Sõnale minna leiti 576 luuletust
Teel
On õhtul linnatuledes
jääkirme autoakendel,
õues miinuskraadides
veel mõni auto liigub teel.
Külmus Sind ei puuduta,
vaid mõni auto tuututab,
tal kiire koju minna vist -
ehk vaja ahi kütta siis.
Läbi autoakende
Sa vaatad, linnatuledes,
kaugel silmapiiril veel
näen laeva kodu poole teel.
Sa tuled läbi külma öö,
võttes kaasa päikese,
elurõõm ja sära just
nüüd paotamas on mulle ust.
- Tarmo Selter -
2024
Pakane
Pakane näpistab ninaotsa,
poeb mantli käisesse,
külmetab varbaid,
hammustab sõrmeotsi,
ei jäta ta kiusamist järele.
Pikk tee mul veel minna,
tõmban mantlikrae ülesse,
soe sall jäi rippuma varna,
aeg kihutas kuklasse.
Õnneks tuisku pole näha,
teed ei ole hangedes,
puudel lumemütsid valged,
pilvist lumevatti pudeneb.
Soojust täis on kõik mu mõtted,
pakane käisest põgeneb,
ei ma ole nüüd pakase ohver,
soe tunne
südamepõue libiseb.
Elul rõõm on sees
Nii hea on olla,
kui sul lahke süda
ja lahke meel.
Siis minna ja tullagi on hea,
kanda eneses rõõmu,
seda lahkelt jagada.
Kui su enda ümber rõõm keeb
ja armastus istub sinus sees,
siis on teistel seda näha,
ta edasi kandub kui säraküünla sära,
sütitab hinges rõõmu,
mis vaikselt kustumas ära.
Rõõm lendab kui valge lumi
helvestena vastu,
nii kergeks saab meel
ja süda sees sulama
kui kevadised veed,
kui sul lahke süda on ja meel.
esimesed idud
kartulil keldris
küüslaugul sahvris
tiksuma hakkas
kevade kell
selles külmas
otsatus talves meel
korraga on lumest
lahti üleni rõõmushell
ikka veel ma imestamast
ei väsi
kuidas nemad küll teavad
keldris pimedas sahvris
jahedas kuidas minna
kevade poole endiselt end
usaldavad tema hoolde
Tundes säravas
Ikka veel on tunne särav,
säravad tuled kuusepuul,
küünlasoojus hinge paitab,
südamele soojust tuua aitab.
Ei taha lahti lasta särast,
lahti lasta valgusest,
ära minna kallist jõuluajast,
viibida eemal inglitest.
Tahan jõule ikka tunda,
pikalt oma südames,
hingesopis kaasas kanda,
rõõmu tunda kaua veel
aasta uue eel.
Ürgne
Auuu Auuu
Hundistiiiiiiiiiil
Auuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu
Anna mulle mic, et saan näidata kellel on taip. öelda asju millel on maik
Sest kui mina räägin oled sina vait, kuulad kõrvad kikkis ja kui ei kuula siis pühi kõrvavaik
mikrofoon on selleks et minusugused saaksid asja teha selgeks
ma mõtlen asju kergeks
hundistiil teeb meid terveks
oma maailma loome selgelt
sissevaateid teeme kuni hakkame tundma helgelt
mõtleme ennast tundma ja nägema mida tahame
negatiivsus kahaneb ja pole enam pahane, kui saab raha meel siis juurde valame
kuni kõigest on küllus ja külmus, kogu ma .....
Peidan valu 16
Laud aasta seas kõige ilusam
isegi etem, kui sünnipäeval
rikkalik valik toitu võimsam
atmosfääri tunda toas all ja üleval;
ning Joulupukkit lapselapsed
ootavad mu kodus pikkisilmi
aga usud talle on ebaküpsed
ja nii lapsed kortsutavad kulmi;
kui viskan lauale rahakoti
ütlen, et sealt tulevad nende kingid
mis ära täidab nende koti
rohkem pappi, on ka üllatused pringid;
sest päris pühadevanake
ei külasta vaeseid lapsi
raskelt möödub me aastake
et lihtsam elu, võtkem kõik napsi;
olgu õnnelikud, et kodus on soe
riided seljas, toit laual ja on puhas
mis .....
Taas sajab laia valget lund
Seda oligi arvata,
et lumi salaja hakkab sadama.
Jõuluimed tasapisi kohale jõudma,
hingest ei saa ju rõõmul lasta minna.
Imeline jõuluaeg on ja jääb
meie juurde nüüd iga päev.
Jõuluaega hoiavad taevased väed,
palju imesid veel tulemas näed.
Jõuluajal kallikesel
imed hakkavad sündima,
sündima ja tulema,
meie keskel olema.
kui jääd armastusest haigeks
tsüklist „Poisiiga“
tilkades seisavad
rõdul käsipuud
külm vihm äratab
mind nuukseiks
veri ehmub teades
enam eales
Sind pole mu juures
milleks ärgata minna siis
veel päeva uude
*
Tänavalatern ja vana maja
öö otsa kiiguvad
tapeedil lehitud oksad
tilgub köögis kraanikauss
eestoas kell lõi juba kuus
nüüd ma tean
täna jälle Sa enam ei tule
ei ilmsi ei unes
Poeem jõulupuust
Sügisel kui nägin lund
kartsin – see ei ole päris.
Ehk võin jälle näha und?
Seest käis läbi väike värin.
Kuurist otsisin kus suusk,
kaasa haarasin ka kelgu –
kuhu peale mahuks kuusk.
Naabrid kehitasid õlgu…
Vaatasin siis siia-sinna
kust ma leiaks jõulupuu,
mis võiks olla üle linna -
päris omajagu suur.
Ja siis üpris kähku selgus:
kõrgest kuusest oli ootus
oluliselt suurem kelgust –
sedasi mul kustus lootus.
Läks siis päevake või kaks,
mõtlesin veel järgi minna,
kui käis silme ees mul … plaks:
siin see seisis - keset linna…
Ma .....
Nipernaadi lauluke
Ma jälle teele nüüd lähen.
Lähen ära? Kauaks? Ei tea.
Kas kunagi tagasi tulen?
Ära küsi, no tõesti ei tea.
Küsid, mõtet, mida on minna
kui põhjustki ise ei tea?
Nii tahaks ma siia ja sinna,
saaks igale, oleks vast hea.
Ehk lähen, sest miski ei peata.
Või jälle, et tahan vaid uut?
Nii ekseldes homset ei teata
ja tulevik mulle vaid pruut.
Jah, mäletan täpselt me aegu.
Neist päevist saak tänulik laul.
On lõputu tühjus meis praegu,
Kaob kohe see, lõpeb kui laul.
Siit lehvitan Sulle ja teele,
end asutan, ühes vaid pamp.
Su nimi, ma usun, jääb .....
Hea, et õde on olemas
Üks sügispäev liinriiki teel
Tallinna ootas õde lend
minna kilomeetreid on veel
aga ei tunne ma hästi end;
palju kohvi jõin
põis annab valutada
endale häda tõin
eesnääre tahab plahvatada;
aga maha jääda ei taha
vaja külalise jaama saata
mu olukord SITAKS paha
Nõmme metsa poole ei vaata;
otsisin üles pudeli
aga autos kitsas oli kuseda
aitas välja hädast veli
ta enda õde, keda;
tänama endiselt pean
sain lahti püksiluku
aga, kui tili tõstma sean
ei ulatanud seda pudeliauku;
kinda kätte pani õde siis
ja tõstis mu otsa sisse
see oli ain .....
Jõulude ootel
Kuusepuu, kuusepuu,
nüüd laulab iga lapse suu.
Rõõm on olla kuusepuul,
särab silm ja särab puu.
Kuuse all on kingitused,
aknalaual üllatused,
ahjusuus on piparkoogid,
pannil särisevad verivorstid.
Jõulud tulevad siia- sinna,
rõõm neil varem vastu minna.
Jõulud on kinkimise ja lootuse aeg,
jagamisrõõmu tulvil on iga päev.
Rambi-krambid
Tahad julgeda, aga see tuleb.
Tuleb sala kui spioon.
Ei teagi, et on siin, meie seas.
Ja luurab sind, otsib oma hetke.
Lõpuks kohal: värisevad käed,
palavikus mõtted kui teod.
Otsused on lollid
ja ratsionaalsusest kaugel.
Poob, poob, poob. Ei saa hingata.
Aga kuidagi ikkagi.
Lamp süttib, aeg on käes.
Tuleb minna ja teha.
Päev säravaks ja korda.
Kui tead, millest see tuleb,
saab sellega ka rahu teha.
Anda sellele andeks,
et tuli aga jälle.
Kuigi - tegin sellega rahu
juba ka mitu korda enne.
(1.8.2022)
Kolme rublane
Emale
tean teise ilma
kaasa võtsid
minu pärast hingevalu
ohtra silmavee
kuhugile eal minna
mul pole peitu
selle eest
*
ainult üks kiri vanaisalt
kõigi mu lastekodude
aastate jooksul milles
õnnelikult kolme rublane
sees
päts sooja saia pudel
limonaadi teel poest
vana mõisani poistega
kordamööda pätsist haugates
kordamööda pudelist rüübates
kiirelt otsa sai see
siiski vahel tagasi tahan
seda katkistes tanksaabastes
lapitud dressipükstes
oma nõelutud sokkides
Elva jõeäärset pilgeni päikest
silmapiirini vabadust täi .....
Arupärimine
viimasel ajal on päritud,
miks ma kiiresti ei andesta,
oli, mis oli lase minna
ehk siis justkui mul ei saa olla
väärtushinnanguid ega piire iseenda suhtes
inimesed võivad enda arust käituda nii
nagu nad arvavad,
et nendele antud hetkel vajalik on
asi ei ole ju pigem andestamises
kui sellises,
vaid teadlikkuses või ohus,
et teine inimene ei reageeri muutustele nii kiiresti
et ta suudaks oma senise elu ümber programmeerida,
et ta enam sarnaselt ei käituks
vabandus ilma käitumise muutumiseta on
ju lihtsalt sooja hingeõhu välja puhumine
kes saab omada võimu s .....