Sõnale mesitaru leiti 8 luuletust
Mesilane
Mesilane ei ole õel,
vaid enda kaitseks on tal nõel.
Riskib oma eluga,
kui peab sutsu tegema.
Mesimumm on rahulik lind,
ta väike on, kuid kõrge hind.
Lilleõied, ristikhein
on mesimummile kui magus vein.
Mesilane on töökas lind,
sestap' kõrge on ta hind.
Hoogsalt õielt õiele
ja siis mesi...tarusse.
Mesilane ei ole õel,
vaid enda kaitseks on tal nõel.....
Karu ei saa aru
Lumi sadas maha,
karul meel on paha,
alles tõusis talveunest,
käpa otsas mett ei ole.
Söögilaud on lume all,
mesitaru mõtteis sügaval,
oma jälgedesse karuott upub
kevad ikka kuskil tukub.
Eksinud on lumme karu,
hea, et ilm ei ole maru,
lumeteki all on karu,
muhvigi ei saa ilmast aru.
Mesikäpad
Mesikäpad, maiasmokad,
oi neid maragratte küll?
Mesi tilgub moka otsast,
mesimummi pirin piin.
Mesikäpal mitu taru
külastada veel,
müttab läbi kõik koduaiad,
pahandusi teeb.
Mesiköpal aru napib,
seljas nahk on paks,
hing on ulakustest tulvil,
selleks tal on jaks.
Karuott
Karuott veel suures unes,
unes mesitaru pureb,
mett välja tõmbab käpaga,
koopasuugi täitunud on meega.
Karuott mõnusalt mõmiseb,
käppa imeb,
nii magus on uni,
et ei mõtlegi ärgata üles.
Kuid kevade vägi äratab maa,
äratab karuoti ka,
looduserüppes olla on hea,
karuott koopast välja pistab pea.
Magusat kevadlõhna täis on ilm,
karuotil ikka unine silm,
pähe tal potsatab vihmapilv,
järele tuleb päikeseline ilm.
Karuott nüüd müta- mäta,
otsib toitu igalt mättalt,
marju küll ei ole veel,
siiski karuotil kevadest on hea meel.
.....
Lilleõis ja mesilane
Lilleõiel mesilane askeldab,
lilleõis magus, mesilane rahul.
Õrn lilleõis mesilast kostitab,
õrnal lilleõiel süda on magus.
Mesilane lendu tõuseb õie pealt,
teab, kus on mesitaru.
Minulgi sahvris on meepurgid reas,
olema peab ikka varu.
Ma mõtlen mesilase peal',
Ikka lendab mesipuu poole...
Ämblikuvõrk
Ämblik siidiniite veab,
kavalalt võrku üles seab,
siidiniidist hõbedaselt sädelev võrk on ilus,
väga peenelt punutud,
puude vilus.
Ämblik kaheksa jalaga,
kust küll niite võlub ta?
ämblikul on oma plaan,
ta ei ela võrgu peal,
peibutuseks võrk on kootud,
kärbsed,putukad on ta ootus.
Vahest mett täis mesilane,
langeb tema püünisesse,
mesimumm meepaunaga,
mesitarusse tahtis lennata,
ämblikul nüüd rutt on taga,
vaja uut meisterdada.