Sõnale muld leiti 121 luuletust
Talve kuub
Kumavatest taeva väravatest langeb helbeid,
neid valgeid, nahka silitavaid, helgeid.
Nüüd kui tuisuväravad on valla,
kogu loodus ja maa jääb valge koheva vaiba alla.
Kõik kohad on täis keerlevate lumehelveste lusti,
ei ole kurbi, üksildasi kohti, pori loikusi musti.
Kumava teki endale peale on kogunud aas,
puhkab rahus ka kunagi lilledest pungil olnud laas.
Uue kuju on võtnud põhjatud rabad ja vesised sood,
vaikseks on jäänud vete kiired, vulisevad vood.
Härnalilledega kaunistatud aknast ei näe ma enam rammusat mulda,
ei saa ma enam katsuda seda vilja kandv .....
Koolivend
Tal olid kõrvalised silmad,
loomulikud lokid,
loomuldasa leebe maine,
paksud kirjaplokid.
Ta ei toksind arvutisse
uut identiteeti,
aga teisi ka ei sarjand -
miks tast lugu peeti.
Haruldaselt madal ego,
meeletumalt heitlik,
uskumatult siiras nägu
lõõbi taha peitlik.
Nagu väike Juhan Viiding
sebis kõigil jalus,
igihaljalt oodatuna
sisselaskmist palus...
Oli tihti, väga tihti
ingliks kõrvalistmel,
hoides alal tundekihti
ellujäämis-ristsel…
Lugudel on lihtsad lõpud,
õnnelikud ikka -
hommikusse õhtud veavad
inimhinge rikka.
(Pühendus: Ott Kilusk .....
Lumemarjade aegu
Neis lumemarjades nüüd tunnen pakitsevat kargust
Just sellist varatalvist krudisevat lund
Mil iga oks on joonistunult õhku tardund
Ja imemustrine on külmund paljas muld
Nii nagu jäine kirmetis on veel ja lumel
On minu hingemaailm nüüdsest suletud
Sõõr ümber kuu ja tähistühi taevas tume
Vait kogu olek uue helge tulekul
Tean selletaosel sätendaval talveõhtul
Kui sinihämarusse mattub sagiv linn
Ta tuleb pühib äsjasadand helbed õlult
Ja ütleb usu ootasid just mind
Ja tõesti mul on tema käte vahel tunne
Et alles sellest hetkest minu elu algab
Kõik seniolnu .....
Luule!
Luulet kuuleb tuule huulest hästi puule puhub peale lehti sahistades annab reale kastanjetti kannab heale algavale iilile kõrvale pillile anname hääle, mille kanname puude lehtedele tehetele ehetele jätkule jäigule oksaraginale uksekraginale hirmsale saame tammelehe sahinast me kuulda Zeusi mõtteid, kes luule sätteid teisi tunneb juba ning lubab puule juure mõtlemisest muule mullasuule, mis häälega krudiseb muld kuld puule juurdub kragiseb sõlmib suudmed.Nii puu suu luuletab ju vanus tunnetab muljetab.
— luulekomissarovSÜGIS
Kaotasin su sügisesse,
kesk värvide mängu.
Tuule mälu puhus meid paika ühisesse,
põhjustasin vihmavalangu.
Keset pori ja mulda ja muda
matsin su lehtede alla.
Vihm imbus su aastate hauda
ning leinad puhkesid valla.
Loodus leinas
ja teised leinasid.
Ning meie, kahekesi,
tantsisime pimeduses -
öös ja hämaruses
Vastu igavesele koidule.
Vastu igavikule.
'Helena Veinberg
Tänapäev..?
Kas on Sinu südames siis nii palju kurjust ja julmust?
Et naudid ilma kaastundeta, kui keegi kuskil kannatab?
Kas sisemuse täiteks oled palunud isekust ja külmust?
Miks siis tegelikult öösiti, Sa pisaraid patja summutad?
Need, kes sellised olla tahavad ja on, ei ole inimesed,
nad on tühjaks imetud jäänused, täiesti läbipõlenud.
Peaks rahast ja asjadest tähtsamad olema ligimesed,
kuid seda oleks vist liiga palju oodatud, olen mõelnud.
Tänapäeval, kus tähtsamaiks on positsioon, raha ja võim,
Tavalisel südamega inimesel, kellel ei ole pungil rahakott,
A .....
Eesti!
Mu kodumaaks on Eestimaa,
Ma uhkust tunnen oma Isamaast.
Siin paiknevad jõed, järved,
Siin asetsevad kosed, ojad.
Kui lendamas on pääsuke,
Siis tea et see rahvuslinnuke.
Kui maas on paekivike,
Siis tea et see rahvuskivike.
Eesti lipp on sini-must-valge.
Nagu meri, nagu muld, nagu taevas.
Eesti lipp, ja Eesti vapp.
See on Isamaa, mu kodumaa.
(Gloria)