Sõnale mets leiti 601 luuletust
Minu Eesti
Siin on Su mullased vallid,
järgi jäänd´ metsade viirg,
jah, jääd mulle alati kalliks
sinitaeva laotuses siin,
kus elame, rajame kodu,
austame omade keelt,
kõnnime isade radu,
olles oma emade meelt.
Hoides Sind südame sopis,
mängides hingede keelel,
ridades välja Sind toongi,
oled mul alati meeles.
- Tarmo Selter -
2024
Antud...
Kuidas tuleb kevad meile südameisse?
Vaikselt lumesula, päiksekiirtega,
rohetuttidena metsaservadesse
põski paitavate lõunatuultega.
Kas on tunda elu tärkamist
siin ja seal, ka mullapinna sees?
kas on näha kiiret ärkamist
armastuses, meie hingedes?
Anna andeks selle eest, mis sügis võtnud,
andes võimaluse uue elu sünniks,
ikka saame kõik, mis meile elus antud
mõneks aastaks, sekundiks või tunniks.
- Tarmo Selter -
2024
Rahu
Linnast tulin, läksin metsa,
aeg see oli hiline,
otsisin seal mõnda oksa,
taevas oli sinine.
Jalutasin, leidsin oksa -
nõnda suur ja tugev see,
astusin siis kännu otsa,
mis seal kõrval pehkind veel.
Sirutasin ennast üles,
hingasin siis sügavalt,
hoidsin puul ma kinni ümbert,
hakkasin siis ronima.
Ronisin ma oksa peale,
istusin seal vaikides,
mõeldes halvale ja heale,
elu üle vaagides.
Olles peidus puude süles
lehesahinate sees,
leian ennast jälle üles
iseenda hetkedes.
Kiire elutempo see
ei lase ennast laadida,
tulen ikka jälle veel,
et rahu, vai .....
Tädi Sofia vastlad
Eelas kord üks töötu ema
tal 2 poega nii tüütud
ei ole uhke pere üle tema
nagu kuradid on sünnitatud;
peab pojad kooli ja tagasi tooma
vastlapäeval viima ka kelgutama
viina rooli taga peale jooma
sest pole miski muud teda aitama;
tulla toime päriseluga
mille üle ta pole uhke
mees mullas, on põrgu kahe pojaga
iga päev häda tihke;
üks poeg roomab teise peal
ja teine jalaga vastu tooli peksab
paras õnnetus taga seal
ja nüüd Sofiale aitab;
nüüd empaatiat enam pole
kui kisa täidab maasturit
elu sellistega kole
vajutab ema teel pidurit;
metsik drift .....
Luulehoroskoop 2024
Sõnn
Selle aasta teises pooles
üldse pole aimu,
kas on mõte veidi toores
või näed püha vaimu.
Tüütu mõte huulilt lipsab,
lauseid otsid kõnes.
Õige sõber lahkelt müksab,
jutt on täitsa põnev.
Raha kogumise trend
kõiki lähedasi nakkab.
Tugev metsajooksu trenn
kõhult rasva naksab.
Muinasjutt Printsess Isemeelsest....
Kaugel mägedes kesk kõrget pilvepiiri..
Elab neid, kel sulnis naeratus ja sarm…
See on imearmas Printsess Isemeelne…
Nagu Kameeleon kes vahest kalk ja karm…
On selles kuningriigis ammu omad kombed…
Ja keelust üleastujate karistus on julm…
Ei printsess ühtki otsust teha jäta homseks…
Seal andeks palujate saatuseks on surm….
Ka mina kõndisin kord kurikuulsat rada…
Mis läbi metsa kauni lossi poole viis….
Mul oli jäänud ainult samme teha sada…
Kui sellelt rajalt lõpuks vääratasin siis…
Nüüd vangikongis ootan kurvalt oma saatust
Käin läbi mõttes .....
oma aega vaadates
ime üldse veel et elad
alles mets jõgi põld
pärast vihma koju viiv
lompides tee kus pilved sees
kui nii palju surma
su tapmiseks on varutud
see jätkub arutult
kas jääbki nii et õeks ja
vennaks vaid kutsuda
saad lilli linde eal
mitte sulle teele
kaasa antud inimest
lehti põndakul mets
õitse tee ääres sirel
üle kõige selle
tule ikka siis kui aeg
saab täis päeva
endistviisi heldelt
nii nagu
nii nagu puu armastab
oma piksearme korpa
okstel täis kasvanud lehti
päikeses avanevaid õisi
samblikke kortsus
jõgi oma sängi
mudaseid pilliroos kaldaid
tee põldude ja metsade vahel
oma kulgemist
armastan mina Sind
voolan Sinus jõena olen suvel
tolmavaks teeks pärast vihma
lombiks milles peegeldub
taevas Sinu armas nägu
nagu valgus igat päeva
täidab me arm samaoodi seda
ei lakka penikeeli ja kuppe hoides
ta me aastates voolamast
Kui saaksin võtta Sinu valu ja vaeva
Kui saaksin võtta Sinu valu ja vaeva,
laseksin tuultel kanda nad kaugele.
Metsa taha paksu tihnikusse,
suurde sohu, kuhu vaev ja valu
vajuksid sisse.
Näen, kuidas Sul valutab hing,
kuulen hinge nuttu.
Las kuivatan Sul pisarad
sõnadega, mis soojad,
las poen Sul põue sügaval',
peatan valud piinavad.
Tuule laul
TUULE LAUL
Tuul puhub vett ja liigutab need lainevallid randa.
Sinna-tänna kiigutab, kuid laevu jõuab kanda.
Tuul puhub leegid kõrgele, kui õues lõket teeme.
Ei tema mõtle kõigele ja kõige vähem veele.
Oh, sina tuul, va kerge meel, vigurid sul aina.
Kas sinu tembud teistele ei muresid too kaela?
Tuul teeb õues kleidilegi kiirelt tuule alla.
Ei tema mõtle neiule, kel jalad täitsa paljad.
Tuul teeb tormis metsadeski vahel täitsa kurjust.
Puud on pooleks, pesad katki, vaata seda lurjust.
Kui aga suve lämbes lõõsas küpsed nagu pirukas,
hea on küll kui tuule .....
Juured
Olen keskkonda vahetav vedelik
Või siis maagia mis on tegelik
Üles minemiseks kasutan tiibu
Mul on nii metsikult palju riime
Kui tunnid on muutunud hiliseks siis silme ees vihiku lehed siniseks
Ma mugavustsooni lõhkusin
Nüüd harjutan hommikust õhtuni
Olen päiksekiir mitte kommertsstiil
Mu sisu on sügavam kui tuum
Olen tahutud puu
Käsitöö, mis meditatiivsesse seisundisse lööb
Ma voolin animatsiooni lüürilist moodi
Igaüks kes püsib lainel saab aru et ma olen vaimne kui kasutan küünilist tooni
Peale seda kui lasin luule enda veeni ma
Said maitse suhu nüüd sulle .....
Hõiskab hing
Kui pahandus minult õnne lõikab,
Sinna otseteed taas ma põikan,
See, mis mind valust eemale tõukab,
On mu varjukoht, kus hing hõiskab...
Minu ees metsakas prospekt,
Lisaneb hoog pärituulelt,
Mind tabab lummuslik efekt,
Ei kao naeratus huultelt.
Kõrval rahustavalt solisev oja,
Ümber karge mets, murune luht,
Minu soojade mõtiskluste tooja,
Mind kaua ootav kaunis teejuht.
Meelerahu kinkiv varjukoht,
On mu õnne meisterlik kujur,
Võluväel edasine käik mul sujub,
See ongi mu kaitsesein, tugevaim loht...
Leidsin üles vanad polaroidid
Leidsin üles vanad polaroidid
pole aastatega muutunud
mingi ajatuse vaakum on minusse jäänud
mingi ajaline nihe, et kõik pildid tehtud nagu eile
palju aastaid antud panti lihsalt seetõttu
et ei osanud vastu võtta otsust
nüüd saades süüdistusi selle eest,
et otsus on range, külm ja läbipaistmatu
pean ma olema nii iseenda mehelikus kui ka naiselikus rollis
samal ajal liigselt hoolitsedes teiste ees
jättes ennast taas tahaplaanile
või süütundega endale aega leides
mu pisike mina on hakanud minuga käima,
sisemine laps, nii nad seda vaimsetes ringides kutsuvad
hea .....
Pööripäeval
öösse vaadates
suu hakkas küsima
kas lagendik valge
teab et sellisena
seista tal tuleb metsas
majal räästate tilkumiseni
seni kuni kõrs hakkab
vihkama heinamaal
lund päike mättad
sööb paljaks maa
muutub uuesti haljaks
õhus mis karge ja rõske
valgus juba silitab põske
Maa-sinine apelsin
Merre uppunud hinged,
tõusvad lained, pinged
vett täis valgunud ojad,
maha maetud pojad,
sügavas leinas on rahvas ja haual lilled on närbunud,
Õitsele puhkevad pungad valged,
näha on maailmale varem nähtamatud palged,
kruusane, liivane põrand jalgade all,
maailm-sinine apelsin-sinine pall,
metsad ja laaned ja aiad,
ja riigipiirid nii laiad,
unustuse, unistuse, uskumuse-lõputu tee,
kas kõik ongi lõppude lõpuks vaid see,
kas kõige alguseks ongi veed.
kuu kahvatus kumas
mets raagus
lumine külatee
millal see valge väli
ükskord üles sulab
suus küsima hakkas keel
lõo kõrgel lõõrini
lumega ole nüüd koos
silitab põske
lohutab tasa meel
*
maadligi hall taevas
varesekarva talv
kevad tuhude vaevas
veel niipea kinni
hoia maa kaelast
*
Eesti ajalugu
Ega ei saagi ausalt aru, kuidas me püsima jäime, Brockmann luuletab me lugu.
Ega me muud, kui sajandite tuhk ja tuhandete aastate kaja, tuul puhub tuhka, katel kajab,
See, kes valitseb me minevikku, juhib tulevikku ja olevik on pelgalt hallutsinatsioon,
Tartu linn kannatab Põhjasõjas, Käsu Hans laulab laulu,
Igavesti ootame oma valget laeva, laeva, millest saab meie hukatus ja unustus.
Kristjan Jaak peab end tõeliseks eestlaseks.
Eestlane, ise ei mõista, käib oma aurukatla ümber.
Elu ja surm, me lõpmatu tants ümber aurukatla, surm ja elu.
Looduseusku ennemp kui Juma .....