Sõnale nurk leiti 58 luuletust
Sa ütlesid..
Sa ütlesid, et seda pole enam,
kõik kadunud on öösse…
Ja tunne, mida hoidsid alal.
Tapetud on töösse.
Visatud on nurka!...
Koos reha-ämbri
kolinate saatel
Hetke mällu, sinust pildid jäid,
kui ilusamad vaated.
Ma hoian avatud nüüd mõtte-albumi,
kus peegelsaalist läbi kõnnib Mina..
Mõnel korral tekib taju,
Et see oled Sina!
Mõnel korral viirastuvad
olnud tunded…
sügis tuulte vilus!
Aga minu jaoks on kõik see
endist moodi ILUS.
Sa ütlesid, et lähed….
Juba homme asud teele!
Ma uskusin, sest
sinu silmad andsid voli pisarate keele..
millelt .....
Kurb.
Kuidas sa küll saad nii valjult ja nii valesti hõigata kauneimaid noote?
Kuidas saad nii suure ja koleda noaga lõigata mu hinge sisse haavu ja naeratada?
Miks sa niimoodi teed?
Kas sa ei karda, et ühel päeval ma seisan su lävepakul
ja mul on käes suur verine nuga, millega mind haavasid.
Ja siis ma ei haava sind, vaid jään igavesti selle noaga su ukselävele istuma
Ja sa ei julge majast välja tulla, vaid igavesti kahetsed,
et tegid midagi, mis sind enam uksest välja maailma eal ei lase.
Iial.
Sa võid seda ette kujutada ja vaadata ukseaknast taevast ja pil .....
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....
Kõik hästi
Kui mul oleks saba –
seda liputaks,
linnumaja iga puu
otsa riputaks:
linnulaul ja sõber
päästavad su elu,
kui on maasse tampind
heitlik linnamelu…
Lähen hoopis sinna,
kuhu jäetud ruumi –
pole vaatenurki
külmi ega kuumi,
hingan sisse-välja,
nagu templis kästi…
Laulan omaette –
ja jälle kõik on hästi!
/Mari*Uri/
Soojad sõnad
Üles korjan soojad sõnad,
kokku hingan killud-mõrad...
Enam Niitšet ma ei loe -
olen avand teise poe.
Järgimise jälgi näen:
mõtte avastust ja kadu,
korjumise kurba koormat,
kadeduse põrmjat ladu.
Jüngri särk on pahupidi,
kaabu kuklast kukkumas –
huuled kuivad nurkadeni,
pere-semud hukkumas.
Tulgu taevas appi neile,
kel on jäänud tuge vähe
ja ka neile, kes ei palu
ega rännakule lähe.
/Mari*Uri/
Sa lihtsalt võtad ja lööd mu kildudeks.
Ikka ja jälle.
Ma voolan endast välja ning
otsin end päeval ja ööl
Kõigist võimalikest ja võimatuist nurkadest
Mõistus ütleb ei kuid süda sosistab jah
Täna siis
Mosaiik minust tumedais toonides
Tahan haihtuda kõiksusse
Lahustuda olematusse
Unustuse merre
Silmad suletud ja
Süda tühi
Ma joonistasin kääbiku
Ma joonistasin ta,
viimistledes kaht silmanurka ja üht ninaotsa
Ma joonistasin ta,
pannes ta huultele naeratuse, mis soojaks teeb
Ma joonistasin ta,
uskudes, et temast saab mu parim toes; keegi,
kes ei unusta
Ma joonistasin kääbiku,
viimistledes kaht põsesarna ja üht hambavahet
Ma joonistasin kääbiku,
pannes ta suule sõnad, mis jäid ütlemata
Ma joonistasin kääbiku,
uskudes, et temast saab mu parim sõber; keegi,
kes ei unusta
Aga ta oli kõigest kääbik,
armsate põskede, veidrate kõrvade ja karvaste jalgadega mehike,
kes elas läbi teekonna imelise
TEEKON .....
Veel üksinda
Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.
Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.
Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
e .....
Vaade minevikku
Minevik,elus möödunud ajastu,
see kuskil ei kajastu.
Hinges avanevad mälestuste kraanid,
kaugeid hetki aitab süvendada alles jäänud maalid.
Pilk tagasi eelmisesse ellu,
meenutad vaarvanemate sõnu hellu.
Pisar vaikselt silma nurka poeb,
need armsad hetked,minu jaoks palju loeb.
Süda,just see mis kogub hetki,
elus olnud radasid,piltilusaid retki.
Kõik tunded,meened mu peas,
nad on järjest,kõik kenasti seal reas.
Marko Vaima