Sõnale mets leiti 609 luuletust
Elu ilu
Sidekoeni südames
avatud on haavad,
kuni vaimu abiga
ükskord terveks saavad.
Mõni hing on õnnistus
ilma sündimata,
mõni raudse maskina
jätab kaeblemata...
Valgusena varjudes
hoidub reetmast end,
võõrusega harjudes
lõpuks kohanend.
Parimate soovidega
saadab saatus teda,
kuni seen või marjakobar
julgeb paljuneda -
kuni paksus vihmametsas
siristamas lind...
Nõndakaua hoiab elu
ilu kätel sind!
/Mari*Uri/
Kes mind tunneb
Kes mind tunneb,
kes mind teab,
see ka rohkem
kalliks peab.
Ristis koivad,
käed kui kringel,
olen vahel
anti-ingel -
aga tõesti
väga vahel:
siis, kui kõigun
jalgel kahel,
kui on maailm
metsa pannud,
tõde ohjad
ära an'nud -
siis ma olen
tõesti vait
või lõugan nagu
ah-sa-mait.
/Mari*Uri/
Maimuke
Maimuke – su piiriaed,
millest üle hüppad,
krobeline metsatee, kust
käru üles lükkad.
Rappudes ja värisedes
hambaid surud kokku,
armastades-halisedes
kõvasti lööd lokku…
Küll on hea, et sul ei tule
tundeid välja mõelda…
Kallistades-kussutades
kõik saad välja öelda!
/Mari*Uri/
Uus maailm
Uus maailm algas täna –
ehk veidi eilegi,
tõi tuppa kelmid varjud
ja valgust
teilegi,
viis käsipidi haldjad
taas villu metsasallu
ja juhtis loomad
tagasi
põllule ning tallu.
Uus maailm algab täna –
ehk veidi hommegi,
toob nagu päkapikud
kinke ja kommegi,
mis löövad karva läike
ja tõstavad su pea,
mis avamas on
silmi,
mõeldes: ”Mine tea…”
/Mari*Uri/
Jaanipäeva paiku
Just jaanipäeva paiku
Saab isu linnast täis
Maal imetlen päikeselaiku
Ning kuis kõrred tõstavad päid
Kauge metsasihi poolt tuleb
Mu poole üks võõras mees
Tema maha teeb sooja tule
Ja keedab raudrohuteed
Ja äkki ma tean tema nime
Ja mäletan tema käsi
Ja juba on õhtuselt pime
Ka ränduri ilme on väsind
Sõnajalgade rohelist rahu
Veel vajub üle mu keha
Meie silmisse enam ei mahu
Kuidas jõe kohal punetab eha
Oma unes näen maasikavälu
Peas mul rukkililledest pärg
Aga hommikuks kaob see mu mälust
Ja rohi on kastemärg
Maren Toom 1983
Dootem elajas
Rooman tühermaal
kraavis
körvu metsaga
ma vaevalislt; valutult
kraabib
tuimus külge...
majavaremetel
puudub vundament
jalgel
pole jaksu joosta
metsateele
enne mulku
kohtasin HIRVE
tammepuul
pole oksi mind toetamas
surun rusika
hulukile
löuapärade vahele
pole pole enam jöudu....
järada
kämmalde mugulaid
vöidan
koha mulgul
kiviaia taga... HIRVEN .....
Tahaks kõike
Tahan püüda ja hoida seda päikest,
mis paneb mu südamele rõõmu väikest.
Tahan nuusutada looduse lõhna,
mis ei tundu sugugi kõhna.
Tahan tunda seda vabadust,
mis päästis minus valla agarust.
Tahan kuuluda kuhugi, hoida kedagi,
kellelt sain väikese muhugi.
Tahaks laulda ja tantsida
ja vahel metsa vantsida.
Tahaks säilitada seda, mis meil on
mitte krooksuda selle peale nagu konn.
Ma tean, et tuleb kevad
Ma tean, et tuleb kevad.
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
„Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja viibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!
Jõulud metsas
Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.
Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast t .....