Sõnale neelab leiti 27 luuletust
Tahtev pilk
Värelevas loojangus, silmapiir kaob.
Oodates pilkude kohtumist,
tajudes iga aatomi sagimist.
Pilgud tõmbuvad - tunded metsistuvad.
Sind tahan, sind tahan, sind tahan.
Sind vajan, sind vajan, sind vajan.
Su kevadine parfüüm mind
kui mesilast neelab.
Su naeratus mind muudkui
keelab ja keelab.
Tundes tuuleiili hellitamas
su põske.
Olen vankumatu - hinges on rõske.
Sind tahan, sind tahan, sind tahan.
Sind vajan, sind vajan, sind vajan.
Taeva laterna sädelevas valguses,
me hinged põimuvad nagu alguses.
Miljoneid tähti vaadates igal õhtul
mõistsime mis tunne se .....
Andja
Hoolitsedes pilgu eest,
jäävad kortsud märkamata.
Hoolitsedes idu eest,
jäävad hirmud tärkamata.
Kõik, mis kasvab taeva poole,
tarbib meie vaeva-hoole.
Kõik, mis võtab juuri alla,
neelab armastuse alla.
Andjal lehmal piima jagub,
kitsas pole ükski koht –
tuli põleb,
süda lõõmab,
leeki lisab kasetoht...
/Mari*Uri/
Puudutab hommikuvalgus.
Vanast saab kellegi Uus.
Lõpp neelab järgmise algust.
Mis oli? Ei reeda ju tuul.
Kes kellegi järele õhkab...
Mõnel on hooletu lend...
Kui voodi veel eelmisest lõhnab...
Sa petsid (ja enamjaolt end)!
On päevadel eilsetest varje
ja ajalgi ääretu kandam.
Veel kuulda on vaikusest karjeid...
Küll aitaks, kui oleks, mis anda.
Heliriin Puistamaa
Pilt.
Joonistades mälestusi paber neelab tinti.
Must ja valge. Tasakaal. Nii omane ja sujuv.
Ilu trikoloor lõi elu õigetpidi vinti...
Näis nii õige selge taevas. Pilved olid tuju.
Käsi maalib, gaas on põhjas. Lendasime ajas..
Pildile jääb tuules nautlev liblikate lend.
Kõike oli piiramatult (otsekohe) vaja.
Leidsime ehk mõndagi, kuid kaotasime end.
Oli see siis lihtsalt keemia, enne takti paus?
Puudutustest puudutatud näilisuse sarm?
Paber muutub tühjaks. Valge leht on (liiga) aus...
Olnud ilule koob pitsi valusmagus arm.
Heliriin Puistamaa