Sõnale metroo leiti 8 luuletust
Belgia šokoalaad kõrbeb
Euroopas nagu teame, need murjamid
on oma uues kodus parajad kurjamid
pandud jõulukuuski põlema
ja pomme metroosse plahvatama;
siis seekord nende ürgne hüüd
mille üle ka ei tunne süüd
ajas tänavatele pärast võitu Belgia üle nagu rallisõitu;
oleks loogilisem põlema kõik panna
kui saatus skoori Marokole ei anna
aga hoolimata võidust puuduvad vahed
näidates põliselanikele, kes peremehed;
nahhui neil marokolastel vaja teha nii
nende toetust põlisele kodule see ei vii
nagu reeturid nad madalmaades
parastavad kohalikke ringi nussides;
Belgia šokolaad kõrb .....
Pariisi metroos
Pariisi metroos mängida klaveril
Rahmaninovi 2. klaverikontserti
kordi ja kordi
aina suuremaks saab hinges soov
selles lärmis nagu orel kirikus
elu mööduks muusikat teenides
olla üleni helide leekides
sosinais keeristes
filmi „ Kõik on su enda kätes “ vaadates
07.11.2022
läheme filosoofiasse
ikka veel küsid
jaksad seda ikka ja jälle teha
kellelt küll ometi
mis on aeg
kas soola asemel
meres
lahustub temas elu
jättes vastamata
sellele kus võiks
või peaks
teistmoodi olemine
sinu arvates olema
küsi ookeanilt või mäelt
teelt mis viib järsakust alla
lillelt ja linnult õhus
metsalt mis praegu raagub
liftilt korrusmajas eskalaatorilt
millel seisad tõusmaks
Londoni metroost
tänavale kus nad peaksid
selle asemel kus praegu on
siis olema
miljardid aastad on kulunud
kulub veel evolutsioonil milleks
vist parem oleks suu vaikiks
sellest .....
mõned pildikesed suvest
on igal õiel lehel oma kulg
taeva all sa lahus oled sellest
samamoodi eemal sinust
vihm ja muld õnneks mitte
meelel päikse kuld
*
metsviinapuu veretamise
ritsikate siristamise kõrvale
jasmiinipõõsas
mida on mul lisaks sellele
suvepäeva anda
jõeäärse kalda pilliroos olemine
apelsinikollaste kõrvitsate paisumine
astrite jaheda õitsemise kõrvale
aias peenral
kiirteed MacDonaldid pangad
pilgeni asju täis kaubamajad
igaõhtused mõrvad ekraanidel
inimese üksildus metroode džunglites
igikestva armastuse igatsus
ritsikad augustiöös
oma hõõguv .....
Sõja üheteistkümnes päev
Češkale, Lvivis, mõeldes
päevi palvetanud olen
mu arm Sind hoiaks
ka juhusliku kuuli eest
saatus alles jätaks
isamaa ja kodu
kustuks igas paigas
sõja viimanegi leek
surm Su asemel
mu üles leiaks
põgenike vooris teelt
enne kui emaga
üheks saan
mind puhtaks pese
oma silmaveega
kolm korda mu kohale
ristimärk tee
nelja ilmakaare poole
tänus kummardu siis maani
*
seegi öö tuleb uneta
taeva aluse valgeks minemist
paljud meist enam ei näe
nii palju õnne elamiseks
siis oligi antud
nüüd on see võetud k .....
Munapomm
Olen rahul, et elan idas
kus pagulasi valvatakse
mil lääne nendega hädas
poliitikaga Euroopat poolitatakse;
Pariisi tänavatel on nõrk valve
koroona hullem, kui terrorist Inglismaal
Rootsis piirangutega on hälve
põlevad kirikud Saksamaal;
aga see meie mure pole
kui neist loeme uudistes
avalik elu neil läänes kole
laiub vägivald tänavates;
iga päev hingab kuritegevus
seisab metroos ovaalne komm
pühad see akt ära rikkus
mil käratas munapomm
Millal ometi
Tahan Rammsteini kontserdil trügida
Laulupeol rahvamassis üheskoos laulda
Tahan Moskva metroos teistega nügida
Tahan päätnitsapäeval koos istuda lauda.
Tahan näha su nägu, kallis sõbrake
Mitte maski nii õudset ja koledat
Tahan suruda kätt, tulla kohale
Millal ometi elu saab ehedaks?