab?
On see miski, mis äratab ja seejärel alles taipan?
Taipan, et nauditavana näiv on vaid igiomane
ja valu võib olla silmi avavalt suurepärane.
Olen vanemaks saanud ja olen hakanud
vaatama valule teisiti, valutamast lakanud.
Olen õppinud seda tunnet tundma ja läbi nägema.
Mind äratades ellu hetkes, andes emotsiooni uuema.
See tunne on kaunis, ilus mitmete teiste seas.
Nii tõetruult hõõrub nina alla viimsedki vead.
Valu narrib, röövib õhu mida hingata,
t .....
Paberi immutaja
Agressor; kelle hääl kajab;
graniidist mäed; betoonist majad;
graniidist mäed; betoonist majad;
Seinte taga kus igaüks meist:
Oma häbi varjab
Hirmudes; tuimusest; Ustel lukud on ees;
Üksteist nõnda ära hirmutand; segane minevik;
tahe, et tulevik oleks kontrollitav; mõte mis sisendab;
Mõte mis alati Pahareti nime nimetab; näidates Näpuga;
millega just tegi kähkuka; see sama näpp; millega
Kuninganna käsutab; tööd jaotab; klassi määrustab;
Mõte ehk mineviku kogum; mis sinust tegi sinu;
Mis lõpetas lapsepõlve ja mänguasjade asemel tööristad surus pihku;
Mä .....
Tühjuse Tühimik
Lootes, et tagastad; sest midagi minust olid varastand;
nii pea kui ütlesin, et sind armastan; valusam kui maksakas;
uni läinud; keha väsinud;tormi tuulest räsitud;rinnus tukse;
mille tundesse mässitult; kärsitult; läksid mu; minutid tunnid;
Päevad; tundes endiselt kui juhmilt; aru saada asjadest suutsin;
kisendan unistuste eest kurdiks; teades vaid; et iga päev muutlik;
kuristikku hüppama mind sundind; põhjast leides rahulolu;uue trepi;
Saabub valu; sest ükski vana enam ei kehtind; jäänud vaid pühendus;
mis sülje mu suust; külmetanud; kristallseks;mis peegeldab kuu va .....
kaseveteaeg
lōhnan lōhnatult, lasen end kanda
puhkan pahede paremal pool
peidikkastid ja salvavad hambad
varnariputil ripuvad koost
meri mehel saand rinnuni rinnas
kevad koidab, karulaaned on ees
kodukandid ja kaugemad linnad
lukuriividest vallavad veed
vikerkaarele värve veel vajan
neid on rohkem kui vaadata vaid
vesi voolab, ta voolates vaba
läbib miile ja mandreid ja maid.
putspunahabe.®
hingemeri
tol tormisel ööl kui
ekslesin paadiga ma
sihitult sel suurel
enese otsimises lõpmatuses
lained löövas hingemeres.
ei seletand kus on kallas
millal möllav mäss tuli
kus algab... kus lõppeb
silmapiir tunnen nagu
oleks mind neelanud tundmatuse
olemine ja selles peituv allilm.
järsult kumas öösse majakas vee
peegelpinnalt ülevalt - alla
sinu käed tirisid mind helkivate
tulede säravate tähtede poole
sinu kaelas päästerõngas millega triivime
sügavas udus leidmaks uueks olemise
armastuse loodud maad meile kahele.
me uinume... me ärkame...
kostub .....
avameri
julgusega võideledes avamerele sõudsin
avastama põhjatult läbipaistvaid randu
teadmata kui sügavale ma välja jõudsin
kas maapealne taevas puudutab veel kandu
väikene pudelist mudellaevuke öös randub.
ilmastiku tuju laineid meres vahustab
loodus püüab säilitada endas tasakaalu
inimestele veekogud joodavaks lahustab
siin kohata võib elusid päästvaid vaalu
delfiinide lauluhääl meelteolu rahustab.
silmad sulgedes.. meresoolast õhku hingan
paitab sisemuses kopsusid ja väljast nina
sammaldunud jälgede vetikatest puhastan kinga
elu - hinge vaheline lepitus l .....
igatsuse lind
Aeg - ajalt mu aknalaual
käib igatsuse lind nokkimas
valust läbi idanenud teri
olen neid endas hoidnud kaua.
Kustutab janu nirisev oja
mis voolanud silmadest läbi
kohati saanud sellest meri
lainetena kastnud märjaks
sind mu igatsuse lind.
Noka vahelt immitseb
terade sisemuses -
mu hinge veri
see mis Sind uuesti
ja mu südame valust
puhtaks selleks korraks pesi.
Õhtulaul
Maa katab öö must riie,
see läheb aeglaselt, kuid katab hiie.
Lapsuke, jää hällis magama,
maga hommikuni sa.
Õrnvalgeid pisaraid nutab kuu,
merineitsidel on öised laulud suul.
Tähed taevas löövad tralli,
hobused hirnuvad ärevalt tallis.
Vahest juhtub nii, et kui öisel ajal,
kõnnid hiirvaikselt metsarajal,
haldjad tantsu löövad seal,
uhked metsakroonid peas.
Sina, oma hällis, jää magama sa,
las õhtulaul suigutab su tukkuma.
Äratavad sind hommikuhääled,
nähtamatud, õhkõrnad tuuled.
Saatusega koos ...
Kokku saatusega kui ühendad käed,
sind juhtimas , tema - tahte väed.
Tehtud vigu ,teel korduvaid näed,
oma kaaslasi tunne , kellega lähed.
Kas saatja musta sulgne varju ingel,
põhjus siis temas , ärevus - pingel.
Või tal õnne - rahu ,valge tiivapaar,
elumerel sul koduks saab lembe saar.
sügis
sügis sügis sügis maine
muutumised üleöö
lehti puudelt sügistuuled paljastuvad
puude vööd
olemuse katkist kannu vōtab vaimuvara kanda
mastijupi madal meri rullib laineharja randa
muutust muutes minutmesi
voolab ajalukku veenvalt
käega viipad selja pöörad
leheküljel uued rööpad
lugemata lehti veerin, tähti uusi kokku kleebid
sügis sügis sügis sajud
vihm ja värvid aju talus.
puts.®
Pahandus
Kus vitust ma, peaksin teadma, heaga,
panen alati peaga,kui värssi hakkan seadma,
ei nad peata, seda, võivad neada, lukku suu jämeda reaga,
mis siin ikka teada, alustan veaga,
Pillun mürki, kümme kükki, pole ma üksi, kohe saad kümpi,
nobedalt süttin, närivad küüni,võrku nad ammu püüti,
ammutand müüti, lammutan müüri,veri ei hüübi, keegi on süüdi,
maha müüdi, kolisid heina-küüni,veidralt keerasid tülli,
nüüd näed kütti,võbelevat sülti, lihvimatta jäänd külgi,
lotendab-lotendab, ohkega rohkelt saand, enest popuatada,
kopertab-loperdab,torke .....
Tugev
nii hall nii hall on see mõtte tera
mis sind võtnud
peas vaevab üksindus kuid samas julgus
julgus minna üle piiri
julgus teha tegusid mida pole nähtud
nagu meri neelab elud
neelan mina viha põlguse ja tunde
ainsa tunde mis mu hinge närib
kurbus kurbus mis nõnda nukker
see allakäik kõik segamini veel
nagu lindu püüda püüan õnne
nagu metsik hobune kel pole karja
käed taskus longin mõõda linna
mis on see vale mis liidab meid
salgad kõike halba võtad omaks hea
märgid viivad sinna kus tuuline laas
pea täis on mõtet miks kui kaua
kaua kestab orjus el .....
Pakasevärvid
Pakane leidis me värvivee üles
Lapsed need tuppa viivad kõik süles
Paberil liuglevad jäävärvid reas
Sinine ringleb, oranž teiste seas
Kokku neist paberil saab värvimeri
Hiljem tulevad tibud, kes nokivad teri
Tibud soojust pildile lisavad
Pakane peitu poeb suurema kisata