Sõnale oma leiti 3623 luuletust
oma esimesele tüdrukule
Sind unes ja ilmsi
hinge värinal
oodanud olen
poisieast saati
kord õnnest joobudes
kord kurbust täis maani
jah olen mees ja isa
tund siiski vahel
täis veel on Sinu ootust
ära küsi
meel sellest arutusest
miks päriselt pole loobund
me suud üksteist on joonud
me hing teineteist loonud
end pillama õitesse
päeva toonud
oma lastele
Aitäh, et te mind oma isaks vastu olete võtnud, kõigi oma täis- ja teravnurkade, iseärasustega.
see suurem on kui
sõnade poolt sisse piiratud
mingi tükike reaalsust
elu ja aega päeva
taeva alla tulev
hommikune puhtevalgus
see kõrgem on kui Eiffeli torn
põhjatum kui Mariaani süvik
sama elus ja tühi kui Universum
iga kord on see isemoodi
mis paneb tegelikkuse paika
lase sel ära kaduda
vahel õnnestub endalgi
aduda mis see siis om
nii kui om
oma esimesele tüdrukule
jah tegin haiget
ei suu ei käed
osanud Sind hoida
alles nüüd seda näen
kui enam päev
meile koos ei koida
mälu hetki omatahtsi
kui raamatuid riiuleis
korda säeb
üksi nendega jääb
ah me suudlusjanus suud
veri hõõguvkuum
kõik siis oli uus ja suur
meis põles kui loojangust
aknal ruut
miski tähtis polnud muu
mu hing Su hingega
kui kevadvalgusega
pärast pikka talve kohtus
pilk küsis kas Sina oled see
mu heitlik meel kellest joobub
enam iial ei loobu
järve ääres keskpäeval sellest
õnnest viskub näoli rohtu
Oma õe mälestuseks
in mem´oriam Aleksandra
nüüd saad Sa siis lõpuks üheks
maa sisse ja välja hingamisega
jõgede voolamise
pilvede tuprumise
tuule pideva muutumise
valguse uuesti tulemisega
igal hommikul taeva alla
metsade kolletumisega
lehtimisega mais
nii öö päeva järel ukse suleb
kui tema aeg saab täis
mis siis et kell toas
endistviisi seinal edasi käib
kõik me saame
tõusta viimaks üles
valgusesse aja kohal
meie aeg teiste kõrval
kui üleni on ära kohand
keegi meie pärast
on öösel nutnud
päeval ohand
me pärast tund on olnud
harrast pal .....
midagi helget oma kooliajast
lapsed laulavad aktuse saalis
leevikesed elupuul
nende vahel on aken klaasist
külm veebruari tuul
keelab õpetaja vaatamast
elupuudel leevikesi
kordamööda igat last
lauluviis võib minna segi
ei lakka lapsed vaatamast
elupuudel leevikesi
väsi õpetaja keelamast
nende silmi ja kaelakesi
Lillelt, oma isale
ime et üldse ilmale tulid
täis vihkamist ja varemeid
nõgeseid katkisi saatusi Euroopas
mind hüpitada
hellalt hoida suutsid
mu lapsepõlve sinitaeva
avaruseks muutsid
sellest õnnest palju kordi
hiljem valus nutsin
Sind tänasin Su peole
andsin suudki
neid palju oli hetki kuumi
mis said täis kui valgust
öös kahvatus juunis
oma õele
siis kui valgeid pilvi
läheb taevas
puudelt elu haljust
alla nõrgub
iga hetk on kuldne laegas
olemine saab juurde kõrgust
meel vastu võtma
tõrgub surma
inimese inetust
et ilu habrast hurma
neelab pimedus
*
üks oleks hing
kellega koos olla ajas
kallistaks kes su elu
aastaid see karje
taeva all kajand
ime et hing
üldse on elus
ärkab hommikul üles
tuleb päeva kaasa
hetki hoiab süles
mõnda neist ei haava
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ja hilinenud õitsemine
kuis olin arg
öid valgeid kartsid meeled
justnagu linnud parves .....
Keegi ei oma Su üle võimu peale Su enda
Ma hakkasin mõtlema,
et miks ma kardan teda
See kõik on farss,
ta on ise teinud iga mu tehtud asja "vigaseks"
ja see tingib ettevaatlikuse temaga suhtlemisel
Sa oled "vigane"
Sa oled "vale"
Nii ei käi asjad
Huvitav, kas talle öeldi samamoodi?
Mis võimu saab üks tavaline inimene teise üle omada,
et ta suudab ta nurka suruda,
läbi kogeda hirmu,
milleks?
Mida ta saavutab sellega?
Mitte midagi, sest see on tema haav ja ta ei oska teisiti.
Ta tahab olla õige ja õiglane, ta tahab olla alati õige ja täius,
aga kas see on meie kõikuv .....
oma tüdrukule
mu sõber mu õde mu naine
üks meid söestab leek
õpime taluma paineid
neid tuleb küllalt veel
kes tunneb äikese hingust
ajas ja enda sees
ei pääse sellest et pingul
on kui pillil keel
ei pääse sellest et katki
minna võib äkki meel
mõtted on üksteisest lahti
sõnad tühjad seest
laseks nüüd oma päeva pisut ka märtsikevadet sisse
*
Valguse kevades
ärgates märkad
maja täis on valgustulva
köök kella tiksumist
päev kõik toas
üle kuldand
kuulda vaid vaikuse
tukslemist
tunned kuidas pung
läheb akna taga päiksest
raagus oksal soojaks
iga hetke elu kuldset
aina juurde voolab
*
nüüd iga perve
põõsa aluse
lumest puhtaks lakub
päike oma pika keelega
mu silmad põsed
kõik meeled ka
nad haljendaks kui maa
jää all ojade nirisemine
öö paneb helisema
rahutuks teeb une
hetke kumisema
*
Maarjale
on kevad prantsus keele tund
õunapuudest aias
klassi tulvab .....
Ma tahan välja oma elust.
Ma tahan välja oma elust,
ma ei suuda seda kutsuda enda omaks,
selles on liiga palju piina ja valu,
et üldse nimetada seda millekski elamisväärseks.
Tahaks karjuda, appi hüüda,
võib-olla, et isegi kedagi karistada või tagasi teha,
hüüdes:
"Miks sa teed mulle nii?!"
See on mu kõige põletavam küsimus.
Kas ma siis i s e lasen?
Miks?
Ma ei jõua, ma ei oska, ma ei saa
ega vahel ka
ma ei ole see entsüklopeediaga tüdruk,
kes teab kõiki vastuseid nagu viieline esireas.
Ja siis ma karjungi, et ma tahan välja, välja, väljaaaa...
mu elu ongi nagu .....
Ma näen Sind naeratamas oma peas...
Ma näen Sind naeratamas oma peas,
mul on hea meel, kui oled õnnelik,
kui suudad sellest hallist maailmast pressida välja kuldkollase päikese.
Päikesepoiss.
Sind hoiti, Sind hoiti väga.
Isegi nendel hetkedel kui Sind minema peletasin,
hiljem õhtuti patju märjaks nuttes.
Ma püüan olla tunnetest amputeeritud,
aga aeg-ajalt saab ka minust võitu
voolav elujõgi,
mis soovitab mul nautida,
võtta vastu kõik, mis pakutakse,
ja mitte mossitada oma murelikke mõtteid mõeldes.
Ma näen Sind naeratamas oma peas.
Ettekujutus on hea fantaasia vili.
Sest isegi kui see PÄ .....