Sõnale pekit leiti 9 luuletust
Taas teretan sind talv
No tere talv!
Sa täies jõus veel!
Pilvist lund juurde ketrad,
hõbehärma puudel' puistad,
manad naeratuse suule,
kuule kõversuule.
Ära ole kurb, mu kutsake,
mul mure on, kuid veidike.
Tõmban kohe mantli selga,
külma, tuisku ma ei pelga.
Tule, panen sulle vesti selga,
võtan pekitüki kaasa linnukestele, kes näljas on.
Rõõmsa tuju peidan põue,
mure heidan lumehange.
Külmas jalutades pea on selge,
eilne päev oli päris helge.
Nii hea on rõõme tabada
ja rõõmude keskel elada!
Linnukese toidumaja
Lenda siia väike lind,
toidumajakene ootab sind!
Ilm on külm ja pakane vali,
tühi kõht, see ei ole nali.
Tule teri nokkima,
pekitükki mekkima!
Soojendan sind oma hella pilguga,
kostitan kõhutäiega.
Olgu lumi sulle kerge,
iga päevakene helge!
Paitagu sind mu süda soe
iga eluke meil loeb!
Valge talv
Sahad siin ja sahad seal,
lund sajab terve ilma peal.
Kojameestel seljas rohelised kuued,
lumelabidad neil uued.
Lumest puudu nüüd ei ole,
südamel ja hingel olla on tore.
Külmapoiss ära peitnud ennast,
kasukat vaja võtta ei ole varnast.
Tihased kiiguvad nöörijupil,
rõõmu tunnevad pekitükist.
Leevikesed lendu tõusevad sirelipõõsa pealt,
lumi keerleb järgi neile sealt.
Metsarajad täis on lund,
koobastest õhkub talveund.
Kitsekestel püsti pandud söögimaja,
et talv ei saaks neid näljutada.
Tõesti rõõm on valgest lumest,
kaugele ei jää jõulude tul .....
Jõuludel ma jutukaaslast vajan
Igal aastal jõuluajal,
ma endal jutukaaslast vajan.
Kuusepuust mul väheseks jääb,
ta ilus küll, kuid on tumm.
Vahest vinge tuul ulub väljas,
kolistab aknaluugi peal.
Must vares lumehangel kraaksub,
ikka kraaks, kraaks, kraaks.
Tihane külmunud pekitükki tirib,
sulekuube võdistab.
Minu hinges miskit ärkab,
üksi kurb on olla jõuluaal.
Tule jutukaaslaseks mulle,
muuda mu jõuluaeg rõõmsamaks!
Jõuluaeg nii kallis mulle,
hea, kui teda jagada saab.
Ringkäik talvises metsas
Kuuskedele valgust heidab
taevas valge kahvatu kuu.
Lumised on põllud, aasad,
tulekul on jõulukuu.
Härmatunud oksal istub
punakõhtne leevike,
külmunud pekitükki nokib
väike rasvatihane, kel punuke on tühi veidike.
Metsarada on imeline,
jälgi täis on metsateed.
Kitse jäljed, haavikuemanda jäljed,
hõlpsasti ära tunnen need.
Valge talv end kõikjal näitab,
hea on, kui ta pehmeke.
Lumehelveste õrnas sajus,
ilusad mõtted liuglevad kaugele.
Külm
Külm näpistab mu nina
oma jäise sõrmega
poeb põue,varba sisse,
naksab põske,ei tal küllalt saa
Külm jõe-ja järvesängides möllab
katab kaanega
Siis mere poole tuiskab
ta hirmsa maruga
Külm kogub endas jõudu
muutub jäisemaks
Tunneb mere võimsat müha
tal vastu hakkavat
Külm varblaseklutti piinab
Ei lase tal nokkida
üht rasvast pekitükki
mis oksal rippumas
Külm tungib minu hinge
külmutab pisarad
Külm ei mahu südamesse
mis nii soe on sees
Mälestuste radadel
Ojake end kinni katnud
jääkaanega,
vulisema hakkab jälle,
Sooja päiksekiirega.
Pehme lumetekk
on katteks,
põllul,aasadel,
pekitükk on ära külmund,
rasvatihastel.
Teeveeres üksik talu,
aknad pimedad,
ei ühte jälge,sõidurada,
pole nähtaval.
Vana vares aiapostil
sulgi kohendab,
pakane ei ole teda
ära näpistand.
Tõmban kaelast
sooja salli,
kuum on südamel,
linnakärast olen eemal
täna kaua veel.
Maikuu sünnipäev
Täna kõik on roosamas toonis,
kõik linnukesed laulavad Sinu hoovis.
Pidupäeva puhul tüki pekki,
poetad rõõmsalt rohelisse hekki.
Toas sind ootab magus kook
ja selle kõrval kibe kannujook.
Igaüks nüüd võtab suure sõõmu,
soovides Sul palju õnne ja rõõmu !
Maria-Eva Maasik