Sõnale naer leiti 1171 luuletust
Igas naises peidus nõida...
Lõpetades oma päeva,
oma olemust nüüd saavad
välja tuua nõiakesed
võluvad ja kaunikesed,
lastes ikka luual lendu,
nautides, mis neile andnud
öine kuu ja lõkke valgus,
videvikus alles algus,
nõidudes nii kõiki ära,
ole Sa siis noor vana,
igas naises peidus nõida,
keda täna näha võid Sa...
- Tarmo Selter -
Armastust otsides.
Vahel tunnen ma siirast rõõmu,
vahel mure mul südant kriibib,
vahel maitsta saan kibeduse sõõmu,
vahel hirm mu põue hiilib.
Vahel tunnen naeratuse maitset,
vahel pisaraidki tunda saan,
vahel viha eest ma vajan kaitset!
Kuid millal armastust ma tunnen taas?
Unelind
Head ööd mu kallid rõõmusegused lapsed,
tehtud soojadest tuultest - kohe kadumas.
Teid toitku rõõmuga veel rohkem unekapsel,
kui öötaevas linnutiibu adumas.
Mis kannavad sõnumit endas,
just loodud teile mu lapsed
ja hommikupäiksega lausub
rohultki minema kaste.
Teid saadab terve päeva
see vaikiv siidsuline lind,
teid saadab tasa, kuid naerab
nagu jahe, õhkõrn tuuleiil.
Siis teadke, et kui ma ka pole,
see tuulepuudutus toetab teid.
Öötaevaga jällegi tulen,
magama uinutan teid.
Säravkollane
Genereerime rõõmu palun
säravkollaseks päikesepalliks.
Nii palju, kui süda vaid tajub,
et maailm ei muutuks halliks.
Genereerime armastust palun
kuue südamega kaardiks,
et ka hetkedel, kui meil on valus
selle pakist tõmmata saaksid.
Genereerime ausust palun
helesiniseks taevalaeks,
et valesse keegi ei vajuks,
et meid saadaks alati naer.
Tühjus
Vaatan ja ma ei näe
Kuulan aga ei kuule
Võitlen kuid kaotan
Hingan ent lämbun
Vaatan su silmi su pilku
Kuid ennast seal ei näe
Vaatan aga tuld pole seal
Kui oma hinge elupeeglist näen
Kuulan, et vaid neid sõnu ütleksid
Sõnu mida sinu suust enam iial kuule
Kuulan, aga vaikus langenud me suule
Ei enam nuttu sinult ega minu naeru kuule
Ootan siin ja võitlen
Seisan aina ning mõtlen
Mille eest või milleks võitlen?
Tean vaid, et ikka jälle kaotan
Igat hingetõmmet kui viimast hingan
Kui lootust õhust püüan
Ent kui su nime hüüan, hoopis mürki hingan
Kui l .....
Kõik on siin
Veel üks õhtu täis ööbikuid,
keda sina laulmas ei kuule.
Sest sa kulged kusagil mujal
ees mu aega või taga ei tea.
Need sumedad suveõhtud
saavad su karedat naeru täis
värskelt sadanud vihmaga
jätad maha moondunud aja.
Meist peavad saama need
keda usuti vallutama õhtuid
üksteise kaisus ja maailma
mis loodigi meile kahele, tea.
Haavad me hinges raviti, kui
leidsime end teineteisest üles.
Keegi enam ei saa lõhkuda
nii nagu meid lõhuti kaheks.
Tule, sest ainus kes hoolib
peidab end sinu silmades.
Lähme ja võtame taeva alla,
et te näeksite - kà .....
Keegi ootas
Keegi ootas sajusel oktoobril
kedagi vaikides Raekoja platsil.
Oli see saatus, mis hoolis
või juhus, mis naeris vaid.
Keegi tundis kellegi ära
kui see keegi ei märganudki.
Tuli minna nagu sel päeval,
kui need hinged kohtusid.
Keegi ootas kuumal suvepäeval
kedagi, keda kunagi ei tulnud.
Ootas nõnda terve aasta,
lootus ammu juba tuhmund.
Keegi oli võib-olla unustand
või leidnud kellegi teise.
Nutnud, tõusnud tuhast taas
ja lepind uue mõtte leides.
***
naeris kord tüdruk
teadmata maailma raskust
inimesed naersid kaasa
olid kasvõi korraks vabad
naeratada ei tahtnud poiss
kes teadis ainult maailma raskust
ta muutis inimesed kurvaks
ajas nutma nad
poiss-tüdruk kohtusid
vahetasid mõtteid
nüüd naeravad nad koos
naljakate asjade üle
nüüd nutavad nad koos
elu murede süül
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
üks kord veel
kas ma talun kuulatada
kuidas pisar nutab
kuidas naer su üle naerab
võim see ümbert võtab
virin veereb varrukast
nii üles kääritav
keelelt kallub mis ei ole
pähe määritav
kas ma talun tunnetada
kus on peidus arm
kuidas hajus silmist lust
et kappi kadus tarm
kas ma suudan üks kord veel
hoida kõrgel lippu
rebituna tuulte käes mis
jäänud lonti tippu
kas ma talun
üks kord veel
öelda sulle et
põhjuseks ei ole minu
võtmata tablett
kas ma võiksin üks kord veel
peale kõige muu
vaid magustoidu maitsetega
sulgeda su suu
Sanya
Teater
Elu
nagu sõnadeta maal
poolkaares amfiteater
milles pole ühtki rida
vaid lava
ümber piirab rõkkav saal
sel ootad
valmistud ja ootad
ei-tea-mida
Leib söödud
vist jäi määrimata või
uni pakub kooke-jooke paremaid
käeulatusse veeretada võib
küll võimeid varemaid
kuid narriks teeb
ja kuningaks
jah paljalt kuningaks
ka see
Naer naljaks
sees keeb katel vihasem
triipkoodidest pead lugema
su saatust
tagasi pugema, kus koib
maitseb lihasem
et jätkuda saaks
tõotatud
kolm vaatust
Jälg jäetud
kera keerand uue pale
valgus haarab fookusesse teised
suur va .....